Philippe Delerm ja Hille Karm: sametiga silmil ja ilma

Kärt Hellerma

Philippe Delerm, Väikesed naudingud. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff, toimetanud Linda Uustalu. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2004. 87 lk. Hille Karm, Saame kokku pühapäeval. Lühikesed linnajutud. Toimetanud Siiri Soidro. Küljendanud ja kujundanud Jan Garshnek. Pegasus, 2012. 152 lk. Tere, Hille, sinu jutud (olen lugemisega kusagil poole raamatu peal) on olnud sellised armsad väikesed elamused, kus on nii palju tuttavaid hetki ja äratundmisi. Näiteks turulugu, kus te müüjaga hakkate vanu aegu ja oma vanaemasid meenutama. Ja jäätisepakkuja lugu on hea, samuti tuvilugu. Mingid tabamused, keskendumised sellele, mida tavaliselt ei kipugi üles kirjutama. Osavõtlikkus ja samas säärane vaatlemise võime, mis vaatleja enda tagaplaanile jätab ja igas argihetkes pühaduse või pühapäevalikkuse üles leiab. Või umbes nii. Ja mõned motiivid, mis tahaksid edasiarendamist. Peaksid võib-olla käituma rohkem n-ö buldogina, kes oma ainestikust ei piirduks ainult üksikute momentidega, vaid oleks oma fikseeringutes järjekindlam. Iga loo puhul on kahju, et see nii ruttu lõpeb. Nii et moraal on selles, et paluks romaani, miniatuuridest jääb lugejale väheks! Tervitades Kärt  Luuletaja ja mõtleja, teravkeelne multižanrimees Wystan Hugh Auden (1907–1973), kelle loomingust ilmus Märt Väljataga vahendusel möödunud aastal tõlkekogumik „39 luuletust ja 5 esseed” (LR 2012, nr 3–6,), ütleb esseekogu „Maalri käsi” eessõnas, et süstemaatilises kriitikas on tema silmis midagi võltsi ja elutut ning seetõttu on ta oma kriitilisi kirjatöid üle käies taandanud need võimalust mööda märkmejadadeks, sest „lugejana ma eelistan kriitiku märkmeid tema traktaatidele”. Nii esitabki ta oma mõtted napis aforistlikus vormis ja tulemuseks on irriteeriv verbaalne tulevärk – arrogantsusest pakatav ja südikusest triiki.

Kuigi mitte iga isepäise Audeni kirjakoht ei lase endaga hõlpsalt soostuda, siis kriitika kohta käiva mõttega olin intuitiivselt nõus. Ent veel hetk ja lõin kahtlema. Miks? Aforistlikkus ja näiliselt spontaansed ülestähendused? Miks mitte, aga sisaldab ju iga arvustus tuumakamate tähelepanekute kõrval ka lõdvemaid ja siduvaid osi, mis lõpptulemuse mõtte paremini ja sujuvamalt kohale viivad. Muidugi, hillitsetus ei ole Audeni element, aga tundub, et märkmelisuse võte paljastab temas just seesuguse kriitikute kriitiku, keda ta ise ühes essees sarjab kui niisugust „okkaga hinges” kriitikut, kellele ei ole teos, mida ta vaatleb, kellegi teise kunstitöö, vaid „tema enda avastatud dokument”.

Seetõttu võiks Audenile, kelle säravates esseedes leidub külluses õpetussõnu nii lugejale, kriitikule kui ka kirjanikule, mõnetise silmakirjalikkuse hinnaga ka vastu vaielda. Kas ei taha nimelt arvustus rohkem kui mõni muu žanr süstemaatilisust ja lausa koolipoisilikult korralikku kompositsiooni? Märkmed on mõistagi „elavad”, eriti kui nad on üksjagu ogalised, loetud teost mitte üleliia respekteerivad ja originaalsest vaimust kantud. Või läidetud juhuse toodud inspiratsioonist. Aga märkmetest üksinda ei piisa. Märkmed on katkendlikud ja hüplikud. Märkmetel võib koguni laiskuse maitse juures olla. Kuigi Audeni tekstis ajab üks intellektuaalne trikk teist taga, võib lugeja tunda end ninapidi veetuna. Miks? Sest mingist hetkest peale võib toosama järjestikuste fragmentide vihin hakata mõjuma epateeriva ja kenitlevana.

Audeni isikupära aga vasturääkivustest ja teatud riuklikkusest moodustubki. Tema kirjutiste stilistikas kohtab nii rafineeritud kõrgelennulisust kui ka uskumatut rohmakust, mis on omamoodi kõverpeegliks tema igati mõistetavale soovile talletada mitte niivõrd kirjapandu orgaanikat, kuivõrd selle säsi. Märt Väljataga, kes pälvis Audeni loomingu vahendamise eest kultuurkapitali viimatise tõlkepreemia, nimetab Audenit tabavalt „vaimseks masohhistiks” – natuke küll laiemas seoses. Raamatu asjatundlikus saatetekstis, mis põlistab Loomingu Raamatukogu heade järelsõnade traditsiooni, ei varja Väljataga oma sümpaatiat Audeni „ülima aususenõude” ja soovi vastu puhastada kunst ja kirjandus igasugusest võltstundelisusest. Seega – kuigi Audeni retoorika on kunst omaette, näikse tema vabameelne vaim leidvat endale tõlkija näol hingesugulase.

Et Audeni liikuva mõttega sammu pidada, on mõistagi tarvis kirjanduslikke eelteadmisi ja head kirjanduslikku kuulmist. Sellest hoolimata ei sobi tema „keemia” igaühele. Ometi tõestab Auden vaimukalt, et kriitika on kokkulepete, šabloonide, etalonide kunst, mida õrjetul kombel rikkuda on paras julgustükk. Seda võid süüdimatult teha vaid siis, kui oled surnud inglane.

Isiklikust avalikuks

Järgnevat võiks pidada samuti väiksemat sorti masohhistlikuks näpuharjutuseks. Alates sellest, et isiklike kirjade avalikkuse ette toomine pole hea toon – vähemasti vanasti ei olnud. Nüüd on hoiakud teised ja eraasjad on tihti meie ühised asjad. Intiimsuse-delikaatsuse mõistet annab tänapäeval eri suundades venitada ja üsna kaugele. Intiimsuse mõõde – kas ja kui palju seda veel ongi? Ka adressaadi mõiste on muutunud, sest suhtlusvõrgustike, blogide ja mis tahes „säutsumiskeskkondade” peale mõeldes kirjutatakse suur osa kirju nimelt teistele, mitte üksnes mõnele sõbrale või iseendale.

Nii on mu Hille Karmile mõeldud kirjakese paiskamine paljude silmapaaride ette omamoodi lõiv ajale, milles ma elan, ja käitumismustritele, mis selles ajas kehtivad. Annan sellest endale aru ja natuke imestan, et seda siiski teen. Aga teen seda Hille Karmi loal ja kindla eesmärgiga, sest õigustus on varnast võtta: nimelt sellest kirjast said alguse mitmed eri aegadel kirja pandud pudemed, õigemini nendest tuleneva sidusaks vormistamine.

Seega kõlab universaalne põhjendus nii, et sel kirjakesel on siinse loo kontekstis selge otstarve. Kusjuures ongi. Sest kui algus on nimelt seal, selles kirjas, siis miks alustada keskpaigast? Korralikust, viksist, žanripuhtast arvustusest, kust on välja puhastatud kõik isiklik? Kui palju meie väikeses kultuuriruumis – ja piiratud kirjandusväljal – selliseid arvustusi on? Kuigi professionaalsuse kriteerium kõneleb millestki muust, lipsab üks või teine familiaarsusenoot alatihti avalikku suhtlusesse sisse. Ikka tunnistab keegi, kuidas ta ei saa mööda sellest, et on sõber N-iga koos nii mitu puuda soola ära söönud. Niisamuti ei häbeneta arvustustes isiklikke tutvusi ega peeta neid segavaks komplikatsiooniks. Kui mitte otse, siis varjatult figureerivad retseptsiooni taustal ikka mõned kujuteldavad hierarhiad, ikka teeb arvustaja juba alateadlikult kummarduse mõnele hetkeautoriteedile, seob oma arvamusi tema omadega, võrdleb ja osutab. Meediaski pöördub ikka ja jälle mõni ajakirjanik oma intervjueeritava poole sõnadega, et mis me ikka siin teietame ja teeskleme, et oleme võõrad, kui me seda ei ole.

Kirjateema juurde tagasi pöördudes: olen ka varem oma kirju internetist leidnud ja sugugi mitte mu enda üles riputatuna. Need on olnud kaunis ebameeldivad üllatused, tunnistan. Need on õpetanud ettevaatlikkust ja andnud valusalt mõista, et meie e-kirjad ei ole padja alla peidetud päevikud, vaid võivad hoopis teises ajas ja kohas meie kohta reeta mõndagi, mille avalikuks tegemisest me ehk nii väga huvitatud polegi. Üksainus räpane saladus võib õigel hetkel turule paisatuna muuta elu. Seetõttu ongi kollasel meedial nii suur mõjuvõim.

Ja veel. Ma ei saa kõnelda Hille Karmist kui inimesest, keda ma väga lähedalt tunneksin, aga võin siiski alla kriipsutada põlvkondlikku/meelsuslikku kokkukuuluvust temaga, rõhutada õlg õla kõrval olemise tunnet a priori. Seega võiks äratoodud kiri olla kaudne lojaalsusavaldus nii tema isikule kui ka loomingule. On ju iga tuttav kirjanik tahes-tahtmata „tegelane meie biograafias”, nagu ütleb Auden. Ka võib tulemust pidada teadlikuks spekulatsiooniks, ürituseks leida spontaanseid argumente võrdlemaks kahte eri maailmast pärinevat ja eri häälega kõnelevat autorit.

Unustus ja surm

Hille Karmi raamatu „Saame kokku pühapäeval” vormis – lühikestes tähelepanekutes ümbritseva kohta, oskuses teha argiolustikust kõnekaid väljavõtteid – tuli kohe midagi tuttavat ette. See, mis meenus, oli Philippe Delermi „Väikesed naudingud”, mille kohta olen aastaid tagasi kirjutanud lühiarvustuse („Roosamanna lõksus”, Maaleht 23. IX 2004).

Kahe autori loomingut võrrelda tundus huvitav. Mis neid veel ühendab, peale vormilise sarnasuse? Kas ja kuidas erinevad Karmi lühilugude rõhuasetused Delermi omadest? Viimasest on meeles närvi ajav „väikeste asjade poeesia” – nikerdamine gurmaanlikes naudingutes, kus „tähtis on kohvi idee, mitte selle maitse” – ja keskendumine kuulutusele, kui vahva on süüa, juua ja laiselda. Oluline on näida õnnelik – kas või nui neljaks. Seetõttu õilistab-õigustab Delerm iga laisklemise sekundit ja üritab igale pisimalegi hedonistlikule aktile külge pookida kultuslikku tähendust.

Karm ei ehita enda ja maailma vahele „vaipkattega summutatud ruumi”, nagu teeb Delerm loos „Raamatukogubuss”, ei konstrueeri kuriteo ja süüdlase vahele omaenda mõnusat maailma, nagu teeb seda Delerm Agatha Christie’t lugedes. Või veel: kui Delermi „sina” pühapäevaõhtul tundide kaupa soojas vannis istub ja sinise vannivahu tortide vahel hõljub, jääb temast pisut infantiilne mulje. See on taotluslik, sest „rammestav loidus”, „käegakatsutav heaolu” ongi tema siht. Näha pisiasju, olla ka ise hästi pisike, hästi iseenda, oma maise isiku ligi – see oli Delermi tee.

Karmi nägemus on loomuldasa avaram, aga ka „tavalisem”. Ka Karmi tegelane vaatab ühes jutus oma jalga ja ilusat värskelt lakitud punast küünt, püüdes rannaliival päevitades kõik mõtted peast välja saada, aga peagi selgub, et keegi on rannas samal ajal ära uppunud ja ülepea kipub elus aina juhtuma midagi sellist, mis ei lase lakitud küüsi kuigi kauaks imetlema jääda. Unustuse põlistamine on kerge, aga jääb ometi vaid illusiooniks, osutab ta.

Hetki, mida sõnastada, valivad aga mõlemad hoolega. Need on esitatud otsese autorisuhteta, aga on ometi kõnekad, annavad edasi nende maailmavaadet, kindlaid hoiakuid, mida kumbki autor ilmselt enda jaoks täpselt ei defineerigi. Mõlemad pakuvad lugejaile annuse pühapäeva – läbi suurendusklaasi läbi nähtud inimese.

Delerm nurrub keset elu asisemat poolt, annab edasi reaalseid mõnuaistinguid – maitseid, lõhnu, peeni puutekogemusi –, jagades niimoodi õndsat äratundmist materialistlikult meelestatud, oma kehalisuse ja asjade piiratud ringis elavale nüüdisinimesele. Ta on heaoluühiskonna apologeet, mugava ja mõnusa elu mees. Vähemasti nii ta end manifesteerib. Samas kirjutab ta nii, nagu tal poleks ambitsioone, nagu poleks tal muud tarvis kui väikest sõõmu päikest ja natukest kohvimaitset, nagu sulaks ta ühte banana split’iga, millega ta parasjagu maiustab.

Delermile on banana splitreaalsusest põgenemise tee, mis aitab unustada oma surelikkust, toota unustust, seda põhilist narkootikumi. Kui inimese ihuline olemus on paratamatu, siis ei tasu seda võtta vangimajana, vaid üritada teha sellest muinasjutuloss, võlupalee, pisike mõnus kohvik, roosa ukse taga avanev roosa maailm, näikse kinnitavat ka Karm, kuigi elu lööb säärase kujutluspildi peatselt uppi. Karm ei summuta ega kitsenda. Ta paneb küll korraks ette roosad prillid, aga illusioon lõpeb peagi. Ta ei vaja sametit silmil, ei vaja maski, mida Delermi moodi Swarovski kristallidega kaunistada – piltlikult muidugi. Vaistlikult olen Karmiga ühte meelt, sest ootan kirjanduselt just seda – et see pigem paljastaks kui ülistaks kehalisuse pettust, millesse inimene on mässitud, mitte ei topiks talle suhu üha uusi mahlaseid palu, et ta selle unustaks.

Eluteater ei pruugi alati olla traagiline, seal võib näha ka muhedamaid toone, osutavad ometi mõlemad. Põhimõtteline hoiakuline erinevus siiski jääb. Karm joob sõbrannaga veini, aga surma see taanduma ei sunni. Põgenemine surelikkusest pole võimalik, näitab ta. Iseenesest on ju ka Delermi tees aja peatamisest kõnekas, aga surmast ta ei räägi.

Huvitavad ühendused kahe autori vahel tekivad ka partnerluse mõõdet silmas pidades. Üks suhtleb asjade, toidu, banana split’iga, teine suhtleb juhuslike inimestega. Delermi lookesed on esitatud teises isikus, Karmil esimeses. Karmi lugudes on „mina” teadvustatuse kese, Delermi „sinas” sulavad ühtaegu kokku „mina” ja „mittemina”. Võõritus on siiski väike, nihestatus minimaalne. Delerm on teadlikult üksildane oma „teies”, võõritades endast oma elamused, siirdades need kujuteldavasse teise isikusse – teisikusse, klooni, kaksikusse, kellesse tahes. Karm aga suhtleb alati partneriga, olgu see nelja lapsega naine bussis, kujutletud kaasaga jalutav Härra, jäätist jagav naine, vargapoiss kirikust või tuppa sattunud tuvi. Ta pakub stseene kommunikatsioonist, suhtlusahelast. Need on suhtlusaktid, kahekõned, mitte vaid monoloogid nagu Delermil.

Karm taandub isetuks kõrvaltvaatajaks ja näeb seetõttu kaugemale. See, muide, on omaette oskus, lausa kunsttükk: jätta oma isik varju, nii et see varjusolek muutuks salapäraseks ja kõnekaks. Isetuse määra mõttes näib Karmi autoripositsioon sarnanevat Mari Saadi omaga. Nad ongi ühest põlvkonnast – kui see midagi tähendab.

Sakraalsuse puudutus

Karm lõikab kääridega välja tüki elu, tõstab selle silmade ette, uurib seda huviga nagu läbi lornjeti ja paneb siis ettevaatlikult selle vanasse kohta tagasi. Oluline on, et ta ei lõhu ega pudista seda ära, samuti ei tembuta selle kulul. Kohati tõmbud lugedes krampi – et kas see või teine stseen ei lähe juba liiga triviaalseks, lohisevaks, ülemäära „eluliseks”? Aga ei, kirjutaja teab, millal lõiku lõpetada, millal punkti panna, millal uus taandrida lüüa. Ja nii tulevadki lõpud peaaegu kõigis lugudes liiga ruttu. Tavalisuse metafiktsioonid? Ei, need polegi fiktsioonid, saati siis veel „metad”. Need on elu ja kirjanduse ühtesulamise näited – tavatud just oma tavalisuses.

Karm eelistab oma tegelasi tähistada üldnimedega, mitte konkreetselt. See on levinud ja ahvatlev, aga ohtlik tava. Nii muutuvad tegelased kergesti personifikatsioonideks, sümboliteks, millekski väga üldiseks. See on tõepoolest huvitav, et niipea kui kelleltki võetakse isiklikkus, esindab ta ühtäkki kedagi või midagi suuremat kui ta ise. Korraks avardub tema tähendus kosmiliselt, ta kehastab nii üksiknähtust kui ka tervet müriaadi samasuguseid nähtusi. Ent veel nõks, ja tähendus kaob hoopiski. Seda lihtsalt enam pole.

Karmi lood on kui väikesed kummardamisriitused, isetud austusavaldused elule, igapäevaste pisikeste imede tunnistus. Ei saa öelda, nagu Delermi lood seda poleks, aga tema paneb rõhu pigem riituse kaunile sooritamisele, mitte selle eesmärgile või mõttele. Delerm on esteet ja gurmaan, rõhutatud konformne, poleeritud pisiasjade praktik. Karm uurib samuti ilma ja inimest, lühivormiliselt ja lähivaates, aga suuremat fantaseerimata. Tema pilk pole mitte õndsa nautleja, vaid isetu halastajaõe oma. Tema ei saagi kuldset puuri idealiseerida, sest ta pole seal kunagi olnud. Ta jäädvustab, mida ta näeb, ja kirjutab, mida ta tunneb – saatjaks alandlikkus elu ees, nähtamatuse võrk ümber pea.

Hõlbus oleks neid eritleda jungiliku Persona või mõne muu välise positsiooni või hoiaku kaudu, mille nad endale justkui oleksid kirjutades võtnud. Ent seda teha pole kuigi tark. See osutaks ikkagi teadlikule maskile, ebamäärasele vahekihile kirjaniku ja lugeja vahel, mille määr on muutuv – ka ühe ja sama kirjaniku tekstides. Kui öelda, et üks teeskleb, et tal pole ambitsioone, ja teine näib ärritavalt vähenõudlik, siis kumb on kumb? Lisaks toob Persona’st rääkimine endaga kaasa hulga kirjandusväliseid tegureid, näiteks kõneluse kirjaniku päritolust või kujunemiskeskkonnast. Need on mõlemal sootuks erinevad.

Mis neid üldse ühendab? Mõistagi see, et mõlema tööriist on sõna. Mõlema puhul on peamine tahe, keskendumine ja aukartus sõna vastu, soov näha maailma süvitsi. Jah, Delerm on dünaamilisem ja mängulisem – ja meisterliku kujundiloome varjus ka hepikum ja maneerlikum. „Maneerlik stiil (—), on justkui ekstsentriline riietus: väga vähesed kirjanikud oskavad seda välja kanda, aga need vähesed erandid, kes sellega toime tulevad, on lummavad,” ütleb Auden („39 luuletust ja 5 esseed”, lk 75).

Ometi pole mängu mõiste ka Hille Karmile võõras. Nii näiteks on ta lapsepõlveteemalise raamatu „Taevas ja maa” (Petrone Print, 2011) ilmumise järel oma kodulehel olevas intervjuus Eda Allikmaale öelnud, et talle meeldis lapsena mängida sõnadega. „Sõnu ju jätkus! Võtsin kapist taldriku ja laulsin omaette „Tald-rik, tald-rik,” ja mõtlesin, kust tuleb lauanõule just selline nimi. Või miks on kildkompvekkide karbi peal keeruline sõna „monpansjee”.

Lausa üllatav, kui hästi sobivad Audeni terminid Karmi tekstides avalduva sakraalsuse puudutuse defineerimiseks. Näiteks väljend nagu „püha aukartuse inspiratsioon”, milleta „kujutlusmaailm muutuks banaalseks ja mis kokkuvõttes laostaks vaimu”. Või: „Sakraalseid olendeid saab omandada sotsiaalses läbikäimises, aga mitte teadlikult.” Kõlab pidulikult, aga just säärast pidulikkust Auden pakub.

Karmi anonüümsed ja üldnimede all esinevad tegelased võiksid Audeni määratluse järgi olla „universaalse tähendusega laetud sakraalsed olendid, millele kujutlus vastab aukartuse kirega”. Miks mitte, kuid igasuguse kirepuhangu puhul tuleb arvestada, et see võib jääda üürikeseks – mõju saabub hetkel, mil on jäänud vaid nõks, et tähendus tühjeneks ja sõna muutuks lamedaks klišeeks.

Amatööride eri

Audeni määratluse kohaselt on kultuurides nagu meie oma, kus profaanset ja sakraalset sotsiaalselt ei tunnustata, luuletajal amatööri staatus, sest ta kirjutab üksikisikuna, selleks et teda loeksid teised üksikisikud. Kas ei laiene niisuguses seoses amatöörluse mõiste kõigile loovisikuile, kelle looming sünnib üksinduses, mitte kollektiivsete pingutuste tulemusena? Seega pole luuletajal või prosaistil – saati siis novellettide ja miniatuuride kirjutajal – hõlbus saada tunnustatud professionaalina, kui ta juhuslikult pole ka libretist või stsenarist. Audenlikus perspektiivis pole niisiis mitte ainult Karm, vaid ka Delerm amatöör, kuigi tema edu tõestab vastupidist.

Kuigi Audeni esseedest võetud tsitaatidega võiks täita suure osa siinse loo mahust, sest neid saab kavalalt kohandada mis tahes teose käsitlusele, annan endale aru ka üldsõnalisuse ohust, mis hakkab otsemaid kummitama, kui kriitik ise mõelda ei söanda. Isemõtlemisel on aga samuti piirid. Sest miks leiutada jalgratast, kui see on juba olemas?

Seosed Delermi ja Karmi vahel on samuti olemas. Kuigi Delerm on miljonitiraaži-kirjanik suurest keeleruumist, Karm tagasihoidlik, üle keskea eesti naine; ühe suure Eesti rahvagrupi esindaja, kelle esindatus riigiorganeis on kaduvväike ja keda eesti kirjanduse loeteludeski kohtab pigem väljendi „ja teised” all. Tõsi, Karm ei pretendeeri millelegi, isegi kirjanik olemisele mitte. Ta lihtsalt annab järele kiusatusele kirjutada, nagu ta ise ütleb. Olevat lihtsalt üks tõmme, mis veab teda kirjutama, leivatöö kõrvalt ja kiuste. Jah, tema tekstides on liiga palju pause ja mõni lõik liiga trafaretne, aga vähemasti pole seal higilõhna, ma-olen-kirjanik-pingutust, veidrustega edvistamist. Lihtsalt mõned jalutuskäigud linnas, mõni tuvi magamistoas, mõni pisike rõõmuhetk, mida lugejatega jagada.

Loen Delermi ja kehitan õlgu. Loen Karmi – ja hoian pisaraid tagasi. Miks? Sest Karmi tekstid on ausamad. Neist ei puudu teadmine surma olemasolust, surma lähedusest. Võtkem või „jääpurikanaerus” helisev surmatrots, saatuslikkuse aimus, lõpuähvardus, teadmine, et käiakse piiril, et piir võib laguneda, et juhus võib kõike muuta, paisata su teisele poole piiri, ja ongi kõik. See naer väljendab üle ootuste palju – inimsuhete põgusust, haprust, alatist salapära tsooni inimeste vahel, maailmas võõrsil olemise painet.

Surra piinlemata, surra surmale mõtlemata – kas pole see lõppude lõpuks mõlema tees, mõlema ihaluste kese? Omal moel on ju mõlema pingutused suunatud ühele: surma peletamisele, valu tõrjumisele, soovile surra õnnelikuna, olla võetud keset naudinguid. Mõlemad kehastuvad kirjutades manatarkadeks ja nõidadeks, kes peatavad aja – kes suudavad ehk surma edasi lükata, aga mitte teda peatuma sundida.

Miks nende erinevusi nii väga uurida? Õieti piisaks ju nentimisest, et Philippe Delerm ei ole Franz Kafka ja Hille Karm ei ole Maarja Kangro – ja kõik oleks enam-vähem selge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht