Pisikesed elud, avar keel

Jan Kaus

Lugedes Pierre Michoni jutukogu „Pisikesed elud“, hakkas mulle tunduma, et neilt vähem kui paarisajalt leheküljelt saab hästi kätte prantsuse kirjanduse olemuse. Siis jäin mõtlema, mida see „prantsuse kirjanduse olemus“ õieti tähendab. Ega vist muud, kui tavapärasest tugevamat resonantsi mu senise lugemiskogemusega. Olen pikka aega olnud prantsuse romaanikirjanduse austaja, ilma XIX sajandi ja XX sajandi esimese poole prantsuse romaanideta ei oskaks oma vaimset elu ettegi kujutada. Kummaline küll, aga kogu see peadpööritav pärand tundub „Pisikestes eludes“ mitmehäälselt vastu kajavat, kusjuures Michoni enda hääl ainult mitte ei kõla kaasa, vaid võimendab pärandit ja võimendub selles. See nõuab selgitust.

*

„Pisikeste elude“ põhitoon seatakse kohe alguses selgelt paika, sest kogumiku kaks esimest lugu „André Dufourneau elu“ ja „Antoine Peluchet’ elu“ sisaldavad sarnast motiivi. Seda võiks nimetada väikse inimese ja suure maailma vaheliseks pingeks. Inimese väiksus kontrasteerub vahemaadega. Kauged ja mõõtmatud paigad nagu Aafrika ja Ameerika sütitavad meeli, mahendavad tegelikkust. Kaugus kutsub ja on romantiline, sünnitades kujutlusi, mis annavad värvi kohalejäänute pisikesele elule: „Kõneldi niisiis Ameerikast ja Antoine’i varjust seal kusagil [—]; nad nägid õitsvat, kuid hukatuslikku maad, röövlipesa ja läbisõiduhoovi [—]; mis on täis langenud tüdrukuid, kes teid armastavad, ja hiilgavaid või õnnetuid või hiilgavaid õnnetuid saatusi, nagu saatused ikka on mail, mida vaid kuulu järgi teatakse“ (lk 38).

Nimetatud lugude nimikangelased lahkuvad tavalisest elust ning nende puudumine, kadumine kaugusse muudab jääjate kujutluses nad erakordsemaks, kui nad iganes tegelikkuses olla saanuksid. Kaugeina nad otsekui tarduvad mahajääjate mällu. See toob meelde Marcel Prousti: „Kui meie elu ongi hulgus, siis meie mälu on paikne“.1 Lahkunute kohalolek väljendub niisiis imelise eemalolekuna, mis kuldab oleviku hallust otsekui püsiv ehavalgus. Piisab mälestusest, kus Aafrikasse kadunud Dufourneau ütleb, et „saab seal rikkaks või sureb“, kui mahajääja seab „detailid, mida ta mäletas, suursugusemasse ja puhtsüdamlikult dramaatilisemasse skeemi kui too armetu tegelikkus, mille madaluse tunnistamine võinuks teda haavata“ (lk 14).

Midagi pole teha, sellises motiivis elab edasi Emma Bovary ühtaegu naeruväärne ja sügavalt traagiline saatus, mis põhines soovil põgeneda tegelikkuse eest paljulubavate kujutluste valda, teha oma unistustest vahemaa, teine manner, mil pole kohalike kahvatute oludega midagi ühist. Gustave Flaubert kirjeldabki kütkestavat (ja ohtlikku) kujutlust kui omamoodi kaugust: „igav maakoht, tühised nõmedad väikekodanlased, elu keskpärasus – oli tema meelest maailmas erand, õnnetu juhus, mille ohvriks ta oli langenud; taamal aga laius nii kaugele kui silm seletas õndsate naudingute ja kirgede ääretu riik“.2

Pierre Michon kirjutab kaugusest,  mis on rikas.

Pierre Michon kirjutab kaugusest, mis on rikas.

Jean-Luc Bertini / Wikimedia Commons

*

Michon kirjutab kaugusest, mis on rikas. Aga rikas pole mitte maa, mis silmapiiri taha peitub, vaid kujutlus, mis silmapiiri taha ulatub. Selline kaugus võib mõjuda halvavalt – paik, mis jääb kaugusest maha, siia, muutub ebapiisavaks, võib murda tahte. Aga see pole muidugi veel kõik.

Siin astub rambivalgusse keel. Vaadakem kas või lugu isa Foucault’st, kes keeldub silmapiiri taha liikumast ning kelle haigus muutub seetõttu ravimatuks. Isa Foucault pelgab kaugusi, asugu need pealegi ta enda kodumaal, ta pole nõus laskma ennast kusagil mujal terveks ravida. Korraga aga selgub, et isa Foucault on kirjaoskamatu. Michon kirjutab: „selles õpetatute ja jutupaunade maailmas mõtles keegi, võib-olla samuti nagu mina, et ta ei tea midagi ja tahab sellesse surra“ (lk 108). Michon seob liikumise teadmisega, kirjaoskuse ümberpaiknemisega, oma kohast kaugenemisega. Autor järeldab: „Isa Foucault oli rohkem kirjanik kui mina: sõnade puudusel eelistas ta surma“ (lk 110). Surma, milles silmapiirid ja kaugused ei ole enam aktuaalsed, ei avalda hingele enam mingit survet.

Siin aga pole enam raske märgata, et võib-olla ei kirjelda Michon lihtsalt geograafilist, vaid ka grammatilist kaugust. Kirjutamisest endast võib saada tõotatud maa, mis lubab reisida eemale tavakeele madala laega kodust. Gilles Deleuze kirjutab, et mõtlemine „tekib pigem vahekorras territooriumi ja maaga“.3 Selle mõttekäigu valguses vabastab Michon keele paigalpüsimisest ja paratamatusest, kirjutamises kujuneb sellest pidev saamine ja lugeja saatmine – lugeja liigub keeles kui territooriumil, mille jõed võivad viia pimeduse südamesse ja rohtunud rajad öö lõppu; maastikul, kus saab leida pidevalt uusi vaateid, kus maa lainetab. Michon muudab keele rännakuks ja raamatu selle kaardiks: „Selle ahtra maa, mis ma olin, tahtsin ma täita sõnadega, punuda enda ette kirjutuseloori, et varjata oma aukuvajunud silmi“ (lk 61). Selline taotlus juhib muidugi kuristikeni, „keel jäi saladuseks, ma ei olnud seda vallutanud ega valitsenud millegi üle“ (lk 65). Aga see, et Magalhães oma ümbermaailmareisilt tagasi ei tulnud, ei tähenda, et tema juhitud reisi poleks olnud.

Kui sai väidetud, et „Pisikestes eludes“ juhtub midagi keelega, siis siin jõuan tagasi prantsuse kirjanduse laiema pildini. Midagi äsja kirjeldatuga sarnast olen kogenud Louis-Ferdinand Céline’i lugedes – selleks et ta saanuks adekvaatselt kirjeldada Aafrikat, pidi keel ise tahtma Aafrikaks saada. Céline’il õnnestus nõrutada keelest välja omaenda hääl, luua „minu kuradi süsimust stiil“.4 Michoniga sama asi: selleks et sõnastada pinget paigalejäämise ja kauguste vahel, peab keel otsima avarust – isegi kui see avarus on täis lausete väänkasve ja tihnikuid.

Sellist keelelise avaruse püüdu pole muidugi raske juba sisu tasandil märgata: „Sain teada, et taevas ja raamatud teevad haiget ja ahvatlevad“ (lk 158). Teisal kohtab kirjutamise kui rännaku metafoori: „võib-olla liiga hilja sain ma aru, et liikuda Õnnistuseni Loomingu kaudu [—] on „ilusaim tee“, [—] nii kuuleb ka rändaja, kes on öö läbi kõndinud, koidikul kirikukella, mis kutsub veel kauget küla missale“ (lk 115).

*

Tähelepanuväärne tundub see, kuidas Michon ühendab eespool mainitud kaks traditsiooni: realistliku ja stiiliuuendusliku. Kuigi meie kujutlused võivad olla tühised ja tegelikkuse ees jõuetud, ei tohi keel sellele alla vanduda, vaid peab tõusma elu kohale. Keel ei pea olema pisike, isegi kui selle kasutajate saatus on.

Raamatust leiab autori kauni credo: „Kui ta ka tahtis maailma allutada, siis seda omaenese huvides ja kedagi haavamata, üksnes oma korrektse häälduse jõuga, üksnes oma sõnade täiusliku vormiga, nende moraalset tähendust kuritarvitamata; ja ta tõenäoliselt ei mõelnud, et see maailm on halb, vaid, vastupidi, rikas ja pillav, ning et tema rikkusele ei saa reageerida muidu kui vastandudes – või lisades – sellele ammendava ja täieliku verbaalse hiilguse“ (lk 129).

Tegelikkuse pillavusele – sellele, mis pillab maha ka kõige suurejoonelisemad kujutlused – tuleb vastu asetada keeles endas peituv jõud, keelelise kujutamisvõime võimas miraaž, ning parim viis selleks on leida keelest ainukordne stiil. Michoni pisike ime seisnebki võimes rakendada stiil reaalsustaju teenistusse. Metafoor muutub tema käes selleks sillaks, mida mööda oma tavaelust eemalduda, et seda taamalt paremini näha.

1 Marcel Proust, Taasleitud aeg. Tlk Tõnu Õnnepalu. Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 353.

2 Gustave Flaubert, Madame Bovary. Tlk Henno Rajandi. Eesti Raamat, 1985, lk 49.

3 Gilles Deleuze, Félix Guattari, Mis on filosoofia? Tlk Anti Saar. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014, lk 85.

4 Louis-Ferdinand Céline, Reis öö lõppu. Tlk Heli Allik. Varrak, 2010, lk 415.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar