Pärija Korfult

Janika Kronberg

Karl Ristikivi 100. sünniaastapäeva künnisel tulid Loomingu Raamatukogu sahtlitest välja kirjaniku Stockholmis Balti arhiivis säilitatavate rootsikeelsete kuuldemängude tõlked, mis oli kunagi aastate eest teinud Mari Allik (1972–2011). Go-kirjastuselt ilmus ka kirjaniku reisiraamat, milles Ristikivi reisid on jäädvustatud postkaartidel saadetud tervitussõnumitena sõpradele. Ristikivi päevik ilmus mõne aasta eest, välja antud on valik tema olulisematest kirjadest, kriitika ja esseistika ning kogu tema looming on kordustrükis saanud kodumaisele lugejale kättesaadavaks. Uut monograafiat asendavad üksikkäsitlused ja artiklid ning raamatute saatesõnad, tervikuna on seni jäänud ületamatuks Endel Nirgi Ristikivi-biograafia „Teeline ja tähed”. Milliseid avastusi võiks aga Ristikivi looming ja tema vaimuilm laiemas mõttes veel pakkuda? Meeles mõlgub Juhan Liivi luuletus „Noor-Eestile”, mis kõneleb valguses kasvanud meeste väljamõtlemise vajadusest, kui neid endid meil ei ole. Ristikivil on varajases pagulaspõlves Aida Svenssoni nime all rootsi keeles kirjutatud ja Aftonbladeti filmikäsikirjade võistlusel auhinnatudki novell „Minu sõber David”, mida kannab ligilähedaselt sama motiiv. Selle novelli arendus on kurb ja isegi kriminaalse koega. Davidi ei ole tegelikult olemas. Oluline ja üldine on aga selles novellis väljenduv vajadus inimliku läheduse järele ning sellise lähedase inimese väljamõtlemine.

Kui väljamõeldisest saab legend, on sel juba peaaegu tõe väärtus. Paljusid legende templirüütlitest võib juba peaaegu tõena võtta, rääkis kunagi Madis Kõiv, ent legendina mõjub ka mõnigi tõsiasi, millele me ei vaevugi otsima tõsielulist katet. Teiselt poolt: kui me seda otsima hakkame, kas me ei hävita sellega legendi ilu?

Üks Karl Ristikiviga seotud legende on lugu tema kreeka pärijast.

Pean minema nüüd ajas natuke tagasi ja meenutama, et järgneva „avastuse” eest tuleb kokkuvõttes olla tänulik Karl Ristikivi Seltsi loomise innustajale Rutt Hinrikusele ja tema mitme aasta jooksul korratud nõudlikule üleskutsele teha kultuuriline palverännak Ristikivi loominguga seotud kohtadesse Roomas. Retk saigi teoks tänavu kevadel. Selle korraldamise eel tekkis paaril inimesel (Brita Melts, Vallo Kepp ja siinkirjutaja) natuke hull mõte juba sealkandis olles otsida üles Ristikivi pärija. Ainuõige võimalus seda teostada tundus olevat minna Itaaliasse autoga läbi Kreeka, olgugi ainsaks orientiiriks nimi ja aadress Ristikivi 1976. aastal koostatud testamendis, mille pärast kirjaniku surma viis täide tema sõber, pangandustegelane Rudolf Jalakas.

Nii mindi ühel udusel aprillikuu varahommikul Tartust teele. Nii lihtne see tagantjärele oligi, kui välja arvata hullumeelne liiklus Vahemere ühes suuremas reisisadamas Pireuses. Meid abistasid Anneli Leega Piiskop Eesti Ateena saatkonnast ja Ateenas elav Terje Homutov ning tema sõber Panayiotis Giannikos. Panayiotise sõiduvilumus viis meid lõpuks sihile, mis oleks meie jaoks olnud seda keerulisem, et läheduses oli mitu samanimelist tänavat.

Igatahes olime 29. aprilli õhtul Ristikivi testamendis seisval aadressil kohal ja Panayiotis kui kreeklaste keelt ja kombeid tundev omainimene andis uksekella. Meile ukse avanud noorepoolne mees ütles, et kui me oleme eestlased, siis isa juba ootabki meid. Meie diplomaatide tegevus oli siiski vilja kandnud, sest just päev varem oli ukse taga käinud keegi mundris Kreeka ametiisik, uurides, kas siin elab Spiridonis Arvanitis ja miks tunnevad eestlased tema vastu huvi.

Esimene asi, mida Spiridonis mulle näitas, oli minu 1995. aastal saadetud pikk ingliskeelne kiri, millele ma kunagi vastust ei ole saanud. Kui tunnistasin selle omaks, olime ka meie omaks võetud. Ja ma olen tagantjärele tänulik, et me ei käivitanud kaamerat kohe väljas uksele koputades. Vahest oleks siis meie ettevõtmine lõppenud samuti, nagu ilmselt kunstikavatsuslikult lõpeb film Käbi Lareteist „Mineviku heli” – koputusega ühe Itaalias asuva maja uksele.

Meie aga astusime üle läve ja siit saab üks lugu hoopis alguse.

Me külastasime Spiridonist ka järgmisel õhtul ja tegime temaga pika intervjuu, millel on tulevikus lootust saada ühe Ristikivist kõneleva filmiloo teljeks.

Mida Spiridonis meile rääkis? Ta meenutas oma tutvumist noore sõdurina Ateenas eestlase Karl Konstantiniga ja seda, kuidas Ristikivi õppis sirtakit, kuulsat kreeka meeste tantsu, mida filmihuvilised mäletavad „Kreeklane Zorbasest” Anthony Quinniga peaosas. Ta kõneles sellest, kuidas sugulasi ei saa valida, vaid neid tuleb aktsepteerida, aga sõpru saab valida, ja kuidas Karl Konstantin oli tema parim sõber. Spiridonise sõnul valitses tema ja Ristikivi kui sarnaste iseloomude ja huvidega inimeste vahel vastastikune tõmme (έλξη) ja see tagas nende sõpruse püsivuse.

Kuna vestlus käis peamiselt kreeka keeles, siis refereerin sellest lõike tänu meie sõprade Terje ja Panayiotise vahendusele.

Spiridonis: Kõik saab ükskord läbi. Mitte midagi ei jää alatiseks. Ja nii sai temagi eluring täis ja ta lahkus. Nagu me kõik lahkume. Kolm-neli aastat möödus, ilma et ma oleksin temast midagi kuulnud. Loomulikult muretsesime naisega väga, sest ta oli väga täpne ja kohusetundlik. Ma olin alati kas sünnipäevaks, nimepäevaks või nendele eelnevaks päevaks saanud kaardi soovide ja õnnitlustega. Kõik need aastad. Möödub aasta, kaks, kolm ja võib-olla ka neli, ma ei mäleta hästi, aga temast pole midagi kuulda ja ma olin väga selle inimese pärast mures. Imelik asi, ehk on ta mõne suure reisi ette võtnud … ja ta oligi läinud oma kõige suuremale reisile.

Ja mõne aja pärast sain ühelt advokaadilt kirja, kui ma õigesti mäletan, siis ta nimi oli Jalakas. Jalakas teatas mulle tema surmast. Tema toimetas mulle kirja, öeldes, et ta peab kahetsusega teatama, et minu sõpra Karl Ristikivi ei ole enam. Aga oma testamendis on ta pärandanud mu lastele 5000 Rootsi krooni. Ja nii ma saingi tema surmast teada.

Hoolisin temast palju, armastasin teda. Ja olen kindel, et ka tema mind armastas.

See oli vastastikune tunne tema, minu, minu naise ja perekonna vahel. Ja ta rääkis mulle, et mul on väga tore perekond, ja ta rõõmustas selle üle. Ma ei tea, kas ta oli ka teiste sõpradega nii lähedane. Aga mina tundsin seda, sest ta näitas seda mulle igal hetkel.

Ta armastas mu peret. Ta ütles mulle: „Sul on väga tore perekond ja mul on selle üle hea meel, mul on hea meel, et oled mu sõber, sina ja su perekond”.

Ja teda armastasid ka mu lapsed.

Rääkisime kõigest, mida soovisite küsida, ja meenutasime Ristikivi, minu unustamatut sõpra, ja pärast nii mitmete aastate möödumist ma nutsin. Ja nüüd soovin ma öelda midagi, mida ütleme siin, Kreekas. Ei ole olemas kurbust, nagu seda on näiteks surm, ilma naeruta, nagu ei ole olemas ka rõõmu ilma kurbuseta. Need kaks käivad käsikäes. Nii kurbusel kui rõõmul on pisarad, praegu oleme kurbuses, kus on pisarad, aga meil on ka rõõmuhetki.

Ma tänan teid ja see on mulle suur au, et te mu leidsite selleks intervjuuks kõigi nende tuttavate seast, kes Ristikivil olid. Valisite minu selleks mälestusintervjuuks. Ja samuti soovin ma öelda, et rõõmustan eriti selle üle, et eesti rahval ja Eesti riigil on võimalus Ristikivi austada ja mul on au teiega kohtuda. Jumal kandku ta hinge eest hoolt!

Kui intervjuu oli lõppenud, jutud kaamerasse olid räägitud, lunastasime koos ühe nüüdseks juba ajalooliseks saanud võla. Kreeka kombe kohane õhtusöök lahkunud sõbra mälestuseks oli seni pidamata. Spiridonis ja tema poeg Mihalis katsid laua teises toas end veidi haiglasena tundnud Spiridonise abikaasa Niki juhiste järgi. Ja seda me siis tegimegi – sõime õhtust Ristikivi mälestuseks koos tema kreeklasest sõbra ja selle pojaga 35 aastat hiljem. Laua keskel oli suur põhjamaine kitsedega lillevaas, mille Ristikivi oli toonud Spiridonisele ja Nikile pulmakingiks. Meie aga kinkisime Spiridonisele Ristikivi päeviku mahuka köite, nimetades selle Spyro raamatuks. Temast on seal ju nii palju juttu ja meie sõbrad asusid kohe neid kohti tõlkima.

Mida rohkem ma sellele õhtule tagasi mõtlen, seda enam tunnen, et see oli üks ilusamaid mu elus. Et üks võlg on nüüd tasutud. Et Karl Konstantin oleks selle üle rõõmustanud. Ja et legendi võlu pole kuhugi kadunud, vaid see on reaalsusest tuge saanuna ainult võitnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming