Peeter Helme pistis oma sule õigesse tindipotti

PEETER SAUTER

Helme joonistab detailselt välja Ruhri kaevanduspiirkonna – ja tööstusmaastik ei ole raasugi igav. Lehviv inimlik nukrus muutub korraga tähendusrikkaks.

Helme joonistab detailselt välja Ruhri kaevanduspiirkonna – ja tööstusmaastik ei ole raasugi igav. Lehviv inimlik nukrus muutub korraga tähendusrikkaks.

Aron Stern

Kirjutamine sujub Helme Peetril ludinal. Olen lugenud ta varasemast neljast romaanist kaht: „Puudutust“ ja „Septembrit“. Ja jäin toona oma mõttelise hinnanguga, mida välja ei öelnud, kahevahele. Minu meelest kiskusid tekstid literatuurseks (mis etteheide see nüüd kirjandusele on, mida kirjandus siis veel olema peaks?), kuigi olid kultuursed ja hea maitsega tehtud. Siis ei tulnud pähe, aga nüüd tunnen küll – Helme pidi leidma nõksu, oma mänguväljaku, kus keegi teine teda ületada, kõigutada ei suudaks. Ja praegu on tunne, et Saksamaast ja saksa teemadest kirjutades on Helme oma käekirja leidnud. Pärast Jaan Krossi pole vist olnud teist eesti autorit, kes oleks viitsinud läbi hekseldada nii palju sealset ajastu- ja kohaomaseid reaale ja triviaalsusi, korralikult oma peas läbi küpsetada ja siis elegantselt serveerida. Võiks ju öelda, et mida asja on mul vaja teada Lääne-Saksa kaevanduspiirkondade pättide ja politseinike kõrtsuelust, mida Helme kirglikult detailidesse süvenedes kirjeldab (suutes mitte muutuda kuivaks ja igavaks), aga seda sorti tekstide puhul pole tähtis, mida kirjeldatakse, vaid kuidas. Kui millegi vastu on kirg, nagu Helmel kogu germaanluse suhtes, siis tulebki toda vagu mõnuga künda.

Mulle meenub näiteks Daniel Kehlmanni „Maailma mõõtmine“, mis pajatab Alexander von Humboldtist, kellest ma varem ei teadnud ilmselt mitte midagi. Tõtt-öelda ei tea suuremat ka nüüd, pärast Kehlmanni lugemist, ega soovigi tingimata teada. Küll aga oli Kehlmanni lugemine hea ajaviide. Ja kõlagu „hea ajaviide“ pisut üleolevalt, ehkki minu meelest see ei ole seda. Heas ajaviites vahendatakse isiklikku energiat ja inimlikke kvaliteete. Brittidel on väljend „a good night out“, mis viitab ajaviitele (näiteks teatris) ja tundub üleolev, aga on lugupidav. Mulle on uus Helme „hästiveedetud aeg“ raamatu seltsis.

Helme joonistab detailselt välja Ruhri kaevanduspiirkonna – ja tööstusmaastik ei ole raasugi igav. Lehviv inimlik nukrus muutub korraga tähendusrikkaks.

Helme joonistab detailselt välja Ruhri kaevanduspiirkonna – ja tööstusmaastik ei ole raasugi igav. Lehviv inimlik nukrus muutub korraga tähendusrikkaks.

Aron Stern

Saan aru, et uuele soonele sattus Helme juhuslikult: ta pidi Petronedele kirjutama reisiraamatu. Ülesande saanuna läks Helme reisima ja reisis, kuhu süda kutsus (juba varem tuttavasse kohta), ja kirjutas, nagu süda kutsus. Petronedele raamat ei sobinud (ja ega „Sügaval läänes“ reisiraamat olegi), aga ennäe, nüüd on meil üks asjatundlik pildistus Ruhri kaevanduspiirkonna marginaalsete inimeste askeldamistest. Ma loen naudinguga, milliseid vutimansasid sealkandis fännatakse, milliseid suitse kistakse ja õlusid kulistatakse. Loen naudinguga, sest kõike on kirjeldatud detailitäpselt. Ma ei ole suur narratiivide ja koloriitsete tegelaste fänn (teksti voog ja energia ja kirjutaja sisepinged, ekstaasid on olulisemad), aga selge, et lugu aitab teksti ja selle lugemist edasi viia. Õnneks Helme ei klammerdu liialt loo konstrueerimisse, koloriit ja detailid tunduvad talle olevat sama tähtsad.

Kui me loeme näiteks Kjell Westöt, siis mida me loeme? Loeme fiilingut ja Westö Helsingi kirjeldust. Üsna sarnane on lugu Helme tekstiga. Helme on Lääne-Saksa fänn ja kogub nagu mõne rokkbändi fänn memorabiile oma armastatud bändi kohta. Ta joonistab detailselt välja Ruhri kaevanduspiirkonna – ja tööstusmaastik ei ole raasugi igav. Lehviv inimlik nukrus muutub korraga tähendusrikkaks, Helme üldistusvõime on siin kummalisel kombel suurem kui esikromaanide Eesti kontoriametnike-poliitetturite ellu kaevumisel.

Ma ei teagi, mida Helmele soovitada. Loodan vaikselt, et tuleb uus väljakutse, mis paneb Helme keskenduma ja ainest sünteesima, nagu on juhtunud „Sügaval läänes“ (milline veider eneseirooniline ja muhe pealkiri!) teksti tehes. Kes telliks Helmelt romaani mõnest saksa-austria kultuuri- või eluveidrusest? Tuleks leida rada suunas, mis on lahti löönud. Thomas Bernhardi elulugu? Ei ole minu asi Helme eest mõtlema hakata. Ma ei tunne areaali ja tolle ajalugu, nagu tema. Loodan vaid, et Helme jätkab süviti, aga suudab jääda kergelt kirjutavaks ja loetavaks.

See on paradoks, et Helme Saksamaa-raamat tundub ehedam ja rohkem elus kui ta Eestimaa romaanid, kust aines oli võetud Helme isikliku elu lähedalt. Ehk pani lähedane aines taktitundelise Helme sulejooksu kinni. Võis olla isiklikke seoseid, mida tuli peita ja hajutada (kuigi me teame, et kirjutada tuleb sellest, mida tunned, tead ja ja tajud). Ei hüpanud need ametnikuelu kirjeldused ka kafkalikku metamaailma, ei loodud „suurt kujundit“. Need püüdsid olla ikka „siin ja praegu“ elu kirjeldused.

Mm, võimalik, et Helme pole minuga päri. Ehk on ta järgmine romaan vastus mulle ja näis, kas ma pean suhtumist muutma. Ootan huviga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar