Pärnus on hea kirjanduselust puhata

Kaupo Meiel: „Siin ei jagu publikut, ei ole vähimatki mõtet teha laiemale avalikkusele suunatud (päris)kirjandusüritust.“

PILLE-RIIN LARM

Kaupo Meiel

Kaupo Meiel

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Kõik teavad, kuidas üheksakümnendatel möllas Pärnus kunstirahvas. Kirjanduselu oli aga kasin: mõni üksik kirjandusõhtu ja almanahh. Kohalikke kirjanikke esindas Pilu-Kelluke. Seda eredam on mälestus Pärnu kolledži tudengite talvepäevadelt, kuhu ükskord toodi kuuse alla esinema Contra ja fs … Põhiliselt hoiti kirjanduslikku vaimu virgena sõprade ringis. Sellest, missugune on kirjanduslik olukord Pärnus praegu, räägib Sirbile Kaupo Meiel.

Oled ühes isikus luuletaja, kriitik, telesaate „Kirjandusministeerium“ toimetaja, Pärnu Postimehe pikaaegne ajakirjanik, Kosmonautika Puhkekeskuse kirjandusõhtute korraldaja ja Pärnumaa 2014. aasta Kultuuripärl. Tänavu tunnustas president sind teenetemärgiga. Ühesõnaga: oled just õige mees rääkimaks Pärnu(maa) kirjanduselust.

Kaupo Meiel: Eks sellega muidugi, ütlen ausalt, on, nagu on, sest mis see kirjanduselu õigupoolest muud on kui lugemine ja kirjutamine, mis ju välja ei paista. Ei tohiks olla vahet, kus sa seda teed. Kas selle tõttu, et ma oma Rääma korteris loen ja kirjutan või kesklinnas tööl käin ja sealgi enamasti loen ja kirjutan, ja esinemas käin pigem Pärnust väljas, olen osake kohalikust kirjanduselust? Mine tea, mine tea.

Oled küll ja seda enam, et Pärnust ja Pärnumaalt on pärit või siin elanud hulk kirjanduslikke kuulsusi, aga sa oled küll vist pärast J. H. Rosenplänterit esimene, kes siia pidama jäänud. Kuskil Jäärja metsas on ka (:)kivisildnik. Rosenplänteril oli kogudus. Mis sind siin hoiab?

Mind hoiavad Pärnus pere, kodu ja töö. Elu on lihtsalt nõnda kujunenud.

Mismoodi on su kodulinna vaimu seis praegu, kas seisab? See vähenegi, mida algul loetlesin, on ju nüüdseks hääbunud, v.a talvepäevad. Vahepeal on valminud uus raamatukogu, kontserdimaja ja Endla teatri black box – kas need on virgutavalt mõjunud?

Betoon tuleb kõigele kasuks, kas või ses mõttes, et kui kunagi hakkavad arheoloogid praegust Eestit välja kaevama, siis näitavad raamatukogu, teater, kontserdimaja ning Olev Siinmaa kujundatud käimla, et Pärnu jõe suudmes elasid kunagi väga kultuursed inimesed, kes palju lugesid, teatrit tegid ja muusikat nautisid. Isegi tualetid olid neil arhitektuuripärlid. Nõnda vaadatuna elaksime justkui Vana-Kreekas.

Vaimu seisu hindamine samas ajas ja ruumis on üpris mõttetu tegevus, sest kõik hea oli alati eile ja homne ei too midagi head ning tänapäeva hindab igaüks oma kivi otsast.

Mina muusikat ei kuula ja teatrit ei mõista. Varem käisin sageli kunstinäitustel, sest kunst ei karju sulle kõrva, aga enam ei taha seal ka käia – kõik on justkui juba ammu ära olnud. Raamatukogus käin küll, kogu aeg, aga raamatuid laenamas ja tagastamas, üritustel enamasti mitte.

Selle kivi otsast näib, et vaim Pärnus on sama vaim, mis mujal Eestis. Pole siin midagi halvem ega parem.

Kuidas sel juhul suhtuda sellesse, et kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid saadeti tänavu Pärnu asemel esinema Viljandisse? Kas Pärnus ei jagu publikut? Linnaraamatukogu uudistevoo põhjal ei saa öelda, et täiskasvanutele just ülearu palju kirjandusüritusi tehtaks.

Jah, Pärnus ei jagu publikut, siin ei ole vähimatki mõtet teha laiemale avalikkusele suunatud (päris)kirjandusüritust. Võib teha ja tehaksegi, Margit Petersoni ja (:)kivisildniku eestvedamisel väikseid, pigem siseringile suunatud, kuid siiski avatud kirjandusõhtuid, aga see on teine asi.

Võib-olla on asi selles, et Pärnus puudub selline magnetiline vaimutempel, nagu on Tartu ülikooli kultuuriakadeemia Viljandis. On küll kolledž, aga seal õpetatavad erialad nagu heaolu- ja spaateenuste juhtimine arvatavasti ei meelita kultuuriärksaid noori (ega vanu). Omaaegsed alternatiivsed kunstikoolid on suletud. Kui huvitatud on kirjandussündmustest Pärnu praegused emakeeleõpetajad ja gümnasistid?

Kultuuri loomine ja tarbimine võiksid paraneda, aga väga keeruline on neid parandada, kui kooliõpetajad niigi palju ei tee, et suunaksid õpilased kirjanikega kohtuma. Ei pea käskima, kindlasti ei pea, aga piisaks ütlemisest, et näete, selline vinge onu nagu Jan Kaus või selline vinge tädi nagu Maarja Kangro esineb meie auulis, minge kuulama, muidu olete lollid edasi. Kui õpetaja ei tea, kes Kaus ja Kangro on, ei maksa muidugi enamat lootagi.

Missugused on üldse Pärnu rahva ootused kultuurielule? Kas Pärnu linnavalitsust huvitab kohaliku kultuurielu edendamine ja missugust kultuuri tähtsaks peetakse?

Pean tunnistama, et neile põhjapanevatele küsimustele ei oska ma sama põhjapanevalt vastata, sest ma ei osale kohalikus kultuurielus. Pärnu linn mind pole mind kunagi kohaliku kultuuri osaks pidanud ning ma nõustun sellega. Aga ma ei tunne sellest ka puudust.

Kui nähtav on linna kultuurielus Koidula muuseum?

Võiks olla nähtavam. Nad püüavad, tõesti püüavad, ja ma usun, et see õnnestub neil.

Kas Pärnumaal Häädemeeste vallas asuva Kosmonautika puhkekeskuse „Päikeseloojangu“ festivali raames toimuvad kirjandusõhtud, mille korraldamisega oled seotud olnud alates 2011. aastast, on kodaniku-, puhkekeskuse või omavalitsuse algatus? Milline on selle sarja positsioon Pärnumaa kultuurielus?

Kosmonautika puhkekeskuse kirjandus­õhtud said alguse keskuse peremehe Aivar Merila ja minu mõttest. Puhusime kahekesi asjale elu sisse, kirjanikud tulid sinna kaugesse kanti kenasti esinema ja alati on huvitav olnud. Tänavu pakume näha Aapo Ilvest, Kaija Kängseppa ning Jan Kausi. Mind näeb samuti.

Ma loodan väga, et Kosmonautika kirjandusõhtud on oma kindla paiga Pärnumaa kultuurielus leidnud. Meil on tore korraldada, publikul, tagasisidet arvestades, tore vaadata. Kui Pärnumaa kulka mulle preemia andis, siis helistasin kohe Aivarile ja õnnitlesin tedagi, sest see oli osalt tunnustus meie kirjandus­õhtute sarjale.

Tuleb välja, et Häädemeeste valla rahvas peab kirjandusõhtutest rohkem lugu kui Pärnu rahvas.

Kosmonautikas töötavad korraga nii kirjanikud ise kui ka kaunis asukoht mere ääres. Sinna ei pea paljuks sõita inimesed Pärnust ja mujaltki, sest pakume n-ö kompleksteenust: ilusaid inimesi, ilusat kirjandust, ilusat loodust ehk intelligentset puhkust. Pärnu linnas peavad korraldajad leppima paratamatult vähemaga. Raamatukogule, olen aru saanud, on kirjandusüritused vaid üks tegevussuundadest, sest nad korraldavad ka kunstinäitusi, kontserte toimub seal ja filmegi näidatakse. Võib-olla võiks seal konkreetselt kirjandusüritusi rohkem olla, aga eks nemadki tea, et publikut toovad need vähe, ja kaua sa ikka jaksad rabeleda, kui kedagi ei näi huvitavat.

Koidula muuseumi tegemised on seotud eelkõige teatriga ja luuletuste esitamisega. Kõnelesime muuseumi juhi Elmar Tringiga alles sel kevadel, kas ja kuidas seal n-ö päris kirjandusüritusi teha. Samal ajal ootavad nii maja kui ka aed hädasti renoveerimist. Kui need kord korda saavad, ju tuleb sinna enam sisu, kuid jällegi – kui ei õnnestu, kõnni või kulmudel, meelitada publikut kesklinna, siis mil moel saad sa nad Ülejõele?

Paras paradoks, kas pole – minu kogemuste järgi on Kosmonautika Penu külas pärnakatele lähemal kui näiteks Koidula muuseum Jannseni tänaval. See on juba võrrand, mille lahendamiseks tuleb palgata hulk humanitaarse kalduvusega füüsikuid ja inimgeograafe.

Kas oled kirjandusõhtute korraldamisel põrganud mingitele takistustele või on pigem toetatud? Kes on toetanud?

Takistusi pole küll olnud, sest kõik inimesed on väga head. Nii kohalik kulka kui ka kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital on minusse ja minu tegemistesse väga hästi suhtunud ja ma olen neile ääretult tänulik. Tuleb ka mainida, et kirjandusõhtud Kosmonautikas vajavad märkimisväärset omafinantseeringut puhkekeskuselt endalt, sest kirjanikke tuleb majutada, toita, joota ja lõbustada, mistõttu tegeleb Kosmonautika pesuehtsa kultuurimetseenlusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar