Pealesunnitud ja vabatahtliku üksinduse ristumiskohas

Jan Kaus

Prantsuse kirjaniku Emmanuel Bove’i raamat „Minu sõbrad“ toob meelde ühe huvitava ilmingu Loomingu Raamatukogu lähiajaloos. Nimelt ilmus sarjas ajavahemikus 2011–2012 mitu teost, mida ühendab kirjeldus rohkem või vähem autobiograafilise minajutustaja üksindusest, suutmatusest või tahtmatusest ennast kaaskodanikele mõistetavaks teha ja/või lähedust leida. Need on raamatud üksindusse sattunud või peitunud meessoost haritlase elutajust ja meelelaadist. Kogusin oma lugemispagasist kokku viis sellelaadset lugu: Osamu Dazai „Inimeseks kõlbmatu“ (2011), Juhani Aho „Üksi“ (2011), August Strindbergi „Üksi“ (2012), Peter Handke „Kirjaniku õhtupooliku“ (2012) ja Paolo Nori „Tuubat ei ole“ (2012). Tõsi, viimaste aastate tõlkekirjandusest leiab eraldatuses kannatavate ja/või ennast teostavate haritlaste lugusid mujaltki, meenutagem kas või austerlase Thomas Bernhardi Varrakus ilmunud „Vanu meistreid“ (2013): „See maailm ja see inimkond on praeguseks jõudnud säärase nürimeelsuse määrani, mida minutaoline inimene ei saa enam endale lubada, ütles ta, sellist maailma ei tohi minutaoline inimene enam kaasa elada, sellises inimkonnas ei tohi minutaoline inimene enam kaasa eksisteerida, ütles Reger.“1

Tundub, et pole mõtet hakata rääkima nende juttude ajastulistest ühisjoontest. Aho ja Strindbergi elu ning looming algavad XIX sajandil, mille lõpul sündis Emmanuel Bove, Handke ja Nori tegevus kestab aga praeguseni, kuigi nendegi vanusevahe ulatub peaaegu kahekümne aastani. Antud juhul on kirjanduslooline ühisosa ka nõnda ilmne ja enesestmõistetav, et ei vajakski pikemat tähelepanu – modernistliku kirjasõna hoovusest pole raske leida üldisest elukorraldusest ja kaasinimestest eristuva-eralduva minakangelase siseheitluste või -kaemuste kirjeldusi. Aga kuna on sattunud nii, et Loomingu Raamatukogu on pakkunud hiljaaegu lugejatele sarnaste lähtekohtadega lugusid ning paariaastasest pausist hoolimata hakkab Emmanuel Bove’i esimene eestindus nimetatud kogumiga huvitavalt kaasa mängima, võiks pisut haritlase üksindust lähemalt vaadelda küll. Seda enam, et „Minu sõbrad“ lisab mainitud tõlgetele ning seeläbi üksinduse ja eraldumise teemale huvitavaid nüansse.

Niisiis, seitset samalaadset teost pole mõtet kirjanduslooliselt või stilistiliselt rinnastada (siin tuleb rõhutada, et kõik kõnealused raamatud on varustatud konteksti avava järelsõnaga, „Minu sõbrad“ pole mingi erand, tõlkija Indrek Koff on kirjutanud huvitavalt Bove’i elu ja loomingu tõusudest ja mõõnadest). Sestap võiks teoste võrdlus lähtuda süžeelistest nüanssidest, küsimusest, millised jooned neid sarnaseid lugusid üksteisest eristavad. Kõige selgem erinevus ilmnebki kirjeldatava üksinduse põhjuses. Kas üksindus on pealesunnitud või vabatahtlik, väline või sisemine? Kas iseenda seltskond piirab-piinab või vabastab? Sellise küsimuse valguses jagunevad üksikute meeste lood kahte lehte.

Vabatahtlikku, ihaldatud üksindust esindab näiteks August Strindberg, kes mõistab, et mõeldes „tagasi ühiselule, mis pidi olema kasvatus, leian praegu, et see oli vaid segakool pahede õppimiseks“.2 Peter Handke kirjeldab sellist elutunnet veelgi konkreetsemalt: „Äkilisest inimpelgusest haaratuna võpatas ta ühe mööduja juhuslikust puudutusest ja vaatas kõrvale, et vältida suhtlemist ühe teise möödujaga, kes oli hiljuti usaldanud talle oma eluloo: vabanduseks oli kirjanikul ju tema hajameelsus, olgugi et ta enamasti seda üksnes teeskles.“3 Muide, teesklus on haritud mehe üksinduslugude korduv motiiv. Osamu Dazai „Inimeseks kõlbmatu“ peakangelane, kellele „on igasugune inimestega suhtlemine valmistanud [—] vaid piinu“, räägib pidevast seltskondlikust „narrimängust“: „Et neid piinu vähegi leevendada, etendasin kõiki jõuvarusid mängu pannes oma narrimängu, mis kurnas mind kokkuvõttes veelgi enam.“4 Narrimängu õnnestumine on ühtlasi narrimängija ebaõnn. Emmanuel Bove kirjeldab samuti teesklemist kui üht üksinduse ületamise või teistele inimestele lähemale nihkumise ja tähelepanu pälvimise moodust. Tõsi, võrreldes Dazaiga on Bove’i toon hulga humoorikam, näiteks enesetapjalike meeleolude etendamist kirjeldatakse nii: „Eelmisel nädalal oleksin ükskord äärepealt vette hüpanud, et siiras tunduda“ (lk 47).

Vabatahtliku üksindusega asetubki vastamisi pealesunnitud üksindus, mis on sageli seotud vastamata armastusega. Kui Strindbergi ja Handke üksinduse tõukejõuks on loo peategelase vastumeelsus või ükskõiksus ühiselu suhtes, siis näiteks Juhani Aho „Üksi“ jutustab üksindusest, mille kutsub esile armastatud naise osavõtmatus. Kuigi Strindbergi ja Aho teostel on täpselt sama pealkiri, kirjeldavad nad diametraalselt erinevat üksindust: ühes välditakse, teises ihatakse lähedust. Strind­berg tunneb ennast just üksinduses asuvat keset inimesi: „Minu enda mõtted kõlavad mu kõrvus nagu väljaöeldud laused; ma usun, et olen telepaatilises ühenduses kõikide eemalviibivate sõprade, sugulaste ja vaenlastega; ma pean nendega pikki läbimõeldud vestlusi, või võtan uuesti üles vanu kohvikuseltskonnas peetud arutlusi …“5 Aho positsioon on vastupidine, keset Pariisi seltsielu möllu muutub tema üksindustunne valusalt teravaks: „Siidsilindrite siledad põhjad läigivad ja välgatavad ning seal-teal haarab silm valgeid kraesid, kaelasidemeid, paljaid õlgu või daami kenitlevat kaela, mis püsib paigal vaid hetke, teeb pöörde ja kaob kohe jälle rahvahulka. Muusika on minoorne ja korraga pigistab mu südant nukrus. On tunne, et nõrken, olen väsinud, jalad värisevad. Võiksin peaaegu nutta.“6 Juhani Ahoga sarnast motiivi – vastuseta armastusest tekkivat eraldumisvaeva – kasutab koomilisemas võtmes Paolo Nori: „Ma proovin mõttele Tuubast öelda: mine minema! Mine minema! Mine minema! See ei mõju.“7

Aga miks teha juttu neist teostest, kui peaks keskenduma Emmanuel Bove’i „Minu sõpradele“? Nimelt tundub, et Bove’i teose (anti)kangelase Victor Bâtoni teeb huvitavaks asetsemine pealesunnitud ja vabatahtliku üksinduse ristumispunktis. Esmapilgul paistab Bâton kehastavat õnnetut üksiklast, kes otsib mõistmist ja soovib leida kas või ühtainsat mõistvat hinge, tõelist südamesõpra, aga saatus, tegelikkuse viletsus, veab teda pidevalt alt. See väljendub motiivides, mis võivad eri üksinduslugudes kaunis sarnasel moel ilmneda, näiteks siis, kui üksikud mehed ennast võõra, närtsinud ja lühiajalise armukese seltsis lohutada püüavad ning hommikul tegelikkuse lohutus valguses ärkavad. Bove: „Pesin ennast külma veega, seebita, ning läksin ikka veel unisena aknale“ (lk 92); Aho: „End pesemata hakkan riietuma. Ma ei taha kasutada tema pesukaussi ja rätikut.“8 Kuid Bove lahendab rahuldamata lähedusiha teostumise ootamatult, selge irooniaga. Autori hoiaku võib kokku võtta nii: soov teenida teiste inimeste soojust ja tähelepanu ei välista ülisuurt nõudlikkust selle suhtes, kuidas teised oma soojust ja tähelepanu jagavad. See väljendub koomilistes, aga seejuures realistlikes situatsioonides ja dialoogides:

„„Ma olin Saint-Michelis,“ ütlesin, et endast rääkida.

Selle asemel, et mind kuulata ja küsimusi esitada, ütles ta:

„Ma olin ka seal““ (lk 29).

Selles pealispinnal kõrvalises, peaaegu märkamatus dialoogikatkes teostub vana kõnekäänd „Pindu teise silmas näeb, aga palki enda omas mitte“. Kohati muutuvad Bâtoni nõuded inimestele, kelle sõber ta olla tahab, suisa ebarealistlikuks. Olles küsinud madrus Neveu’lt, kas too juua soovib, kirjeldab minajutustaja olukorda järgmiselt, ennast „tahtmatult“ paljastades: „Niipea kui klaasid tühjaks said, valasin kohe juurde, sest kartsin, et Neveu võib muidu ette jõuda. Kui tal oleks jätkunud jultumust ise valada, oleks see mind ärritanud. Mulle oleks tundunud, et ta ei arvesta sellega, et mina olen kõrgemal positsioonil. Ta sinatas mind; sellest oli juba isegi küll“ (lk 54). Sestap võibki Bove’i lugedes tsiteeritud vanasõna edasi viimistleda: „Peab palki oma silmas pimedaks ööks enda ümber“.

Siin aga tekib küsimus: äkki on nõudlikkus potentsiaalsete sõprade suhtes hoopis varjatud üksinduseiha? Võimalik, et Bâton ei suuda leida püsivamat sõprust mitte kurva tõsiasja tõttu, et maailm on külm ja jäme, vaid seetõttu, et üksiklane ise ei taha endale tunnistada, et „suudan kokkupuutumist teise inimesega vaevu taluda“.9 Iha olla armastatud on võib-olla sügavalt seotud ihaga see armastus tagasi lükata, ihaga vabaneda lähedusejanust, olla janunetav, mitte januneja, ihaga ükskõiksust teeseldes maailmale omal moel kätte maksta. Siin tekib huvitav paralleel Osamu Dazai kirjeldatud üksindusega. Kui tema kangelane Ôba Yôzô arvab, et kooselu on keeruline, aga avastab siis, et üksindus on lausa talumatu, siis Bâtoniga läheb vastupidi: arvates, et üksindus on talumatu, hakkab temas aimamisi idanema tunne, et koosolemine on hulga tüütum ja väsitavam.

Kui Bâton lõpuks hüüatab: „Oh, üksindus, see ilus ja kurb asi! Kui ilus see on, kui oleme ta ise valinud! Kui kurb see on, kui oleme pidanud seda pikki aastaid vastu tahtmist taluma!“ (lk 95), kajastub selles tegelaskuju varasem käitumine. Lause on laiemaltki kõnekas, viidates üksinduse seosele sotsiaalse staatusega – vaesus tähendabki pealesunnitud üksindust. Võimalik, et Bâtoni ei häiri ainult ja eelkõige üksinduse tõsiasi, kuivõrd see, et vaesele inimesele pole vabalt valitud eraldatus võimalik. Tõeline inimpelgus nõuab ressursse. Selles suhtes mõjub tähendusrikkalt vaese mehe kujutluspilt rikkusest: „Möödujad piidleksid meid. Teeksin, nagu poleks neid olemaski“ (lk 14). Eemalehoidva pilgu unistus illustreerib rikkusega kaasnevat võimalust eristuda, oma eraldiolekut pühitseda. Üksindus kui erakordsus. Selline rakurss tekitas kummalise paralleeli – äkki on Bâtonil väga suur ühisosa ühe pesueht modernistliku tegelaskujuga, kes sündis neliteist aastat enne Bove’i, eemaldujaga eemaldujate seas, des Esseintes’iga?

Joris-Karl Huysmansi romaani „Äraspidi“ kangelane on ennast juba oma eraldumises teostanud, selle omamoodi kunstiteoseks muutnud, ta on seal, kuhu Bâton võib-olla jõuda ihkaks, kui ta suudaks seda endale ausalt tunnistada ja rahaliselt lubada. Sest mis on pealesunnitud üksindus? Teadmine, et meie kujutlus lähedusest allub tegelikkusele. Huysmans kirjeldab, kuidas viia vabatahtlikus üksinduses ellu selle vastand: vajalike ressursside korral saab katsetada tegelikkuse eiramist, sellest irdumist, et oma kujutlus teoks teha, tegelikkus välja vahetada. Des Esseintes „suutis hõlpsasti ette kujutada, nagu elaks ta saja ljöö kaugusel Pariisist, eemal maailmast, kauge kloostri eraldatuses“.10 Eemal sellest tegelikkusest, mis ahistab vaest Bâtoni.

Aga selline seos muudab des Esseintes’i taotlused koomilise(ma)ks, viies mõttele, et kui üksinduse eesmärk on taandada oma soovidest tegelikkus, see üksinduste ja läheduste, liginemiste ja eemaldumiste virvarr, tähendab see vaid oma luhtumise edasilükkamist – meenutagem vaid vaest kilpkonna, kelle kilbi lasi des Esseintes katta kalliskividega ja kes seeläbi hinge heitis.

1 Thomas Bernhard, Vanad meistrid. Tlk Mati Sirkel. Varrak, 2013, lk 107.

2 August Strindberg, Üksi. Tlk Ülev Aaloe. Loomingu Raamatukogu 2012, nr 11-12, lk 23.

3 Peter Handke, Kirjaniku õhtupoolik. Tlk Tiiu Relve. Loomingu Raamatukogu 2012, nr 18, lk 18.

4 Osamu Dazai, Inimeseks kõlbmatu. Tlk Margis Talijärv. Loomingu Raamatukogu 2011, nr 7-8, lk 52.

5 August Strindberg, Üksi, lk 47.

6 Juhani Aho, Üksi. Tlk Ants Paikre. Loomingu Raamatukogu 2011, nr 29-30, lk 61.

7 Paolo Nori, Tuubat ei ole. Tlk Heidi Grenzen. Loomingu Raamatukogu 2012, nr 33-35, lk 74.

8 Juhani Aho, Üksi, lk 70.

9 August Strindberg, Üksi, lk 64.

10 Joris-Karl Huysmans, Äraspidi. Tlk Leena Tomasberg. Koolibri, 2013, lk 62.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht