Pildimaagi lugu: Tõnis Mägi sõnus

J?n Rooste

“Need Tiibeti mungad, kes päevast päeva oma lauluga maailma pasast puhastavad, ei mõtle sellele, et neil pole tükk aega ühtegi hitti olnud.”  

 

Berk Vaher, Tõnis Mägi. Müümata naer. Ilo, 2006. 208 lk.

 

Tõnis Mägi “Kuningas Ubu” proovis. no 99

 

Tõnis Mägi on ju mu jaoks “me isade põlvkond”. Tema elu erineb radikaalselt nende elust, kes oma teadliku aja elanud ja õppinud ja arenenud juba vastse Eesti Vabariigi päevil, sedasi teab ta eellugu, olles ise siiski kahe jalaga maas (sageli õnneks ka lennus, “ära”) me jaburas ajas. Nõnda ta me ees kirja panduna seisab, ühtpidi ju klassikaliselt – eks ikka ole kirjanikud aidanud suurtel meestel, kes end sõnakunstnikena ei usalda, oma elu ridadeks sääda –, teisalt on Berk Vaheri raamat siiski Tõnis Mäe jutustuse üleskirjutus (ja muidugi toimetus), umbes nagu folkloorikorjaja album, noh, piltlikult nagu Anne Vabarna laulude sahtlike kuskil rahvaluulekartoteegis. See on võlukunsti talletamine, vanade suurte maagide mõistujutu kirjapanu. Ja kurat seda teab, kas me sest õiget tolku jagame ning omakorda kunagi edasi rääkida suudame. Berk Vaher on õnneks vabariigis üks mehi, keda ma säärase materjali kallale usaldaks, mu usk tasse kui kirjandustead(us)likku inimesse on kindel (muidugi, mitte piiritu, hehee).

 

 

Neil päevil on postuumselt ilmunud Johnny Cashi plaat “American V: A Hundred Highways”, kus ta laulab ka rahvalikku “God’s Gonna Cut You Down”, mis mulle on hingelähedane olnud Elvis Presley ja ta taustalauljate gospeltõlgenduses (tõtt-öelda miskis hämaravõitu lavataguses prooviruumisalvestises, J. D. Sumneri ja ta kvartetiga lollitamisi tehtud, Elvis ise klaverit klimberdamas). Aga Cashi laulduna hõngub sest vastu mingi paratamatus; õilis, (oma, me igaühe) surmaga leppimust toonud paratamatus. Umbes nagu Bob Dylani teed juhatav “You Gotta Serve Somebody”: it might be the devil / and it might be the lord / but you gotta serve somebody (albumilt “Long Train Coming”). Mäks ongi Eestis see laulja, rokkar, bluusimees, kes julgeb kanda toda koormat – teenimiskoormat. Juba päris varasest ajast, oma (kohati ju väga kerglasist) estraadipäevist saati, on ta mu arust püüdnud määratleda, leida, põhjendada, miks ta seda muusikat teeb, kuhu see välja jõuab, kellele ja kelleni. Muidugi, seda on juba iseenesest kamaluga rohkem kui eesti popmuusikutele tavaliselt antud, aga siin on varjul enamat: paratamatu fakt, et sisemise väe poolest ei saa me Mäe kõrvale seada eriti omamaiseid muusikuid, vaid see lugude vestmise laad, esinemise energia ja jõud jääbki kuskile sinna Waitsi, Dylani, Elvise, Cashi kanti. Pole miskit parata. Kui siia kõrvale võrrelda Jaak Joalat Cliff Richardiga, ajab see lihtsalt naerma.

“Tekst juba tegelikult lahjendab loo. Igaüks meist võiks muusika põhjal teksti kokku panna,” ütleb Mägi (lk 17). Kas biograafia, kas kirja pandud elu lahjendab selle elu loo (sest eks igaüks meist võiks oma elu põhjal teksti kokku panna)? Pigem vastupidi, elulooraamatutes (“Naer” on kuskil sääl eluloo- ja mõtteraamatu vahel) elavad inimesed tavaliselt intensiivsemalt, põnevamalt, sisukamalt. Igavust, aja sumbset kulgu jaksavad ju vähesed innukalt lugeda. Lisaks tuleb mängu jutuvestja anne – nii mõnedki raamatus leiduvad lood/pildid on mulle tuttavad, kuuldud. Seda põhjusel, et Mäks ise on neid pajatanud, kunagi oma imelises raadiosaates laulude sekka, ja siis niisama, siin-sääl… Nagu ikka jutuvestjal, kujuneb loo rääkimisel välja laad, kuidas sa seda ette kannad, kuidas sa kuulajas pinevust tekitad, teda jahmatad, üllatad, kuidas sa oma pajatust intoneerid – ma ei mõtle siin vaid professionaalseid jutuvestjaid, vaid ka naasama jutumehi, lõuapoolikuid, kelle muhedat argipajatust on välja tõrjuda püüdnud mõttetud pulmavana tüüpi jutupidamatusega raadio-DJd. Kui Mäks on raamatus õnnelik, et teda kunagi soul’i-lauljaks nimetati, siis nende hästi intoneeritud miniatuuride põhjal siin võib ta ka soul-jut(l)ustajaks (sest ka ta lihtsama kõneluse taga aimdub soov miskit sõnumit vahendada ning püüe eluraja säädmist juhatada) kuulutada. Berk Vaher on need lood talt (osava produtsendina) kätte saanud ja talletanud, oskuslikult etüüdideks jaganud – esimesena säärases tehnikas ühest eesti muusikust poeetilise ja sisuka albumi kokku pannud (sinna kanti on pürginud veel vaid vahest Sauteri Ruja-raamat, kus kasutatud sarnast tehnikat, antud bändimeestele vaheldumisi sõna, aga too jäi veidi õhudaks, et tast suurema lugemiselamuse ja ajastupildi saanuks). Ainuke kurb asi on see, et raamatu pabervangla võtab jutuvestjalt Mäksilt võimaluse neid lugusid samamoodi edasi pajatada – ta peab uusi ja uusi lugusid/variatsioone leidma, mida nüüd rääkida. Ja see on ju iseenesest hea.

 

 

Küsimused, millega Mäks raamatus tegelda võtab, ei ole tegelikult kerget laadi – ei ta oma ega meie (aja)loos. Ta (või siis ka Berk Vaher – Mäksi palvel?) jätab palju ridade vahele, ei räägi lahti neid lugusid, mis kellelegi otse haiget teeks, ei räägi neid asju, mis kollasemal ajakirjandusel ihukarvad liikvele ajaks. Erinevalt paljudest eluloorääkijatest ei klaari ta siin arveid (ja ei õigusta end), või teeb seda õige vähe – vihjab mõnele kokkupuutele võimtahksete jäärapäädega (nt lk 81, 115), aga ei midagi kompromiteerivat või kohta kättenäitavat. Siiski, üks moment siin on: Mäks kõneleb “kolme tenori” kriitikat eriti mitte kannatavast projektist (lk 136, need Linna-Joala-Mäe singalong-iseloomuga kloperdised olid tollal, 1990ndate keskel, mu isa lemmikkassetid, muide), paljastab selle kommertsliku, tõtt-öelda süldi oleku. Ja eks see üks lahmitud jama olnudki, väike väärsamm Mäksi uuemas (vahest alates plaadist “Hüüdja hääl”) diskograafias – kuigi ta “Chicago” tõlgendus on siingi mõnus, jääb duubelalbum mu jaoks siiski estraadiks, süldiks ja šlaagriks (kõik sõimusõnad ju), niiväga kui ma seda ka armastada tahtnuks.

Võti Mäksi viimaste plaatide ning ta praeguse lavakarakteri mõistmiseks on vahest selline: “Need Tiibeti mungad, kes päevast päeva oma lauluga maailma pasast puhastavad, ei mõtle sellele, et neil pole tükk aega ühtegi hitti olnud,” (lk 77). See on elu ja vaimne tasakaal, mille ka Tõnis Mägi näib olevat valinud – kuigi moraalilugemisest on too raamat kaugel. Pigem paistab dekadentliku rokkstaarielu kirjeldustest (nt Venemaa reisidest, lk 103 – 105) välja ikka see, et osakesele Mäksist see meeldis – mitte ehk too enesehävitus ja öökimaajav karussellitunne (miks muidu oleks ta maha roninud?), aga too absurdne, groteskne elutsirkus kui kogemus (ta ütleb koguni, et kes toda Venemaa staarielu ei proovinud, tegid vea, lk 109). Muidugi, sellest jäi tal lõpuks tunne, et elu ongi vaid laval (lk 127), see muserdas – selle piirini, et Mäks tegi seda, mida rokkarid ikka teevad, kui üle keeb: viskas teleka puruks (Elvis põmmutas korra lausa revolvrist, mil uudistes temast kõneldi). Tekib kummaline muusikaline paralleel: Mäksi “Spassite! ”, biitlite “Help!”, mil nad omadega ummuksis olid. Cashi viimase plaadi peal on spirituaalne “standard” “Help me” (mida ka Elvis laulnud) – sõnumiks abi otsimine väsimuses oma jumalalt. Eks seda tegi Mäkski, liikudes Elu Sõna juurde, millest ta “Naerus” siiski pikemalt ei pajata, nimetab seda vaid vastuoluliseks usuühenduseks (lk 131). Aga see ta igatahes päästis, sest suurtest rokkaritest pole selle “pideva viinavine” (lk 129) seest paljud ka tagasi tulnud, et meile oma lugu rääkida. Vähemasti nii, et neil oleks veel millestki hingega rääkida…

 

 

“…Ja mõned laulavad endiselt, jalg monitoril, kulinad küljes, teevad tüdrukutele silma, on paksemaks läinud, ja see kõik on nii mage, et nutt tuleb peale ” (lk 130 – 131). Ütleme, et see on enese, oma vaimule sobiva vormi (anuma) otsimise lugu. Milles positiivseim, et (surumata pääle oma tõdesid) räägib Mäks, et ta leidis end õigel ajal: hea on 40aastaselt teha lõpuks tõesti seda, milleni hing on juhatanud, mille juurde ihanud – varem olnuks ehk liiga vara (lk 134). See on üks võimalik teekond enese juurde ja ma mõtlen, et jälle annab ta mulle juhatust ja lohutust – nagu kunagi teismeeas oma raadiosaadete ja muusikaga, sest ma loodan, saan loota, et ka mina alles leian selle, kuidas kirjutada, millest kirjutada, või üldse, mida oma eluga pihta hakata, et selle elamise vääriliseks saaks kuulutada. Jah, õnnelik on see mees (kunstnik), kes on elanud endale või naudingutele, elutungile, õigupoolest ka paljudele neile, keda ta ei tunnegi, aga siis leiab oma tee, mida käies loodu teistelegi enam ütleb. Kas pean ma ses valguses selgitama raamatu pealkirja, James Krüssi muinasloo parafraasi?

Igatahes kasvavad tollest eneseotsingust välja raamatu teised põhiliinid: juured, juurte otsimine, identiteet, isa olemine, eestluse ja kodu küsimus. Tõnis Mägi arutleb nagu rahulik ja tasakaalukas argifilosoof.

Põnevaim on ta aga siis, kui siirdub oma muusika ja maailma metafüüsikasse – nimelt on Mäks pildiusku. Tema muusika, kujundid, laulusõnad sünnivad piltidest. Ja mitte ainult seda: ta räägib oma elugi läbi déjà-vu’like taastulemiste, mälupiltide, kordamistena: näiteks isakodu leidmine Saaremaal, mis kordab juba varem nähtud pilti (lk 164), või “Palve” laulmine Linnahalli laval, mis oli kunagise kujutelma elustumine (lk 137). See pilditeema on Mäksi muusikas kummitanud juba vähemasti laulust “Pimedale muusikule”, äkilisemal kujul ent ehk laulus “Liivakell”, mis tegelikult lausa piltide jada, lühifilm. Kui ta mitmes kohas räägib, et tekst pole tähtis, tõrguks ma muidu, aga vahel on see nii pagana õige – ta enda laulude puhul sageli, eriti viimaste albumite “Sirius“ ja “Kõnelused Hermanniga” lugudele on tunnuslik, et neist jääb mingi meeleolu, mis kangastub pastelse või siis ekspressiivse pildi kujul. Ja see on tõepoolest metafüüsika, sellega pole reaalse maailma vahendite, kultuuriajakirjaniku sõnavaraga suurt miskit peale hakata, ilma et see muutuks hämaraks soigumiseks. Realistlikumaks ja käegakatsutavamaks saab see siis, kui Mäks kirjeldab (jazz)muusikat, vana aja salvestustehnikat nagu päevapildi tegemist, kus helirežissöör toimib fotograafina, kes “paigutab” helid (pillimehed ruumis) “pildile” harmooniliseks koosluseks (lk 150). Sellisel kujul muutub metafüüsika kombatavamaks ning sel pinnal võib vahest julgemalt astuda. Aga muidugi tõmbab Mäks meil pinna jälle jalge alt, rääkides jälle hämarast võimalusest, et mingi muusikapala abil “lähed sa minema” (lk 118). Täiesti arusaadav, täiesti tegelik võimalus, aga selle kogemuse kirjeldus tuleb välja pigem religiosset laadi. Nii et maagiline on see maailm Mäksi ümber nii või naa. Umbes sellise kummalise kõikehaarava tundega nagu Bryarsi “Jesus Blood Never Failed Me Yet”.

 

 

Iga Mäksi laul, ta kontsert, on nagu rolli hästi sisse elanud näitleja töö, nii et ma vahel kahtlustan, kas pole tolle raamatu Tõnis Mägi tegelikult üks ta rollidest (kui kavalalt puges Berk Vaher naha vahele?), seda enam, et teatris on ta endale juba loomuliku ja jõulise andena nime teinud. See ongi ehk see, mis eristab teda sellest, mis kõlab, kui raadio lahti teed – kust kuuleb pahatihti, kuidas inimesed ei anna endale aru, millest ja miks nad laulavad (lk 147). Seda pole mõtet muidugi Paadamitele ja Joalatele seletama minna. Või siis teisigi Mäksi loomulikult ära tunnetatud suundi, et filigraanne heli(töötlus) võib olla muusika surm, et lõpetamata joontes on parem mõelda (lk 168 – 169), et nüride mallide kordamise lõpetamine, pimesi järgimise lakkamine annaks meile parema maailma (kuskil siin rõõmutseb Mäks, et talle meeldib, kui telesaated järjest hullumeelsemaks lähevad – see on märk sellest, et säherdune jama ei saa kaua kesta). Meenub kunagine vaidlus ühe mu armsa bändikaaslasega: kas muusika peab tegema õnnelikuks või rahutuks? Ma arvasin, et pigem rahutuks. Aga see kokku vist ongi see, kui saab kuskile “ära”.

 

PS Miks ma siin pikemalt Berk Vaherist ei kõnelnud, kuigi tema nimi ometigi raamatukaanel seisab? Isand Vaher on selle raamatu tegemisel suutnud oma ego ülihästi kontrollida, ta on painutanud oma kirjanduslise ande Mäksi vahendamise teenistusse – see näitab suurt austust oma “tekstuaalse materjali“ vastu. Kohutavalt keeruline oleks kõrvalseisjana ses teoses eristada Berk Vaheri panust Mäksi väest ja võimust. Tänan teda selle eest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming