Paralleelmaailma paratamatuse maalija

Tiit Kändler

Andrei Ivanov, Harbini ööliblikad. Tõlkinud Veronika Einberg, toimetanud Tiia Valdre. Kujundanud Anne Pikkov. Varrak, 2013. 440 lk.

Andrei Ivanovi lugemine on nagu foto ilmutamine minu lapsepõlves. Pimikus põleb punane tuli, aken on kaetud, ilmuti- ja kinnitivannidesse on valatud lahused, mis valmistatud hommikul kemikaale apteegikaalul kaaludes ja lahuseanumates kokku segades. Ning siis pistad filmi, mille oled eelmisel päeval ilmutustankis ilmutanud, suurendusaparaati, valid välja pildi, keskendad kaadri ning lõikad ribakese ühelt ja teiselt fototundlikult paberilt, et valida see õigem. Jääd ühe valgustusaja juurde ja pistad paberi ilmutisse. Sealt ilmuvad välja näod, kehad, hooned, sõidukid. Seda kohta, mida tahad pildil tugevdada, kraabid pintsettidega. Pintsettidega töötadki: võtad nende vahele ilmunud pildi, loputad teises vannis, pistad kinnitisse.
Ja ongi kõik? Kus sa sellega – pilt hakkab alles siis elama, kui satub teiste kõrvale albumisse.
„Harbini ööliblikate” peategelase Boriss Rebrovi ja tema seltskonna ilmutamiseks sobib dagerrotüüpia, toona, 1920. – 1940. aastatel, vaid elitaarsete päevapiltnik-kunstnike mänguriistaks jäänud ehk peaaegu välja surnud fototehnika, ülihästi. Ma ei mäletagi nõnda hästi konteksti sobivaid tehnikavärke viimastel aastatel leotud raamatutest – või kui, siis tuulelohesid Khaleid Hosseini „Lohejooksjas”.
„Harbini ööliblikate” nii nagu ka Ivanovi eelmiste romaanide maailm on hea tõestus kosmoloogide väitele, et võivad olemas olla paralleeluniversumid, mis on omavahel seotud ussiaukude kaudu, aga üksteise jaoks saavutamatud. Midagi minu ja mulle koduse kultuurimaailma kõrval toimub, aga mis see on, katsu sellest aru saada. See on umbes seesama tunne, mida tajud, kui lähed vaatama Mihhail Bulgakovi „Koera südant” Tallinna Vene Draamateatrisse. Maailm, mida seal mängitakse, on justkui tuttav vaid servapidi, ja seltskond, kes seda mängimist vaatab, tundub olevat osa näitlejaskonnast. Ootamatult tabad end mõtlemas: „Kust need inimesed välja tulid, miks ma ei näe neid inimesi mujal – kohvikus, näitusesaalis, isegi mitte poes?” Nad on meeldivad, mõtlikud, omamoodi riietunud, käituvad isemoodi, siin selles teatri interjööris, mis on välja hüpanud justkui ajaaugust.
Muuseas, kas ei kõla „Harbini ööliblikad” nagu ühe selles kujutatavast perioodist pärineva näidendi, nimelt Bulgakovi „Turbinite päevad” pealkiri? Mis pidi tegelikult olema  „Valge kaardivägi” (nagu romaanilgi). Valgest kaardiväest pajatab servamisi ka Ivanov. Seda tausta, 1920. aastal Eestisse pagenud, siin relvituks tehtud, epideemiate ja moraalituse tõttu laostunud Loodearmee lugu ning Hiina Harbini koloonia lugu teadmata võib see romaan kõnetada hoopis teisiti, ehkki mul on võimatu arvata, kuidas.
Toonane Eesti Vabariik, nii nagu mina seda enesele ette kujutan – kuidagi ju peab –, on mu peas tekkinud vanemate ja tädide-onude pillatud tükikeste järgi, olgu need siis lausekatked, klaaskarahvini põhjas kükitav värviline kukk, ümarnurksed puhvetikapid või kapipõhjast välja ilmunud ja ümber pööratud kuued – ahjaa, muidugi ka toidud ja jõulupuuehted. See ei ole maailm, milles liiguvad ringi Mart Laari, veel vähem Lauri Vahtre ajalood, ammugi mitte vabariigi ajast vändatud – ettevaatust, eestiaegne termin! – filmid. Mitte et need oleksid kehvad või valed, vaid on lihtsalt kuidagi paralleelsed, saades minu maailmaga kokku vaid siis, kui geomeetria muutub eukleidilisest riemannlikuks, sfääriliseks. Kirjeldada ma seda maailma ei oska, selle veel säilinud tükikesed aga arvan ära tundvat. Ja nüüd tuleb Ivanov ning, nagu alati, kui ma teda loen, on selline tunne, et neil kosmoloogidel, kes visandavad kõiksust kui kujuteldamatu hulga paralleelsete universumite kogumit, millest vaid ühes elame meie, on milleski olulises õigus.
Ivanovi kirjeldatud maailm on paralleelne, sel on ühisosa minu kujutletud maailmaga vaid elamislubade, mõnede hoonete, tänavate kaudu – neilgi on tsaariaja nimed, aga ega nimi ei riku linnameest, pigem paneb ta paika.
Mida Ivanovi iseenesest paljunevad, Harbinist salaküüdiga tulnud liblikad mulle meenutavad? „Jätame surnutele surnumatmise,” hüüatas Aleksandr Herzen ja alustas oma 1843. aastal ilmunud raamatut „Diletantism teaduses” tähelepanekuga, et „on küsimusi, mida keegi enam ei puuduta, mitte seepärast, et need oleksid lahendatud, vaid et need on ära tüüdanud”. Küsimustest, mida peetakse arusaamatuks, möödanikuks, vähest huvi äratavaks, vaikitakse.
Kuigi Herzen oli vaadetelt vastuvõetamatu Loodearmee tegelastele, tunnetas ta ometi ajastu hinge ja vene hinge selle sees. Või veel! Raamatus kujutatud armetute pagulaste hingemaastikke kujundasid aga pigem slavofiilid oma Nikolai Gogoli ja Lev Tolstoiga, Fjodor Dostojevskini välja. Jube mõelda, et teisel pool piiri kujundasid uut Nõukogude Venemaad tegelikult samalaadsed panslavistlikud ideed. Ja nõnda pole ebaloogiline, et Harbini liblikate ümber käiv tants meenutab pigem Dostojevski „Sortse” kui Ivan Bunini „Küla”, kui otsida näiteid revolutsioonieelsest heast vanast tsaariajast – ajast, mil valgekaartlusest polnud märki, küll aga punakaartlusest.
Raamatu ootamatu lõpp väljub minu taju piirest, nii nagu deus ex machina laadsed ehitised iseenesest on seda tegema määratud. Katus nimega Rebrov küll pääseb teistkordsesse maapakku, kuid see, mis teda ümbritseb – sigin-sagin, tähtsusetud, ülespuhutud parteid, lugejateta lehekirjandus –, jääb maha ja ümbritseb meid tänini, võtnud küll teise kuju, nagu teevad seda Harbini ööliblikad oma arengus korduvalt.
Aga sel pole tähtsust, kui raamatut loed, sest Ivanovi tekst on lummav ja imeb enesesse, nõnda et unustad, mis toimub selle kõrval, ees ja taga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht