Poeedid ja mõtlejad* Eestit avastamas

Silke Pasewalck

Saksa keele ja luule akadeemia kevadkonverents 16.–18. maini Tartus Seekordne „Saksa kevad” jättis endast märgi maha. Programm oli muljetavaldav ja publiku huvi suur. Üks kõrghetki oli kahtlemata Saksa keele ja luule akadeemia kevadkonverents, mis tõi Tartusse eesti kirjanike ja intellektuaalidega kohtuma korraga mitu tosinat saksa kirjanikku, tõlkijat, esseisti ja teadlast. Kas see tähendas ka saksa-eesti kirjandus- ja kultuurisuhete kevadist virgumist? Vähemalt tehti sellega mai keskel Tartus algust. Saksa keele ja luule akadeemia näol, mis loodi Saksamaa Liitvabariigis varsti pärast Teise maailmasõja lõppu, et aktiivselt osaleda kultuurielu uues alguses natsionaalsotsialistliku diktatuuri ja sõja järel ning esindada avalikkuses kirjanduse ja keele huve, on tegu ainulaadse intellektuaalsete kohtumiste ja kontroverssete diskussioonide foorumiga kõigis (saksa) keelt ja kirjandust puudutavates küsimustes. Akadeemia annab välja viit nimekat kirjandusauhinda, nende hulgas Friedrich Gundolfi auhinda kultuurivahenduse eest, mille sel aastal sai tõlkija Mati Sirkel, kelle tõlgete hulka saksa keelest eesti keelde kuuluvad näiteks Alfred Döblini „Berliin Alexanderplatz”, Robert Musili „Omadusteta mees”, Hermann Hesse „Stepihunt”, Rainer Maria Rilke „Duino eleegiad” ja paljud teised, mis kõik on teoks saanud erinevatest aegadest ja kirjanduspoliitilistest trendidest sõltumata, nagu võib lugeda Mati Sirkli mõjusast tänukõnest (vt allpool).

Saksa-eesti suhted on teadupärast mõjustatud vastastikuse teadvustamise asümmeetriast. Vastukaaluks eesti poole erinevatele saksa keele, kirjanduse ja kultuuri kohta on saksa poolel ette näidata vaid suur teadmiste defitsiit Eesti ajaloo ja tänase päeva suhtes. Sakslased − kui erialainimesed välja arvata − on oma ajaloo Baltikumi puudutava osa peaaegu unustanud, samuti on uuema mineviku ja tänapäeva puhul tihtilugu ülekaalus diferentseerimata üldistused. Nagu rõhutas akadeemia president Heinrich Detering oma avakõnes, taheti kevadkonverentsiga seda asümmeetriat vähendada. Nõnda tuleb Eestit enam märgata, ja seda tähelepanuväärse kultuurrahvusena, nagu kinnitab ka ütlus, et „suur olemiseks ei pea maa/riik suur olema” (vt Heinrich Deteringi avakõne lühendatud tõlge kõrval).

Kirjandus- ning kultuurialaseks mõttevahetuseks pakkusid ohtralt võimalusi kohtumised kirjanikega (Kristiina Ehin, Jaan Kaplinski, Doris Kareva, Ene Mihkelson), ettekanded baltisaksa kirjandusest (Jaan Undusk) ja eesti kirjanduse retseptsioonist saksakeelses kultuuriruumis (Cornelius Hasselblatt). Et elavaloomulise suhtluse tulemusel anti suhetele uus suund, sellest andsid tunnistust konverentsil osalenud saksa kirjanike ja intellektuaalide suur huvi eesti kultuuri vastu ja ürituse positiivne meediakajastus olulisemates Saksa päevalehtedes. Kolme maikuu päeva jooksul ei selgunud aga mitte ainult asümmeetriad, vaid ka erinevad tajumustrid ja mälutraditsioonid. Ning nende erinevustega tegelemine kujutab endast olulist ühist tegevussuunist, milles osaleb ka konverentsi kaaskorraldaja Eesti poolel − Tartu ülikooli saksa filoloogia osakond koostöös Göttingeni ülikooliga, kellega on koostööleping − Germanistische Institutspartnerschaft − sõlmitud juba 2008. aastal. Nõnda ei kujutanud Saksa akadeemia kevadine külaskäik endast ühekordset sündmust, vaid ainulaadset foorumit kandvate suhete sõlmimiseks ja keeruka ajaloo ning erineva mälukultuuriga seotud ülesannete püstitamiseks.

Tõlkinud Reet Bender

* Viide XIX sajandil käibele läinud Saksamaa metafoorsele nimetusele das Land der Dichter und Denker − poeetide ja mõtlejate maa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming