Pantokraator – igavene ilmamadu

Vahur Aabrams

Kompromiteerivaid paljastusi siin ei tehta, kuulujutte ei levitata – joon, mis on Eesti uuemas memuaristikas vist üsna haruldane. „Valge raamat” on pigem mõneti tänuraamat. Erik Sakkov, Pantokraator. Valge raamat. Elmatar, 2009. 221 lk.      Käisin vist esimeses klassis, see oli õndsa Brežnevi surma aegu, kui venna bänd meie pool proovi tegi. Harjutati Ruja lugusid, ka näiteks nostalgilist „Vana vaksalit”, küllap üht-teist Turistilt, ja ka omi laule. Oli nädalavahetus Tartus ja et trummar polnud millegipärast proovi laekunud, paluti trummi mängima mind. Ma ei tea, mida arvasid mu alaealisest trummimängust minust kaks korda vanemad, suured poisid, aga ära mind minu suureks rõõmuks ei aetud.

Erik Sakkovi „Valget raamatut” lugedes mõtlesin, et pole välistatud: üks neist suurtest poistest võis olla tulevane Pantokraatori bassimängija – oldi ju osalt klassivennad. Muidugi, see on tühipaljas oletus, kuid samas on selge, et tollal polnud Pantokraator veel kaugeltki see, mis ta oli kümme aastat hiljem. Meie pool käis lihtsalt üks teismeliste bändiproov, tehti bändi, millel oli ehk nimigi, aga see on ununenud,  igatahes minul. Ja sellest bändist, nagu teada, asja ei saanud. Nagu ei saa asja enamikust teismeliste bändidest.       

Mõnest asjast saab asja

Aga Pantokraatorist sai asja. Küllap oli tähtede seis soodsam, soov bändi teha suurem ja suhtumine tõsisem. Igatahes on liigutav, ka pisut naljakas lugeda „Valgest raamatut” väljavõtet Erik Sakkovi 1984. aasta päevikust, kus seisavad read: „15. sept. Rõngu kultuurimaja, intellektuaalne osa hästi; kui hakkasime mängima  tantsuks, läksid kõik vaheajale.” Intellektuaalne osa! Seda kirjutab 16aastane inimene! Publikumenu puudumisest aga ei heitutud ja tehti oma asja edasi. Ja tõesti: kui see oma asi publikule ei meeldi, siis on see, kahju küll, lõppeks ehk lihtsalt ka publiku enda probleem. 1981. aastal loodud Pantokraatori arengust „Valges raamatus” räägitaksegi. Rohkete fotodega illustreeritud teos on detailirikas, kirjutatud stiilis, mis on mõõdukalt kõnekeelne,  vaimukas, kuid mitte vaimutsev –, kohati lüüriline, kohati leebelt (enese)irooniline, kindlasti ei nõreta see nostalgiast ja päris kindlasti on pea kõigisse tekstis mainitud inimestesse suhtutud heatahtlikult. Jah, lõpuks olid kõik, kellega bändi tehes läbi käidi, kallid kaasteelised. Kompromiteerivaid paljastusi siin ei tehta, kuulujutte ei levitata – joon, mis on Eesti uuemas memuaristikas vist üsna haruldane. „Valge raamat” on mõneti ka tänuraamat.  Ja vahest on see nii suuresti seetõttu, et muusikat ei tehtud raha pärast.

Va raha, teadagi, ajab inimesed tülli. Ei, Panto liikmed maksid vist oma harrastusele hoopis peale, tegid muusikat ennekõike koosolemise rõõmust ja – nüüd võivad küünikud läbinägelikult muiata – kunsti pärast. „See on ju nii lahe asi, milles me praegu osaleme,” julgustab Erik Sakkov kaaslast, kes 1991. aastal nuriseb, et Ruto Killakunna projektist osavõtt ei too midagi sisse. Uued majandussuhted  1990. aastate algul tegid noormeeste idealismile muidugi lõpu. Hiljemalt 1994. aastaks oli bänd faktiliselt laiali läinud. Varase Panto lugu lõpeb reaga: „Ühel eriti masendaval pärastlõunal viis Erik oma pillid komisjonipoodi. Pillide eest sai raha. Raha eest sai perele süüa osta”. See on ühelt poolt muidugi kurb, eks ole: eelnevad leheküljed läbilugenu teab hästi, kui palju oli ENSV „viljakates tingimustes” kõigi nende pillide soetamiseks vaeva nähtud.

Ometi ei süüdista need laused kedagi. Ajad olid lihtsalt muutunud. Pealegi polnud see Panto lõpp. Lugeja teab sedagi, et 2009. aastal ilmus bändi uus plaat „Tormidesööjad”. Pantokraator polnud seega vahepeal tõtt-öelda kuhugi kadunud, ta on jälle koos – nii nagu lisaks „Tormidesööjatele” on raamatu valgete kaante vahel ka bändi varasema loominguga plaadid „Liig palju taevast” ja „Tuba tuules”.  Selle väga isikliku loo kaudu avaneb „Valges raamatus” ka tosinkond aastat Eesti ja eriti Tartu kultuuriloost. Ma ei tea, mis loom on too palju mainitud ja ka palju narritud „Tartu vaim”, sel teemal spekuleerimine pole ammugi hea toon, aga mingi tartulikkus on kahtlemata olemas. Ja kindlasti kuulus tartulike nähtuste hulka ka varane Pantokraator.       

Kohavaimud ja muud vaimud

„Tartu vaimust” loomulikult „Valges raamatus” juttu ei ole – miks peaksidki mingi hämara kohavaimu üle juurdlema inimesed, kes selles kohas on sündinud ja kasvanud? Tartu tõuseb teemaks alles siis, kui 1988. aastal ühineb bändiga  tallinlane Lauri Saatpalu, mis teeb proovitegemise raskemaks, aga mitte ületamatuks: „Lauri oli Tallinna poiss. Panto oli Tartu bänd. Tartu inimeste elu erineb Tallinna inimeste omast selle poolest, et Tartu inimeste elu koosneb peaasjalikult Tallinnas käimisest. Lauri oli selles mõttes tore erand: tal oli vähemalt sel eluperioodil kõik risti vastupidi”. Kaldun koos Madis Kõivuga arvama, et kohavaimud pole ajavaimudega võrreldes  vaid „tähtsusetud pisitondid, kellest vabalt võib üle vaadata”, ning et „kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiridega eraldatud maaosad”.

Jah, mine tea, kohad võivad olla tõepoolest „vaimsed isendid” ja kohavaimud nood „ürgsed ja taandumatud” vaimud, „kelle üle ajavaimudel ei ole täit jõudu” (M. Kõiv, „Genius loci”, 1993). Vahel tundub mulle, et varane Panto settis ajapikku nii kangeks ekstraktiks, et laiema  tarbitavuse huvides tuligi teda ühel hetkel lahjendada. Jätkates Kõivuga, kes taandab ajavaimu kohavaimule, võiks öelda nii, et noor Pantokraator oli miski, mis „[purskus] kusagilt kohasügavusest ja [hajus] siis aja jooksul üle kohtade laiali”. Panto liikmed elavad ja tegutsevad nüüdseks juba aastaid suuresti väljaspool Tartut, kuid nende looming sobib Tartusse ometi väga hästi. Tarvitseb vaid vaadata, mis kõik on Pantokraatorist  ja sellega seotud inimestest välja kasvanud: Jäääär (1991, Jaan Sööt) ja selle teisendid, Dagö (1998, Lauri Saatpalu) ja servapidi ehk ka Eriti Kurva Muusika Ansambel (1991, Sven Kuntu, kes osales ju Panto 1990. aasta debüütplaadi „Pantokrator 1” laulu „Sundimatu jutustus tõelisest kevadest” juures ja kellele on uuel, 2009. aasta plaadil pühendatud laul „Pilvedesse sõidan paadi”). Igatahes pole EKM A-d Tartus iial kohatuks peetud. 

Pantokraatori nimi on Zeusi lisanime ülekanne kristlikku konteksti (Vägede Issand, Kõigevalitseja, siis Kristuse jumalikkuse tähistaja). 1988. aastast peale esines bänd päikeseristi all. Debüütplaadi kaanel on taevapõdrad (Kaljo Põllu), millega esiajaloolises kunstis väljendati loomismüüti. „Valge raamatu” kaanel ilutseb Asko Künnapi kujundatud Uroboros, germaani mütoloogiast tuntud Miðgarðsormr, s.o omaenda saba õgiv madu, kes kehastab  aja tsüklilist kulgu, igavest taastulekut ja loomiseelset seisundit, mil puuduvad vastandid. Varase Panto muusikas ja sõnades valdab selgelt paganlik alge (seda stiili on nimetatud ka etnoprogeks), mis ei otsi aga konflikti kristlusega: „Sallivust voolaku sinusse,/ virsikumahla sadagu pilvedest,” („Olen su vend”). 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus oli aeg, mil polnud midagi imelikku paluda ka ühel elaval legendil sadade tuhandete kuulajate ees näiteks  Loojat, et too Maarjamaal hiiepuid hoiaks.

Selline oli ajavaim. Ja see oli väga ilus. Panto religioosne tahk pakub huvi muuhulgas Tartu 1980. aastate kultuuriloo mõistmisel. Ma ei tea, kuidas Tallinnas, aga tundub, et Tartus on religioossus – mitte viimases järjekorras siseemigrandi Uku Masingu tõttu, ja ma ei mõtle vaid kristlikku religioossust – seondunud vähemalt XX sajandi teisel poolel ikka ka mingi teisitimõtlemise, vastupanuga.  Seda religioossust ei iseloomusta fanatism ega dogmaatilisus, palvevennalik-õelik indlemine, selle juures on ikka annus skeptilist akadeemilisust, vägivallatust ja mingit noblesse’i: „Kes otsis jumalat mus, sai petta, / sest minu seeski on vaid inimpilk. / Üks on kindel, et mu helevalget särgisiidi / eal ei määri ükski veretilk” („Kõnelen sinuga kevadekuul”). Religioosse hoiaku osatähtsust võib näha ka mitmete Pantoga seotud inimeste (nt Priit Karm, Anne  Türnpu ja Urmas Petti) hilisemas käekäigus. Ja ehk oli ka Tartu linna suletus see, mis ergutas rändama mõttes: kontakte kaugete kultuuridega otsiti eelkõige kirjasõna kaudu (nt Linnart Mäll, Jaan Kaplinski) ja püüti leida sidet omakultuuri ürgalgetega (ugrimugri). See oli mingi rahvuslik konservatiivsus, püüd säilitada kohalikku identiteeti, soovimata muutuda seejuures anakronismiks.

Mulle näib, et Tartus  on eestlus seondunud ikka pigem kultuuriga, mitte riigiga. Vähemalt Liivi sõja lõpust peale on riik Tartu jaoks kuidagi teisejärguline asi. Suuri riigiisasid Tartu tänavail naljalt ei kohta. Võidusambaid Tartusse ei püstitata. Varase Pantokraatori kõrgaeg jäi perestroika ja Laulva revolutsiooni perioodi, kuid siiski on raske näha teda ajakajalise, kõivulikult öeldes „aja-liku” bändina (aja-likule vastandab Kõiv koha-liku). Sest midagi otseselt ühiskondlikku  või poliitilist nende muusikast ei leia, küll aga suutis ta anda impulsse ajavaimule. Mis tähendab ka, et see muusika peaks aegumisele hästi vastu panema. „Valges raamatus” seisab: „Panto tegi kogu aeg proovi. Kui Brežnev suri, tegi Panto proovi. Kui Tšernenko suri, tegi Panto proovi. Ka Andropovi lahkumist tähistas Panto proovitegemisega. Gorbatšovi viinaseaduse peale tuli samuti ületamatu prooviisu. Proovi tehti ka Rahvarinde miitingute ajal ja ka  siis, kui kõik teised laulsid öölaulupeol. Panto tegi proovi. Nad võisid seal Moskvas või Tallinnas korraldada mida iganes, Panto tegi ikka proovi”. Riigiks, mille poolt lauldi, oli esmajärjekorras ikka „rahuriik, vaba meele varjukoda, inimpõlve rõõmurada” („Olen su vend”).     

Mälumängud

„Valge raamatu” järgi andis Pantokraator viimase avaliku kontserdi 1992. aastal Pärnus festivalil FiES Ta – ööl vastu päeva, mil Eestis toimus rahareform (20. VI 1992). Bändi eluiga oli siiski aasta võrra pikem: Panto viimane avalik kontsert anti Pärnu viimasel FiES Tal: laupäeva, 26. juuni ööl vastu pühapäeva, 27. juunit 1993. aastal. Küllap on viimase kontserdi asendiga  mäletajate mälusoppides nii, nagu Madis Kõiv on kirjutanud raamatus „Kalad ja raamatud”: „Ma ei saa enam järjekorrast kinni pidada. Järjestusse ei mahu tõesti kõik ära. Võibolla omal ajal mahtus (kuidas, ma ei tea), aga tagantjärele ei kuidagi”. Ühtlasi lõppes sellesama kontserdiga ka kaheksa aastat kestnud FiES Ta, „fantastiliste rituaalide ja tohutu tulevärgiga”, nagu on kirjutanud Valter Ojakäär (Seitse päeva muusikat vihmases Pärnus. – Sirp (9. VII 1993),  nr 27, lk 11). Lõppes fiesta ja algas argipäev.

Olgu kuidas on, sellest mälusegadusest järeldub ka, et „Valge raamat” pole siiski täiel määral dokument, mida ta näib olevat vast esmapilgul, ega ka ainult ajalooraamat, nagu seda on samuti nimetatud, vaid muu hulgas stiliseeritud kunstiteos. Raamatuloo jaoks sobis rahavahetus lõputähiseks tõesti paremini. Sest tagasivaates näib see olevatki loo loogiline ots. Kuid otsa sellega Pantokraator  õnneks siiski ei saanud. Ilmamadu vahetas üksnes nahka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming