Paariad ja kirjandusseparatistid VIII. Krokodill ja lunastus

Võib-olla kulub kirjanduses uusaususe kõrvale ära ka kübeke uusreligioossust, metafüüsilisi püüdlusi ja otsinguid.        Praegu räägivad kõik elulugudest. Kui vaadata kirjanike vastuseid „mida loed?” tüüpi küsimustele või kuulata kohvitoavestlusi või küsida kõrtsis mõnelt kirjutavalt semult, siis on tüüpvastus: ilukirjandus on kuidagi ära tüüdanud. Kõik loevad (auto)biograafiaid ja ajalooraamatuid. Pole ka ime, autobiograafiliste teostega panid vähemasti Mari Tarand ja Mihkel Raud läinud aastal kõva märgi maha: mõlemad väljusid autobiograafiažanri ruumest, leidsid oma jutustajahääle ja maalisid hoopiski mingi ühiskonna- ja ajapildi. Just ilmus Mihkel Muti mälestuste esimene köide, mis algab eelmälestustega (on küll realistlik, ent ikkagi ilukirjanduslik – Mutt jutustab peaaegu muinasjutuvestjana edasi üht kildudest kokku leitud/kuuldud eesti lugu, tõsi küll: päris enda oma). Lisaks veel Panso ja Elo Tuglase päevikud, Tammsaare kirjad ...

See on märgatav uus laine, teatav aja märk, ja see ei puuduta vaid biograafiaid-päevikuid,  vaid ilukirjanduse palet laiemalt. Vene luuletaja Kirill Medvedevi kohta on kasutatud mõistet „uusausus”, mis paistab sobivat uue olukorra, uue kirjanduse näo kirjeldamiseks. Kuigi seda aususe asja ma muidugi ei usu, kirjanduses (ka elutõel põhinevas) on ikka palju valetamist (luuletamise tähenduses), Mihkel Raua ulmelisemad momendid annavad sellest teravalt märku. Ent sellele vaatamata – uusausust on märgata mitmes viimase aja  olulisemas kirjandusteoses: fs-i „Alasti ja elus”, kus jätkatakse raamatus „2004” alustatud filosoofilist, eksistentsiaalset elu ja valu vaatlust, Peeter Sauteri „Beibi bluu” – Sauter on kogu aeg oma asja ajanud, nüüd paistab lihtsalt olevat tema aeg –, ehk võib siin rääkida ka Mari Saadi „Lasnamäe lunastajast”, kus lihtsakoelise realistliku pildiga saavutatakse samuti kõige südamelt ärarääkimise efekt. Ja kui nüüd kummi venitada, siis ehk mahuvad uusausa  kirjanduse sisse ka ajaloolistele narratiividele tuginevad teosed, kus ka tost olnust, elust enesest ammutatud: Tiit Aleksejevi ja Andrei Hvostovi jutud, aga ka tõlkemenuk „Maailma mõõtmine” (Daniel Kehlmann).

Võib-olla annab vaimselt veidi muserdaval ajal kirjandusest jälle vastuseid (või vähemasti õigeid küsimusi) ja teeviitu otsida. Igatahes on see trend või vool või tung uusaususe poole kuidagi kosutav, hää tuuleiil. Eks aeg näitab,  kui püsiv. Selle elule ja elavale lähemale pürgimise tõttu paistab kirjanduse roll ühiskonnas jälle suurem, tähtsus tõusnud olevat. Kahju, et mitmes väljaandes on kannatanud kokkuhoiu pärast just kultuuripinnad ja et meil pole palgal ühtki professionaalset kirjanduskriitikut, kes aitaks ses maailmas orienteeruda – kõik teevad seda hobi korras. Jah, on toimetajad, aga toimetaja laual kasvab raamatukuhil (kas kitsamad olud toovad ka kirjastustegevuse kahanemise ning viimastel aegadel vaid paisunud raamatuturu ahenemise, see on varsti näha) ja tema töö iseloom on teine. Kriitik aga saab raamatu – või minu arvates ideaalis paarkolmneli-viis tükki (selliseid kriitilisi lugusid, kus raamat paigutatakse laiemasse konteksti ja võrdlusse, on õnneks rohkem hakanud ilmuma, nende abil saab lugeja ka paremini orienteeruda) –, loeb seda, loeb muid materjale juurde, uurib retseptsiooni, ja siis kirjutab.  Tal läheb selleks kõigeks paar nädalat, vahel vähem, vahel rohkem, siis saadab ta loo ära ja, üllatus-üllatus, saab hääl juhul tuhatkond krooni (veidi sõltub kohast ja mahust, kusjuures väiksemate arvustustega pole sageli vähem tööd kui pikematega). Miinus maksud. See on väga kallis hobi, see kirjanduskriitika kirjutamine, ometi oleks hää, kui saaksime öelda, et meil on mõned professionaalsed kriitikud. See selleks. Ajad säärased lihtsalt, kriis ju  … Majanduses, ma loodan, mitte vaimus. Ent vastukaaluks tollele eluehedusele ja -lähedusele ja ühiskondlikule puudutusele, mida ma alati eesti kirjanduses imetlenud ja ihanud olen, köidab mind miskipärast praegu hoopiski mõte lunastusest ja karistusest: võibolla kulub uusaususe kõrvale ära ka kübeke uusreligioossust, metafüüsilisi püüdlusi ja otsinguid.

Meil seostuvad ka krokodillid kujundina  praegu esmalt kriisiga, krokodillikärbetega me eelarves. Tegelikult on ta muidugi mütoloogilisem, võimsam olend kui mingi kokkuhoiukoletis. Olend, kellel on väga oluline roll Vladimir Kantori jutustuses „Krokodill” (tõlkinud Jüri Ojamaa). Tegemist on ajatu looga tahtejõuetuse triumfist. Tõsi: tundub, et 1970ndate Moskva, ajalehetoimetus, söökla-õllekas, räämas korterid, trollid, metroo, kõledad (nagu krokodille  kutsuvad) tänavad on imeliseks kulissiks. Peategelast Ljova (Leopold) Pomadovit painab nimelt kujutlus teda jälitavast krokodillist, kes võtab mingis mõttes vägagi reaalsed mõõtmed. Raamat algab geniaalselt, ehtvenelikult: kõigepealt tsiteerib autor Dostojevskit ning siis algab esimene peatükk, mille pealkiri on „Pohmell”. Pohmeluslik on muidugi terve Ljova päev. Ta on filosoofiaharidusega ajalehetoimetaja ja kuulsate professorite variautor, joodik ja enda arust ebaõnne ohver, kuigi tõtt-öelda köidab ta naisi (vaatamata oma üsna eemaletõukavale välimusele), tema joomisele vaadatakse tööl läbi sõrmede, kamraadid viivad ta kohe hommikul lähikonna õllekasse pead parandama, tal on lähedasi, kes teda kiidavad ja tagant kihutavad, tal on isegi üks „oma” kahtlasevõitu filosoofiline idee inimelu kaleidoskoobist, millest ta tahaks kirjutada. Puudu jääb vaid tahtejõust ja haardest, jah, haardest. Ljova  oleks nagu tegelane Dostojevski mõtisklusest „Ülestähendusi põranda alt”, ainult et visatud XIX sajandi Peterburist XX sajandi Moskvasse, ja palju vähem suuteline eneserefleksiooniks (võib-olla mängib oma rolli ka pidev alkoholiuim, mis katkestab eneserefleksioonipüüdlused varem või hiljem), kuigi ka Ljova näib end pidavat pigem „teravdatud teadvusega hiireks” kui sirgjooneliseks tegudeinimeseks.

Dostojevski: „Mida teadlikumaks ma headusest,  kõigest sellest „kaunist ja ülevast” sain, seda sügavamale mudasse ma vajusin ja seda võimelisem ma olin sinna täiesti uppuma. Ent peamine oli see, et see kõik nagu ei olnud minu puhul juhuslik, vaid justkui pidigi nõnda olema. See oli justkui minu kõige normaalsem olek ja mitte midagi haiguslikku või rikutut, nii et ma viimaks enam ei katsunudki selle rikutusega võidelda. Lugu lõppes sellega, et ma hakkasin juba peaaegu uskuma (aga võib-olla uskusingi),  et küllap see on tõesti minu normaalne olek. /—/ – jõuda mõnel jäledal Peterburi-ööl oma urkasse ja saada sellest teravdatult teadlikuks, et näe, tänagi sain jälle jõledusega hakkama, et tehtut ei saa enam kuidagi olematuks teha, ja siis järada iseennast selle eest salaja, närida ja pureda oma seesmust niikaua, kuni mu kibedus muutub lõpuks neetult ja patuselt magusaks ning lõppude lõpuks tõeliseks ja selgeks naudinguks. Jah, naudinguks, just naudinguks!  /—/ Teravdatud teadvuse tõttu saad sa näiteks teada, et jah, tõesti, sa oled lurjus – justkui oleks see lurjusele lohutus, kui ta ka ise tunnetab, et ta tõesti lurjus on. /—/ Ma olen näiteks õudne enesearmastaja. Ma olen hell ja kergesti haavuv nagu mõni küürakas või kääbus, ent ometi on mu elus olnud ka selliseid hetki, et kui keegi oleks mulle kõrvakiilu andnud, oleksin ma selle üle isegi rõõmus olnud” („Ülestähendusi põranda alt”, tõlkinud A. Ehin ja L. Hiedel. Varrak, 2004, lk 12–14).

Ka Ljova on selline hell ja kergesti haavuv, vihkab ennast oma tölpluse pärast, aga solvub kohe, kui talle kas või tundub, et keegi teda natuke viltu vaatab. Kujutab seda endale kas või ette, ja ikka solvub. Kogu tema elamise akt on suur tahtejõuetuse avaldus, kuigi ta peab end – ja teda peetakse – teravdatud teadvusega ja targaks inimeseks. Ja krokodill – natuke Tšukovski ja Uspenski kõndivate krokodillide  moodi (vähemasti Tšukovski oma mõjub sõbraliku Gena kõrval ka veidike ohtlikuna), aga ehtsat muda- ja roiskunud liha lõhna eritav krokodill tutvustab end Leviathanina. Iiobi raamatus, 40. ja 41. peatükis hirmutab jumal Iiobit Leviathani pildiga (maakeelses tõlkes on sääl kasutatud just nimelt sõna „krokodill”, Leviathani sagedasim kirjeldus/ilmumiskuju ongi Niiluse krokodill), ja Iiob kahetseb, ja talle antakse andeks.  Aga Ljova? Tema on esiteks muidugi ateist, aga kuidas sa pühal õigeusklikul Venemaal ikka jumalast ja ta käsilastest – olgu siis või kõndiv ja kõnelev krokodill – mööda saad. Ljova laseb end tosse dostojevskilikku mutta vajudes lõdvaks, aga mudas, muidugi, muigutab krokodill, Leviathan, karistuse tööriist, mingis mõttes lunastuse vahend. Jah, tahtejõuetus on pattudest üks suuremaid, elujulguse puudumine raiskab ära selle ainsa ja õblukese aja, miks  siis üldse säärase oskamatu ja suutmatu pääle toda elu raisata? Ja Ljova saab oma karistuse – olgu siis metafoorselt või päriselt –, igatahes ta süüakse ära.

Muide: ka oma karistuse kandmine, vastuvõtmine, ka igavene hukatus on ju omamoodi lunastus. Kui sul peaks olema julgust sellele (oma krokodillile) otsa vaadata. Kuigi Ljova on väiklane ja nõrk ja kõrk ja tahtejõuetu ja alkohoolik ja talumatu mats (kuigi lugenud ja intelligentne), on ta mulle  kuidagi armas, omane. Eks seda tahtejõuetuse vaimu hõlju ka eesti tänase boheemlaskonna kohal, eks siingi varitse omad krokodillid, ning püüdlus lunastuse poole, eks sedagi tule veel ette … Mind kuidagi riivas, kui Märt Väljataga ütles Mari Saati arvustades, et kui tahta tänases Eestis kirjutada kristlikku romaani, siis peabki pöörduma eestivenelaste juurde. Noh, nagu Tarmo Tedergi oma novellis „Lunastus” – ikka narkokullerist-lapsprostituudist vene poisike viib mõtted metafüüsilise juurde … Sauter filosofeerib jumalast, ja väljendub ehk eht-eestilikult: „Võiks peaaegu öelda, et ma olen plastpliiats jumala käes ja jumal sodib, ja kui ma seda sodi vaatan, mis aastate jooksul valmis on saanud, siis, nojah, tark see jumal küll pole. Jumal pole suurem asi luuletaja. Miks ta peakski olema? Aga mida ma hakkan peale jumalaga, kes  pole tark, kes ei tee mulle õlut välja ja kellel pole tõenäoliselt isegi Mercedes Benzi? Mis onmul temaga asja? Millest on mul temaga rääkida? Mitte millestki. Pole lootustki. Ei, ma võtan sõnad tagasi, luuletajana pole tal ju väga vigagi. Pole väga vigagi” („Beibi bluu”, lk 17).

Eht-eestilik on siin see, et jumala-teema juurde minnakse ikka läbi blasfeemilise omamehelikkuse, nimetatakse teda rumalaks, nähakse sodi sääl, kus võib (aga ei pruugi) peidus  olla suur plaan. Jah, mis väga suurt plaani tol jumalal eesti kirjanikule ikka varuks on? Niipaljukest vahest, et märgata enda kõrval venelast ja leida temas lunastuse võimalikkus? Või karistuse võimalikkus? Sauteri peategelast – kes on ju ka ometigi paras joodik ja mölakas – ei söö ükski leviaatan loo lõpus ära, ta tunneb end isegi hästi ja tal on miski lootus tuleviku suhtes, ta ei looda suurt lunastust, vaid tasast, armsat rutiini. Asi seegi, on seegi  trööst! Jah, ja kui Rein Raud tahab kirjutada jutustust rändavast kaitseinglist („Vend”), siis peab ta tegevuse paigutama fiktiivsele, ameerikalikule, clinteastwoodlikule maastikule, sest tõtt-öelda jääks tänane Eesti ta võluvalt sentimendile ja suurtele tunnetele, puhtuseotsingule ja karmavõlast kooruvale karistusele mängiva loo jaoks kitsukeseks; siinses argises olus kaotaks lugu oma usutavuse, selle mänguruum  peab olema tinglik. Raua konstruktsioon on muidugi moraalselt võluv: süütu ohver pälvib niikuinii lunastuse, saab oma kaitseingli, ja kel koletum karmavõlg kanda, kannatab kolmekordselt. Selles mõttes ei erine Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja” ju suuresti Raua romaanist, aga erinevus on siiski tähelepanuväärne: siin too süütu ohver püüdleb oma ärakasutajate lunastuse poole, palub neile andestust. 

See on ju veelgi üllam, suurem püüd! Mitte rabelda oma isikliku lunastuse eest, vaid, olles ise seejuures ohver, too, kes on nõrk, paluda lunastust teistele, pärispatustele. Paluda, et krokodill püsiks ketis ja armu jaguks kõigile. Nagu ohver hakkaks kaitseingliks! Muidugi: eesti kirjanduses on see ükskord juba võimsalt ära kirjutatud. Põrgupõhja Jürka tuleb maa peale ju selleks, et tõestada: saab nii elada, et oled lunastuse ära teeninud. Ta on  ju Ljova vastand, täieliku tahtejõu kehastus, kannataja ühe eesmärgi nimel (muide: Jürka ju valetab enda kohta, et ta on Venemaalt tulnud!). Ta tahab lunastuse ära teenida selleks, et põrgu ikka patuste hingedega täituks – see on kõva konksuga küsimus: kuidas suhtuda kuradisse, kes püüab elada puhta ja hääna, et pälvida lunastus, aga teeb seda selleks, et patused ikka karistatud saaksid? Vanapagan on ju Leviathan, krokodill, kõige suurema  karistaja vägev tööriist. Kas me peame saama karistatud, kas me peame hukkuma, kui me elame tahtejõuetult? Muide, omal moel jõuab selle küsimuseni ka Mihkel Raua joodikuromaani peategelane, lõpuks leiab ju aset üks metafüüsiline kohtumine, ja kuigi seda nii otse välja ei öeldagi, jääb tal valida, kas otsad kokku tõmmata või siis endast see eluvääriline tahtejõud leida. Küll maiselt ja materiaalselt, aga siiski, on  selle tahtejõuküsimusega väga jõuliselt seotud ka fs-i „Alasti ja elus”. Lunastus, karistus, tahtejõud ja tahtejõuetus – mingi kaleidoskoopiline elumuster joonistub sellest kokku, mis viimasel ajal Eestis ilmunud. Ju on majanduslikult kitsam aeg hää järelemõtluseks, oluliste asjade vaagimiseks. Sest seni veel: kriis on ju kõigest majanduses, mitte vaimus. Siin on aeg juurde ehitada ja asju paremaks, mõtlen nimelt SÜGAVAMAKS  treida, kokkuhoiukrokodillidest pole juttugi, meie armsad hambulised mudaelukad tahavad hoopis midagi muud.