Piltide pealetung ja palju põnevat

Mulluse laste ja noorte tõlkekirjanduse puhul rõõmustab mitmekesisus.

KRISTA KUMBERG

Ülevaate pealkirjana võiks taaskasutada varasemate aastate omi, sest nendes esile toodud suundumused pole kuhugi kadunud. Endiselt domineerivad sarjad ja järjed. Endiselt toimetab suures hulgas raamatutes alaealisi detektiive ning lapsed ja noored põrkuvad üleloomulike olendite ja olukordadega.

Mullust saaki sirvides hakkas silma piltide pealetung. Ühest küljest on see ootuspärane: kui ligi pool ilmunud tõlgetest on suunatud vanusele 0–7, siis võib eeldada, et ligi poolel raamatutest on jäme ots piltide käes. Kuid ka vanusele 8–12 pakutakse üha enam lugusid, mis on illustreeritud ja enamgi: pilt ja tekst sulavad kokku, üks on teise jätk, teine ilma esimeseta ei töötaks. Kasutatakse erilisi šrifte, mängitakse kirja suurusega, lugu pikivad nimekirjad, ideekaardid, skeemid, jutumullid, eraldi seisvad kommentaarid. Raamatu lehekülg näeb välja nagu koolilapse sodivihik, album või … arvutiekraan.

Põhjust pole raske ära arvata. Nutt ja hala ja siiras mure, et lapsed loevad üha vähem, viitsivad üha vähem süveneda, eelistavad visuaalset, ajendab kirjanikke potentsiaalsele lugejale mitu sammukest vastu tulema, talle lugu teelusikaga manustama. Juttu saadavad pildid, mis näevad välja niisugused, nagu joonistanuks need sihtgrupp ise. See, mis kaante vahel, olgu lihtne ja lõbus nagu naabripoiss, mitte nõudlik õpetaja. Lugemisharjumuse tekkimisele aitavad need raamatud kaasa küll, aga kas ka püsimisele-süvenemisele, üleminekule päris lugemise juurde? Kurb, kui juurdub arusaam, et niisugune peabki üks raamat olema, nagu on sarjad „Luuseri päevik“, „Ühe äpardi päevik“, „Tom Gates“, „Timmu Ämber“ jpt.

Põnevust pakkuvate teemade ring on aga laienenud. Nii mõndagi haaravat ja avastamisväärset võib peituda näiteks perekonnaloos, lemmiklooma saamises, teadustegemises. Noorteraamatud ei sisalda ainuüksi lembeulmet. Oli ka sihtgrupiüleseid teoseid.

Kokku ilmus mullu lastele 205 ilukirjanduslikku tõlketeost. Kolm pildiraamatut on luulevormis, ülejäänud proosas. Kolmveerand ilmunust (152) on esmatrükid, neist ligi pool vanusele 0–7, 38% adresseeritud 8–12aastastele ja 18% neile, kel aastaid 13+. Sarjad-järjed moodustasid esmatrükkidest üle poole. Tõlgete geograafia oli tavapärane: pool pandi ümber inglise keelest, teine pool muudest. Riikidest oli kõige eksootilisem külaline Guatemala: ilmus Rigoberta Menchú „Väike Min, tüdruk Chimelist“ (tlk Maaris Kilk).

Koolieelikuile suunatud pildiraamatute seas on suur hulk neid, mis rõõmustavad nii silma kui ka südant. Mõnes raamatus nagu Germano Zullo „Väikeses linnus“ (tlk Leelo Märjamaa) pole teksti õigupoolest ollagi. Selle pildid ja tekst elavad omaette elu, aga haakuvad parimal võimalikul moel. Drew Daywalti „Rasvakriitide mäss“ (tlk Kätlin Vainola) on traditsioonilisem. Autor on kasutanud kiriromaani võtet. Kuidas võiks end tunda roosa rasvakriit poisi värvikarbis? Suhteliselt töötuna. Iga värv kirjutab oma muredest ning lõpupilt veenab meid, et poiss on kriite kuulda võtnud. Väga empaatiline lugu.

Martin Baltscheit loob „Jänese kullas“ (tlk Merlin Laansoo) hirmutava maailma. Hirm ongi raamatu peateema. Metsa suurim jänespüks jänes sureb oma aardekirstul, tema testament sisaldab rafineeritud kättemaksu: ta jätab oma vara metsa kõige aremale. Nüüd läheb ületrumpamiseks, võidab suur hall hunt. Vara omamine toob talle paraku peale võidurõõmu uue tunde – hirmu selle kaotamise ees. Mauri Kunnase „Tõnni parim jõulukink“ (tlk Kristiina Kass) on ootuspärane jõulujutt, mis teeb olulise tähelepaneku: kallite kingitustega ülekülvamine ei tee veel last õnnelikuks. Koormatäis ehitusmaterjali seevastu küll. Isetegemise rõõm on omamise rõõmust suurem. Ulf Nilssoni „Kui me olime maailmas üksi“ (tlk Kersti Olsson) võlub lapsemeelse siirusega nagu selle autori teisedki meile tuttavad raamatud. Siin sünnib puudulikust kellatundmisest segadust ja südamevalu.

Mudilasraamatul õnnestub harva ületada uudisekünnist. Yann Walckeri „Siil Priidik tahab uut perekonda“ (tlk Kärt Merilain) vihastas välja traditsioonilise perekonna kaitsjad, kes kutsusid üles raamatut suisa hävitama. Tänu neile sai see ka tavatult suure tähelepanu osaliseks. Siilipoiss tutvub raamatus erinevate peremudelitega. Näiteks üksikema ja vanavanem välismaal töötavate vanemate asendajana on meilgi väga levinud variandid, nii levinud, et neid võiks juba traditsiooniliseks pereks pidada. Pahandus tuli vasika kahe isa pärast, ehkki seda mudelit pole raamatus mitte kuidagi esile toodud või teistest paremaks arvatud. Puudub veel, et metssea ja kodusea liit rassipuhtuse hoidjates pahameelt tekitaks … Selle asemel võiks olla tänulik autoreile, kes elus ette tulevaid nähtusi väikelastele eakohaselt seletavad.

Vanusele 8–12 suunatud pildilis-tekstilisi raamatuid ei saa päris ühte patta panna. Nende hulgas on lihtsat ja lõbustavat kraami, mis pakuvad koolilastele äratundmisrõõmu ja n-ö kõdinaeru, jätavad aga hinge ja mõistuse sügavamad kihid puutumata. Lugeja on raamatut lõpetades sama tark kui alustades. Mõni neist võib aga üllatada. Näiteks roosa ja kuldne „Wendy Quill on krokodilli pepu“ Wendy Meddourilt (tlk Laura Lilleväli). Teravmeelsed, humoorikad, südamlikud lood koolitüdrukust, kes ihkab lavale ja sinna ka pääseb – esialgu krokodilli tagumise poolena. Õpetus, kuidas itsitamisest lahti saada, ajab itsitama.

Piltidega on tekst tihedalt pikitud Alice Pantermülleri teoses „Minu Lotta-elu. Pungil täis küülikuid“ (tlk Katrin Uuspõld). Minajutustaja soovib endale üle kõige lemmiklooma ja jälestab plokkflöödi mängimist. Tegelikult pole tüdruk looma eest vastutamiseks valmis ja vihatud flööt pöördub lausa müstilisel kombel alati tema juurde tagasi. Lotta ja ta sõbranna käituvad puhuti vihaleajava süüdimatusega. Autor aga ei tauni, pakub hoopis huumori kaudu mõtlemisainet.

„Ada Goot ja kummitushiir“ on Chris Riddelli autoriraamat (tlk Kadri Kalm) ja selle pildipool sama suurepärane kui jutt. Gooti romaan algajatele, stiilne sisult ja väljenduslaadilt, pakub intertekstuaalseid leide, mis mõneti sihtgrupiülesed. Ada kaudu kujutab autor last, kes vaatamata sellele, et tal on isa, arvukas teenijaskond ning majanduslike muredeta elu, on täiesti üksildane, isepäine ja iseseisev. Uudishimu ja otsustusvõime ajendab teda koos kummitushiirega lossi salapäraseid külalisi avastama ja eesseisva sündmuse tegelikku eesmärki uurima. Ada leiab sõpru ning saab taas kontakti oma isaga.

See, et blogi lõpuks raamatuks vormistatakse, pole midagi uut. Teame Tartu mänguasjamuuseumi usinat blogipidajat karu Nässut, kes oma raamatu välja andis. Emma Chichester Clarki „Nööp“ (tlk Anna-Liisa Talumees) on peamiselt piltidest ja napist tekstist (kirjutab ju koer) koosnev koerablogi, lõbustav pilguheit linnakoera muretusse ja hoitud argipäeva.

Vanusele 8–12 pakutava lihtsa lugemisvara kõrval ilmus mitu paksu ja põnevat raamatut nagu näiteks „Tindisüda“, „Ribblestrop“ ja „Muuseumi saladus“. Kui lihtsamapoolsed räägivad laste päris elust, siis nood nõudlikud kuuluvad ühel või teisel moel fantaasiakirjanduse valda. Cornelia Funke „Tindisüda“ (tlk Toomas Toomra) on 500-leheküljeline armastusavaldus kirjandusele. Häbenematult ülistab autor lugemist ja raamatuid. Sündmused vallandab tõik, et peategelase isa oskab raamatutest tegelasi ja esemeid reaalsesse maailma välja lugeda. See on juhitamatu protsess, meie maailma satub halbu tegelasi. Kuidas taastada tasakaal? Andy Mulligani „Ribblestrop“ (tlk Kristina Uluots) algab nagu lugu Harry Potterist. Kamp õpilasi sõidab rongiga internaatkooli poole, aga sellega sarnasus lõpeb. Kool vanas poollagunenud lossis on veider, lapsed on reaalses ohus, nendega plaanitakse katseid teha. Mõistagi võidab hea kurja ja kool saab omale deviisi „Elu ongi ohtlik“.

Henry Chancellori „Muuseumi saladus“ (tlk Kristina Uluots) tõi esialgu meelde filmi „Öö muuseumis“. Pole sugugi kindel, et topised Scatterhorni perekonna unarule jäänud eramuuseumis on ikka tegelikult surnud. Eriti öösiti. Juhuslikult tuleb mängu võimalus ühest ajast teise minna ja ilmneb saladus: topisetegija leiutas ühes teises ajas elueliksiiri, mida raamatu tegevuse ajas jahib mardik-kurjamite salk. Teadlase vastutuse teema pakub mõtlemisainet.

Ulf Starki „Helin ja Suur Mõtleja“ (tlk Allar Sooneste ja Kadi-Riin Haasma) mängib mõttega, milline oleks elu kellegi absoluutse eestkoste all, David Walliamsi näol oleme vist saanud uue Roald Dahli. Tema „Hirmus õudne hambaarst“ (tlk Ehte Puhang) on niisama julm-karm, naljakas ja täiskasvanute suhtes aupakkumatu nagu Dahli raamatud.

Suundumuseks on seda palju nimetada, aga vanusele 8–12 tõlgiti mullu mitu raamatut, mille taustategelaseks on teadus, kuid tegemist ei ole aimekirjandusega. Kaks huviväärsemat on Jennifer L. Holmi „Kuldkala number 14“ (tlk Mario Pulver) ja Jon Scieszka „Frank Einstein ja antiaine mootor“ (tlk Mark Krall). Rõõm on lugeda lastest, kelle huvide ring ei piirdu ainult iseendaga ja käegakatsutavaga enda ümber, kes mõtlevad avaramalt. „Kuldkalas …“ juurdleb tüdruk teaduse ja teadlaste üle. Ühel heal päeval ilmub vanaisa mürsikuna oma tütre ukse taha ja hakkab koolis käima koos tütretütrega. Vanaisa leiutise päästmine teeb nii noored kui vana targemaks ja seab neile uued sihid. Frank Einstein aga on palju tõlgendusi võimaldav nimi. Leiutajal poisil õnnestub luua kaks iseõppivat robotit, kellega koos genereeritakse tükk antiainet, mis satub valedesse kätesse. Raamatut ilmestavad joonised, skeemid, valemid ja pildid, nalja saab ja põnev on ka.

Grigori Osteri „Vallatu matemaatika“ (tlk Ilona Martson) ei tohiks rangelt võttes üldse ilukirjanduse sekka tükkida. Aimekirjanduse riiulile paigutamiseks on aga teoses ilukirjandust liiga palju (mitte et matemaatikat vähem oleks). Iga tekstülesanne on kui pisuke anekdoot või miniatuur. „Koolis õpib 70 inimest. Ülejäänud 430 õpilast mängib lolli. Mitu õpilast on selles koolis kokku?“ Jah, üht-teist ülemeelikult piiripealset leiab ülesannetest ka, aga huumorimeelega õnnistatud inimesi ei tohiks see häirida. Neid ülesandeid võiks matemaatikatunnis preemiana kasutada.

Põnevust, aga mitte nalja, leiab George R. R. Martini lasteraamatust „Jäälohe“ (Juhan Habicht). „Troonide mängu“ maailm laotub meie ette ülipikkade talvede eelsel ajal, kui lohed polnud veel müütilisteks olenditeks saanud. Aga juba on midagi paigast ära. See on iseäraliku tüdruku lugu, keda on puudutanud talv ja kelle ema külm surmas, lapse hinge ülessulamise lugu. Loheratsureid ja vaenlase sõdureid tuleb ka ette. Ürghundi asemel seisab tüdruku kõrval Jäälohe.

Pinget oskab luua ka Edward van de Vendel kahe raamatuga koerast ja tema poisist. „Koer nimega Sam“ (tlk Kerti Tergem) on lugu sellest, kuidas suur valge koer Kixi perre saabub ja mil moel ta sinna jääda saab. „Sami saladustes“ (tlk Kerti Tergem) läheb vana koer ühtäkki tagasi oma endisesse elupaika. Mõlemad raamatud seavad esiplaanile looma vajadused. Inimene peab oskama neid mõista, olema isetu, valmis loobuma, kui ta loomast tõeliselt hoolib.

On olnud aastaid, kui ülevaadet tehes pidi noortekirjandusest lihtsalt nentivalt üle libisema, kuna huviväärset oli napilt. Mullu ilmus aga lembeulme kõrval arvestatav hulk noorteraamatuid, mille märksõna on „mitmekesisus“.

Fantaasiavallast jäi erilistena silma kaks: Joe Abercrombie’ „Pool kuningat“ (tlk Tiina Randus) ja Carlos Ruiz Zafóni „Uduprints“ (tlk Kai Aareleid). Esimene avab lugeja ees võimuvõitluse loo. Füüsilise puudega printsi isa ja troonipärijast vend saavad surma ning noormees avastab end troonil kohustusega kätte maksta. Peagi selgub reetur ning ühtäkki on noor ülik galeeriorjana aeru külge aheldatud. Sümpaatselt mõjub, et oma võitluses orjusest välja, koju õigust jalule seadma kasutab Yarvi ainuüksi oma mõistust, segatuna kavaluse ja koguni riuklikkusega.

„Uduprints“ on küll vanusele 12+, kuid kõnetab kõiki. Aasta on 1943, kui kellassepp kolib oma pere suurest linnast ohutumasse paika, mereäärsesse väikelinna. Juba saabumisel hakkab juhtuma seletamatuid asju. Lugu meenutab „Timm Thalerit“: oma soovidega peab olema ettevaatlik ja mõistatusliku maagiga pole tark lepingut sõlmida. Harjumuspärastest kurjusega võitlemise lugudest eristab „Uduprintsi“ see, et kurjust ei võideta. Kuri saab oma tahtmise, kuid taandub vabal tahtel. Väga haakiv lugemine!

Noore lugejanna ootustele vastavad Zoe Suggi „Tüdruk online“ (tlk Kaisa Ling), Caitlin Morani „Kuidas luua tüdrukut“ (tlk Maria Lepik) ja Colleen Hooveri „Lootusetu“ (tlk Pille Kruus). Esimeses hakkab neiu anonüümset blogi pidama, et olla lõpuks ometi tema ise. Ta tunneb teravalt ühiskonna survet olla ilus ja ihaldatud, kanda täiuslikke rõivaid, arvata samamoodi nagu teised jne. „Kuidas luua tüdruku“ teema on samuti kellekski saamine. See minajutustaja just nimelt tahabki saada selliseks, keda üldsus tunnustab – enesekindlaks, kenaks ja seksikaks neiuks. Loo stiil on kurbnaljakas ja jämedalt avameelne. Oleme harjunud, et poisstegelased jagavad oma seksuaalseid ihasid lugejatega, tütarlaste puhul mõjub see miskipärast ehmatavalt.

Eesti noortekates on märgata seda, et autor on tahtnud sinna kohe kõik probleemid kokku koondada. Ka „Lootusetu“ sisaldab ainest rohkem kui ühe jutustuse jagu. Peategelane läheb koduõppelt üle kooli, leiab armsama ja siis hakkab tema minevikust üles kohuma räpaseid saladusi: isa pilastas teda, tädi röövis tüdruku, uus armsam on vana tuttav jne. Tüdruku suhtumine koolikiusamisse on mõnusalt üleolev. Hulk lehekülgi on pühendatud ihuliku armastuse ajamise asjadele.

Väga jõuline teos on tõlgitud taani autorilt Ina Bruhnilt – „Minu faking perekond“ (tlk Lea Reitel Høyer). See algab noorteromaanina, kus tütarlaps nimega Niina üritab end mitmel moel tappa. Niina on tegelikult Christopher ehk siis tüdruku kehasse vangistatud poiss. Minajutustaja ei salli oma perekonda, v.a vanaema ja pere põline teenija Karen-Inge. Mingil hetkel on aga meie ees pigem perekonnalugu kui noortekas. Häirib minajutustaja kindel usk, et tema halvad teod on tingitud perekonnas pärandatavast kurjusest. Kurjus on nagu vanaisa kulduur, mida pärandatakse XVII sajandist põlvest põlve ja millele iga omanik midagi lisab. Iseasi, kas kurjus pärandub, aga lapsepõlves kogetu ei kao küll kusagile, ajab pigem võsusid ja okkaid. Raamat on ebakorrektne, jõuline, aus, raskesti talutav, vägisõnadega pikitud, sündsustunnet riivav, aga käest panna ka ei saa.

E. Lockharti „Me olime valetajad“ (tlk Pille Kruus) on samuti „kaks ühes“, perekonnalugu ja noorteromaan. Jutt käib perekonnast, kes on nii jõukas, et neil on oma saar ja sellel igaühel oma maja. Lugedes on tunne, et kogu aeg jääb midagi ütlemata: jutustajal meile, tema pereliikmetel talle. Selgus saabub raamatu lõpus. Kas tüdruk hanitas meid kogu aeg või tal on vapustuse tõttu selektiivne mälu?

Helgema noodiga lõpetamiseks sobib Sarah Moore Fitzgeraldi „Lootuse õunakook“ (tlk Riina Jesmin). Päris alguses näib, et üks poiss on sooritanud enesetapu. Ainult tema vend ja kaugelt naasnud sõbranna ei usu seda. Neil on õigus. Samm-sammult näitab autor, kuidas südametunnistuseta manipulaator võib hõlpsasti kaasõpilase elu põrguks teha ja kogu klassi oma pilli järgi tantsima panna. Peategelasest poisi elu pole olnud kerge: ema autoõnnetuses hukkunud, vend ratastooli jäänud, isa kõigest sellest depressioonis. Ometi märkab poiss neid, kes omadega ummikus, ja küpsetab neile suus sulava õunakoogi, vanaema retsepti järgi, muuseas. See aitab. Nüüd on tal endal abi vaja, et kiusamise ja süüdistustega toime tulla. Raamat on suhteliselt õhuke, tihe, huvitav ja positiivne.

Artikli aluseks on 3. märtsil Eesti Lastekirjanduse Keskuse aastakoosolekul peetud ettekanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar