Pariisist Paradiisi

Vilja Kiisler

Tõnu Õnnepalu liigub nagu Zenoni nool, mis ei jõua iial sihtmärgini, sest asetseb igal ajahetkel kindlal kohal, on paigal.        Kahe ja poole aasta pärast peetakse Tõnu Õnnepalule pühendatud konverentse Tartus ja Tallinnas ning pisemateski kohtades, temast kõnelevad kõik ajalehed, telekanalid ja raadiojaamad. Kirjanik jagab intervjuusid paremale ja vasakule, kindlasti antakse veel mõni seni saamata preemia. Elutööauhinda ehk ei taheta anda, sest eks ole viiekümneaastase inimese elu ju alles poole peal ning, mine tea, ehk on põhiteoski veel kirjutamata. Mis sest, et kirjanik peab end ise vanaks meheks, kellel pole õigupoolest midagi öelda. Just selle pärast kuulataksegi.

Sest kaua sa ikka jõuad kuulata neid, kellel on nii kohutavalt palju öelda ja kes pealegi teevad seda valjul häälel. Õnnepalu istuks aga jälle kuskil raamatupoes lugejate (ja kaamerate) ees, vastaks vaiksel häälel Marek Tamme küsimustele, vaadates oma tulnukasilmadega monalisalikult  naeratades kokkutulnuid ja eikuhugi, ütleks midagi äärmiselt lihtsat ja selget, nõnda et isegi juhuslikult tulnu lõpetab enese kratsimise ja jalgadega sahistamise. Ta kõneleb nagu prohvet ja pühamees, nagu evangelist või bodhisattva, kes on kogenud, et kannatused puhastavad ja õilistavad ning pärast suuri raskusi tuleb viimaks õnnestav rahunemine. Ta teab lubada, et meiegi võime kurjast ära pääseda, et meiegi päralt on paradiis, ja et  me võiksime seal olla kas või kohe, kui vaid usaldaksime kõrgemaid korraldavaid jõude ja usuksime, et tegelikult on kõik hästi ilma midagi tahtmata või ihaldamatagi.

Et jõuda piinavpatusest Pariisist ja piiririiklikust piiratusest Paradiisi puhtusse, on tulnud algatuseks elada Jõeäärses Majas ja käia Ithakal, ent siiski tegi nimelt „Piiririik” Õnnepalust selle kirjaniku, kes ta on täna. Kui poleks olnud toda raamatut, mis on minugi mällu kirjutatud  rida-realt ja tegi Õnnepalust hoobilt tuntud mehe – mitte ainult pisikeses tähtsusetus Eestis, vaid mujalgi laias ilmas –, siis ei viitsiks seda „Paradiisi” lugeda kaugeltki nii paljud kui nüüd. Olgu, ehk „Paradiisi” veel loetaks, sest selle lugu (kuivõrd see üldse lugu on) haakub mälestustega, mida on paljudel, pealegi tundub selle toonis midagi universaalselt trööstivat ja puhastavat, aga „Flandria päevikut”  küll ei loetaks, kui seda poleks kirjutanud Õnnepalu, kes on olnud Emil Tode ja Anton Nigov. Mitte et neil kolmel eriti vahet oleks, Õnnepalu jutustab kogu aeg ainult iseendast, üksnes omaenda lugu, mis on üha üks ja seesama – ainult et kunsti kunstlikkuse mõttes jääb selles aina vähemaks, kõik üleliigne on aja jooksul maha koorunud. See enesekordamine on muutunud nii lihtsaks ja ühetooniliseks, et kõlab nagu mantra, mis mõjub sõnu mõistmatagi. 

Sellest lihtsusest edasi saab õigupoolest tulla veel ainult vaikimine, aga eks olegi ju Õnnepalu kirjutanud vaid selleks, et vabaneda kirjutamisest (Anton Nigov, „Harjutused”, lk 85). Iseasi, kui palju on lugejaid, kes oskavad toda vaikimist märgata ja kuulda. Pariis enne Paradiisi oli paratamatu – Pariis kui „initsiatsioonipaik, sümboolne uks sellesse jutustusse, mis on kultuur” („Harjutused”, lk 288) –, sest tänaseks päevaks oleme ju unustanud,  et elada paradiisis on tegelikult inimese algne seisund, mitte teekonna lõppsiht. Mõistame paradiisi pigem inimese ja jumala kohtumise paigana pärast elatud elu, mis on õpetanud kannatama ja armastama. Jumala silma all elamine nõuab aga säärast lihtsust, milleni jõutakse harva otseteed pidi, pigemini ikka valelikkuse ja kunstlikkuse ületamise keeruliste käikude kaudu. Nood algupärased paradiisi inimesed märkasid  mäletatavasti ühel hetkel, et on alasti, ja siis tuligi lahkuda. Nõnda tuleb Paradiisis püsimajäämiseks osata olla katmata. Ning Õnnepalu ongi endast enne sinnamaale jõudmist avaldanud väga palju, rohkem kui ükski teine enne või pärast, „Harjutuste” kaudu teame ju „kõike”, ja see „kõik” on „tõsi”, autor kinnitab nii, ja ma usun. Ent päriselt on kõik tõsi ometi ju algusest peale, „Piiririigist” peale, „Hinnas” ja „Raadios” iseäranis, „Flandrias” niikuinii, ja  pärast Nigovit võib kogu Õnnepalu loomingut lugeda kui päevikut. Ja just selle pärast annab kinnitus „Kõik on tõsi” sõnutsi väljendatule vastupidise efekti: kui kõik on tõsi, siis ei saa ju kõik tõsi olla. Ei ole võimalik. Kui kõik on tõsi, on peamine ometi varjule jäänud, see on kindel. Sest kui keegi on päris alasti, siis ei näe me enam, kes see on, märkame ainult seda, et see keegi on paljas.

Kummatigi pole Õnnepalu ekshibitsionismil  midagi ühist nende labaste paljastustega, mida saadetakse korda nn elulooraamatutes. Tema enesepaljastamisse kuulub peale puhastumisja aususepüüu ka meeleheitlik enesevarjamine. „Varjata nii, et kõik välja tuleks, kõik ära rääkida nii, et miski ei paljastuks” („Harjutused”, lk 139). „Paradiisis” on „kõik on tõsi” olemise tõenduseks koguni pildid, sama kaunid kui nood Õnnepalu blogis, tolles valdavalt isehakanute maailmas täiesti enneolematus  fotopäevikus. Me võime ühe „Paradiisi” pildi pealt isegi järele vaadata, kes oli too Peeter, kellele noor Õnnepalu ütles „ma armastan sind”, aga see kõik ei ole üldse tähtis, sest see on möödas, ja midagi ju „ei olnud”, ja enam ei ole valus. Pärast suurt valu on alati nii kerge olla, ja alles siis saab seda valu ka vaadata. Õnnepalu, kes pole kunagi tahtnud midagi muud kui nimelt kõrvalt vaadata („Harjutused”, lk 15), on sellest väljaastuvast vaatamisest  arendanud väliselt kirja või päeviku vormis kirjutuse, mille põhiolemuseks on peatused. Õnnepalu liigub nagu Zenoni nool, mis ei jõua iial sihtmärgini, sest asetseb igal ajahetkel kindlal kohal, on paigal. Iseenesest aga ongi vaadelda ja näha võimalik ainult peatudes, välja astudes, seda kinnitab ka üleüldine inimlik kogemus: eelkõige mäletame elu oluliste hetkedena ju teatud mõistmise, taipamise silmapilke, mitte sündmuse kulgu ennast  või toimumist ajas.

Ainult et kui väljaastumine ja vaatamine on põhiline ja püsiv seisund, siis venivad mõistmise ja taipamise hetked ebaharilikult, peaaegu ebainimlikult pikaks, ja siis võib tunduda, nagu oleks „teistel elu / ja minul vaid unistus elust” („Kevad ja suvi ja”, lk 52). Ent nimelt ainult sellises eba- või üleinimlikus seisundis on võimalik näha, kuidas „pimedus lööb justkui kumama, … sest seal sees on väga valge” („Paradiis”, lk 193).  „Paradiis” lisab kvaliteedina vaid lihtsuse, aga peamise enda kohta on Õnnepalu niikuinii „Harjutustes” ära rääkinud. Selle, et ta tegelikult üldse kirjutada ei oska, et rääkida pole tal niikuinii muust kui endast, et tegelikult pole kirjandus nii, nagu tema seda teeb, midagi muud kui üks valerahategemine, puhas pettus ja silmamoondamine – lõpmatus lootuses, et äkki seekord veel läheb läbi –, ja kui avaldatakse, loetakse ja rahagi makstakse, on  pettus (taas) korda läinud. Ja kui see pettus on piisavalt suur, on sellest saanud tõde, mida kuulutada suurtele hulkadele. Siis võib juhtuda koguni see, et nn harilikule kirjandusele vastandujast saab klassik, mässulisest marginaalist peavoolu kirjanik, ja mulle tundub, et Õnnepaluga just nii ongi sündinud. Omas teistsugususes on ta kehtestanud kaanoni, mis lubab teda võrrelda Jaan Krossiga, keda Nigov kirglikult vaenab, ja Jaan Kaplinskiga, kellega  tema luule on nii suuresti sugulaslik – ja keda Nigov vihkab nagu murdeealine poiss oma isa. Jah, „miski ei lähe nii, nagu sa oled plaaninud. Sest ta läheb lõppude lõpuks veel paremini” („Paradiis”, lk 34). Eks ole ju viiekümnendale eluaastale lähenedes viimane aeg peavoolukirjanikuks saada.

Tegelikult on petised muidugi kõik, Kross ja Kaplinski kaasa arvatud, pisemad niikuinii, ainult et ükski peale Õnnepalu ei tunnista  seda. Petised on ka pankur, parteiboss ja peatoimetaja, kellel ei teki kunagi kahtlust, et äkki nad ei olegi kutsutud ja seatud. Peab olema nii lõpmatult tõsine ja tundlik, et kõiges kahelda, peab olema taevalikku ükskõiksust, et üles tunnistada. Ja ega pärast tunnistamist ju midagi halba juhtu, tuleb hoopis tõeline tunnustus, millega on ikka parem kui ilma selleta. Ainult ühes on Õnnepalu omas ülima sensitiivsuse kaudu saavutatud ükskõiksuses liiga kindel.  Selles, et ta on juba vana, et „kõik, mis on olnud, on kõik, mis on” („Kevad ja suvi ja”, lk 20). See, kes on üha tahtnud mängida, et oleks nagu päriselt, võib päris-olemisesse jõudnuna märgata, et päris on ikka ka ainult mängult. Ja armastuse eest pole kaitstud ei varavanad, võltsvanad ega päris vanad. Inimese süda on nii lootusetult loll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht