Paariad ja kirjandusseparatistid IV: eskapism relvaks

J?n Rooste

Tõeluse puudutuse teema on poeedile lähim, sest sellest sõltub osalt tema töö mõttekus ja mõtestatus. Mathura. SCANPIX/POSTIMEES

 

ta loeb eneseabiraamatuid

ja peab mu luulet veidraks

Paavo Piik („Lakoonia”, lk 32)

 

1.

Milleks-on-vaja-luulet-probleem ei ole ainult ühiskondlik nähtus ja küsimus kunstide ja „pragma-maailma” (nn tootva jõu) suhtest, vaid ka ühe inimese individuaalne identiteedi-traagika. Kirjanik olemine sisaldab endas teatavat parasiitluse taaka: Eesti ühiskonnas ei ütle naljalt keegi pääle kultuuritegijate endi (ja poliitikute, aga seda vaid peokõnedes), et süvakultuuri, eriti tolles loovamas ja veidi hullumeelsemas/piiripealsemas servas (kuhu luule, kui see jääb väljapoole pidukõnesid, sünnipäevi, kooliaktusi ja matuselehekesi, miskipärast marginaalse nähtusena, näikse kuuluvat), otse vaja oleks. S.t muidugi on vaja, las ta olla, aga seda võetakse ikkagi kui teatavat luksust, äärmuslikku, friiki hobi. Purkisittumist. Või paberimustamist.

Uuemat luulet, eriti noorte meeste poeese lugedes, hooman ma teatavat vastureaktsiooni, teravdunud ühiskonnavaatlust, aga seda juba eskapistlikult, vabal valikul võetud „väljaspool seisja” positsioonilt. Noh, tõesti, kui seni koolikirjanduses ja laiema üldsuse ees toimunud kirjandusdiskussioonis tekitab siiani elevust see, kas vabavärss ikka on luule, ja kas on olemas sellist asja nagu proosaluuletus, ja mis on olulisem: kas põnev lugu või stiil, ja kas võib ikka ilukirjanduses vägisõnu pruukida või elu hämara- ja pervotahkusid lahata, siis jääb vaid tõdeda, et need on Lääne-Euroopa XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse (või varasemagi aja) esteetilise diskussiooni teemad ja natuke piinlik on hakata täiskasvanud inimeste ees laurileesilikult tasa ja targu seletades ja harides kirjandust kaitsma. Kergem on käega rehmata. Aga kes on öelnud, et inimese elu peab kerge olema?

Kas tuleb meil tõmmata piir ehk eskapismi ja deklareeritud eskapismi vahele, et paremini aru saada, mis sotsiaalse alatooniga kirjanduses sünnib? Ühiskondliku kõlapinnaga luule tähendus, nägu ja osakaal on muutunud: võrreldes aastatuhande vahetusega on see mõneti analüütilisem, tõsisem, sügavam, võrreldes nõukogude eesti luulega mitte niivõrd kodeeritud, kuivõrd (jõulisi) kujundeid ja pilte kasutav ja otseütlev. Viimasel ajal ilmunud raamatuist haagivad selle teemaga Paavo Piigi „Lakoonia”, Mathura „Inimene on rohi”, Martin Oja „Pärastlõuna platoo” ja Lauri Sommeri „K., L. ja N.” (kohtumised, lennud ja nokatäied). Muidugi ka Kaupo Meieli suurepärane „Eesti elulood”, kuid viimane keskendub pigem keelesisese absurdi leidmisele ja sotsiaalne teravus sääl kasvab välja lingvistilistest vahenditest. Eks keelehuumori treiminegi ole teatav eremiitlik, metodoloogilis-religioosne tegevus (noh, nagu meditatsioon, palvepärjad, pütaagorlik matemaatiline praktika).

Paavo Piik on oma teises luulekogus filosoofiline, mehelik vaste Kristiina Ehini luulele: ta keskendub sarnastele hinge- ja eneseleidmise / -kaotamise probleemidele, on teemakäsitluses muidugi iroonilisem ja linlikum. Oja on hingelt mässaja ja unenäomees, kuid kaldub samuti ajuti argifilosoofiliseks. Mathura luule näib ehk psühhologiseeritum kui varem, uue kogu tekstivalik meenutab aga eklektilisuselt, stiilipaljususelt eelmist („Kohalolu”). Ja isegi psühhedeelselt assotsiatiivset piltluulet pilduv, šamaanlik Sommer jutustab meile oma lihtsakoelisemates, „selgemates” tekstides midagi maailma sisu, tasakaalu, väärtuste kadumisest.

 

2.

Esimene, nähtavam ja seega võideldav, ehk isegi võidetav vaenlane, on muidugi meedia. Argimeedia toodab ju ühiskondliku arvamuse, kujundab, voolib, suunab seda. Ime siis, et kirjandus end ajakirjandusele vastandab – ajakirjandus peab iseenda teadlikuks müümiseks ju levitama kaduvikukultust, hetkelisi pisiväärtusi, igalt poolt kisendavat carpe diem’i, sest igaviku serval kõlkudes pole sel lõppematul mulinal – eriti kõigel seltskondlikul ja lokkaval, mis vanasti täitis õukondade/salongide õhtuid särasilmse ja rõkkavanaeruse sosina ja jutuvadaga – suurt kaalu. Nõnda võib poeet hakata ihkama meediakanali surma, hetke vaikust ja rahu. Ühed tahavad seda siinsamas ja kohe, teised saavad aru, et tost pääsemiseks tuleb ise eemalduda seenemetsasamblale. Paavo Piik: „ühel hommikul ärgates / ja alalehte avades / ei uskunud oma silmi / tühi, valged lehed /—/ mitte midagi polnud juhtunud / viimaks ometi / tänavatel oli vaikus /—/ neil polnud enam mitte millestki rääkida / ah, me introverdid rõõmustasime” (lk 5).

Oja läheb Piigist isegi karmimaks, ta kirjeldab realistlikku pilti argisest meediasõltuvusest, olen seda ise nii kaassõltlasena kõrvalt näinud kui ka enda nahal kogenud. „perekond teleka ümber / väsimatu arhailine ring / sõltumatu juhuslikest surmadest / ilmateatest ja pommidest lähis-idas /—/ peaasi et telekas pilt oleks / ja vahel ka liigutaks /—/ tõesti, ainus hirm mis on jäänud / on teleka hukk, vooluta juhe / signaalita antenn märjal katusel / esimene pime õhtu / rusuvas vaikuses” (lk 10). See on tänase Eesti üks märk, kuskil sääl kõrge enesetappude määra, levinud alkoholismi, madala liikluskultuuri ja puuduva vastutustunde kõrval. Piik: „toas on ainus silm / teleka ahne pupill / peatükke keskmisest elust / vaatab himuralt / truudust murdnud oled / korduvalt ja korduvalt” (lk 26).

Subjekti ja objekti suhe meedias on keeruline, need vahekorrad võivad plahvatuslikult, väga kiiresti muutuda, nii et lisaks meedia rõhuvale võimule või osakaalule tänapäeva elus oleme lisaks ka ta materjal, s.t meedia mitte ainult ei kujunda me mõttemalle ja sisemisi seadeid, vaid kasutab meid, et seda teistega teha. Sommer: „Lugeda „Kroonikaid” / nagu boddhisattva / täis vaikset ja isetut kaastunnet: vaesed kiitlevad kolbad, hullunud musklid, / hämmastavad persed, rallivad rinnad, / millelt liha niikuinii närtsib: /—/ Ainus võit kadumise yle / on keskmine rada, / mis nii sujuv, et temast / ei jää yhtegi paisutet jälge. / Nähtamatu ei saa hävida.”. See on muidugi hea eskapistlik lahendus: täiesti reaalselt eksisteeriv ja domineeriv nähtus tuleb kuulutada nõmedaks, mõttetuks, kasutuks, ja sellele sõbralikult selg pöörata – saage ometi aru, meil pole selle jamaga midagi pääle hakata. Kusjuures, ega süsteemi seestpoolt kaedes targemaks ei saa, Piik küsib luuletuses „Ajakirjanik”: „armastad teda või teed lugu” (lk 20).

Muidugi: sellesama kiusliku küsimuse saab panna ka kirjanduse ette. Kas sa armastad teda või kirjutad armastusluuletust? Kas sa armastad teda, või katsetad tema peal, mis ja kas on armastus, et sellest kirjutada? Suur jagu põnevamast kirjandusest seisab ju inimkatseil, ammutab oma materjali kogemusest. Eks ole Kadri Kõusaare „Magnuse” juhtumgi säärane moraalne küsimus, kus võime võrrelda ajakirjanduse ja kunsti eetilisi standardeid. Aga sisuliselt siiski „vaid” moraalne, mitte juriidiline küsimus. Võib muidugi ka öelda, et meedial on argine eelisseis kirjanduse klohmimiseks. Seega pole miskit imeks panna, kui luuletaja teinekord vastu äsab, tema löök võib muidugi juhtuda olema pikaajalise väärtuse ja mõjuga. Kui ikka jõuab koolikirjanduse klassikasse… ega siis seda matsu maha ei pese.

 

3.

Korduse-, koopia-, halluse-, harjumuse-, ühetaolisusehirm. See on veel sööbivam, veel kiuslikum ja valusam. Piik: „ja röökivad masinad teevad meie nädalatest koopiaid / ja sündmuste protokollijad klõpsivad tühikuid” (lk 11).

Seda ei tooda vaid meedia, vaid kogu keskmisele ja keskpärasusele rajatud inimkultuur. Kui asi antakse rahvahääletusele, võidab ikka keskmisem, keskpärasem variant, mitte julge, hullumeelne, individualistlik, innovatiivne mõte / inimene / programm jne. Oja: „seda, mida ei võtnud auschwitz / võtavad magalarajoonid / postimyygi kataloogid” (lk 9). (Seda, mis arvatavasti üle / alles jääb, kirjeldab Piik näiteks kui „mõtestatud kontorielu / ja hingestatud keppi” (lk 16).) Mis on „see”, mis meilt ära võetakse, peame me küsima.

Kõige lihtsamalt ja selgemalt viimaste aegade luules üldse on selle probleemi/ülesande lahenduse sõnastanud ehk Paavo Piik, kes kuskil intervjuus rõhutas, et tänapäeval on tõsistest, valusatest asjadest raske rääkida ilma irooniata nii, et kohale jõuaks. Seepärast ongi ta raamatus sünget, lõikavat musta huumorit ja sarkasmi. Ometi sõnastab ta teesi, mille ka iga eesti äri-, turva-, ehitus-, lehe- ja muidumees võiks endale ukse pääle naelutada. Lugege hoolega, see räägib midagi väga tähtsat tänase Eesti argiolust: „eesmärgiks on tagasi saada hing /—/ mis on hing? / kas töölt äratulemisest piisab / kas juhusuhted tuleks lõpetada / või annaks kuidagi ühildada /—/ kas teleka eest äratulemisest piisab / kas peaks kellessegi armuma / idealiseerimine on vajalik / et taastada usk enesest kõrgemasse / tuleb keskenduda / tuleb vaeva näha / roomat ei ehitatud päevaga // eesmärgiks on tagasi saada hing” (lk 13). See on nii lihtne, nii põhjusmõtteline: eesmärgiks on tagasi saada hing! S.t inimes(t)el on kuskil tühi koht, kuskil sääl, kus enne teati midagi olevat, ja see tühjus ei anna end ära kannatada. Sellele on vaja täidet, sest loodus tühja kohta ei salli, ja meedia vaid imiteerib toda täitmist. Oja: „on õudne öö / kui sa lamad oma plikaga / seljad vastamisi / kehades vaikus / pärast pikka ja raevukat seksi / ei ole nii hea kui võiks / sest tühjus me kehades / on maailma oma” (lk 43).

See hing siin ongi nagu lausa materiaalne asi, erinevuse ja isikupära, identiteedi materjal (mida väiksem, omanäolisem üksus, seda tugevam identiteet, suurtel, hämarapärastel kooslustel on palju raskem oma identiteeti nimetada, määratleda, seepärast on nad ka hukule määratud), ja nõnda seisneb eskapismgi siin materiaalses vastandumises/erinevuses. Oja: „et võtta sind ära / mustade hakkide käest, / ränkraske kandevõrgu käest / delfiuudiste ja telekate käest / elust vapras ja uues vabariigis / kus alati keegi / surub sind maha, paneb jala ette / ostab ära su võimalused ja teeb nendest odavad koopiad / võtta ära sind / esimeste kortsude käest / su näol, mu armas / ja võtta sind mu enda käest, kes ma ootan köögis / suure strateegina / lahtilõigatud sibulate ja cayenne’i-pipra keskel” (lk 7-8).

Muidugi, kui hing on kadunud, siis esmalt tuleb süüdistada inimest, toda tegutsejat ja subjekti ennast – parimad ühiskonnakriitikud alustavad inimese enda, ta nõrkuse, ükskõiksuse, kõrkuse, huvituse juurest. Luuletuses „Toode” (Piik kasutab vahepeal inimese kirjeldamiseks sõna „tootmisühik”) loetleb Mathura koostisosana ka „sõõrmed, mis ei tahagi tunda avastuslõhna” (lk 34). See tuimusehirm, kopeerituse hirm on ühine ja vastandub Jaanus Adamsoni kirjeldatud postmodernisti originaalsushirmule („Postmodernisti hirmud”, Sirp 22. II 2008) – mil kunstnik, kirjanik, luuletaja võib ehk postmodernistina ihata seda, et ta oleks süsteemi osa, et tema teksti loetaks ja mõistetaks ses kultuurikoodis, vihjeterägastikus ja lugude laenusüsteemis, mille keskel ta elab, siis inimest kui indiviidi paistab hirmutavat nii see, et ta jääb täiesti üksi, on eriline ja imelik – seega tõrjutu (nagu näiteks sihiteadlik ja ennast manifesteeriv kirjanik või poeet, keda eriti ei loeta, tänapäeval) –, kui ka see, et ta on osake maailma hallide toonide galeriist ja ei suuda enam ennastki eristada.

Sellest erinemise võimaluse kadumisest kirjutas näiteks ajakirja Geo esimene eestikeelne number sel kevadel, tutvustades üht itaalia daami, kes kogub oma aeda haruldasi, kaduvaid õuna-, pirni- ja viigimarjasorte ning levitab nende istikuid (eks meie poodideski ole vaid viit-kuut sorti õunu, üles on kasvamas uus põlvkond eesti noori, kes ei tea valge klaari ja sibulõuna maitsetki). Seda erinemise võimalust, ta kadumist, keele vaesumist, kirjeldab Lauri Sommer: „Sel kevadeveerel paistab kiigeplatsil / Supilinna vingeim grafiti: „Mirko on keigar” / varesed käätsuvad seda yksteisele / kõrge puu ladvas / olles nagu / nõiaveski õpipoisid / huumor ajab nemadki / kurisema / ja kaks aurualust venelast / tuiguvad soravalt räppides jõe poole / kus Marko välja mõeldud Jeesuse Kristuse puiestee / hakkab kaduma tyypiliste kortermajade alla / samuti nagu esimese sõnumi lähedale / soditi „Mirko on pede”. / Aga kusagil siin on / Mirko veel aastaid keigar / päikselisest luitunudlaudsest tagahoovist.”.

 

4.

Kui vaadata veel kirjutajate vahekorda oma materjaliga, siis kindel on, et nad kõik peavad olema luuleusku, sest raamatud on nad kokku pannud, tekstidega vaeva näinud ja valinud ja ilmutanud ikka vabatahtlikult, mitte sunni ees. Neist paadunuim, veendunuim koguduslane on vahest Sommer, kes tunneb oma rada, mil ta liigub, ja ei kahtle sääl liialt, vaid naudib iga kõdulõhnast ja valgust täis sammu.

Skeptilisim on ent kindlasti Oja, kes paneb kahtluse alla verbaalse kommunikatsiooni ja kirjutamise mõtte kui sellise, s.t esitab taas vanu kommunikatsioonimetafüüsilisi kahtlusi, juba kogu avaluuletuseski: “ma kirjutan sulle / nähtamatuid kirju / palju rohkem kui neid / mis paberi ja pastakaga /—/ sestap tahan, et loeksid neid nii / täpselt nii, nagu olen nad kirjutanud” (lk 3). Ta kinnitab seda ebakindlust ja iha: „ma tahan et meie vahel / poleks yhtegi suhtlemislõhet / ja minu mõtted / voolaksid otse su pähe / nii nagu neid mõtlen / ilma sõnade segava kõmata” (lk 47). Et ma ei ole kunagi kogenud muud nii informatsioonirikast ja avardavat kommunikatsiooni kui verbaalne (ehk suguelu ja suur jagu erootilisest suhtlusest, kus sõnadele jääb vaid kinnitav/arendav roll, välja arvata), kahtlen ma sellise täiusliku üksteisemõistmise ja -lugemise võimalikkuses, ma usun, et kui osapooled ka usuksid selletaolist kommunikatsiooni, oleks see ikkagi mõlemapoolne enesepett. Mis ei tähenda, et see nõnda toimida ei võiks, mõned maailma ilusaimad asjad on rajatud valedele ja eksitustele, eks ta ole.

Oja ei jää oma kahtlustes metafüüsikasse, vaid jõuab materiaalse maailma ärakasutamise kriitikani, seda muidugi natuke kahepalgelisena (s.t tema valitud vorm juba eeldaks, et antud küsimust esitada ei saa, ta on oma teoga juba vastanud, teiselt poolt muidugi just nõnda lugejaid ju intrigeeritaksegi, nõnda meid põnevusega kaasa tõmmatakse), sest me loeme teda ilusast erkkollaste kaantega trükisest: “kas teadmine, et yhe raamatu saamiseks / tuleb raiuda hingav, elav puu – / kas teadmine siis / peatab sind raamatut ostmast? //viib sind koguni tapma / puu langetajat, osalist su laste lämbumissurmas? // kui tehtud on maailm, kus igal sajandil / yks kymnest tuhandest teab, / kas on lootust, kas on kohustust neil yksikuil, / kas peaksid jätma nad raamatud ostmata?” (lk 12). Kultuuri seisukohast on raamat muidugi paraku üks kindlamaid mälu- ja identiteedikandjaid, omal moel vastupidavam kui mis tahes digitaalselt talletatud info, ja tänases plaanis metsade hävitamise mõttes muidugi üsna sekundaarne mõjutaja.

Ometi on Ojagi kindlalt luuleusku, tema lihalik visioon esimesest eesti poeedist on visuaalselt painav, varjab endas loomalikku power’it: „esimene eesti poeet / kes kirjutas puukoorele / kummaliste märkidega / seni dešifreerimata / kohutavad read / sagris juustega / habemes punaseid karvu / hambad ykshaaval / suust välja taot / keha sees ometi valmis / esiisade tammine vägi / suguliikmes ometi valmis / kymme grammi põletavat luulet” (lk 17). See füüsiline, seksuaalne luule, on midagi säärast, mida eesti lugeja vist mõistaks, kui see ainult oleks talle kätte antud tabulises sõnavaras, ettevaatlikult ja ilusasti serveerituna, et meenutaks hommikust kaeraputru või lõunal mäkkarist haaratud burgsi.

Teine luuletaja, kes annab meile kaks arutlevat/kõhklevat nägemust poeedi-eskapisti tööst, ta rollist, on Mathura. Üks neist on kindlasti eskapistlik, end terroristina (üksiklasena) määratlev vastuhakunoot: „astudes lennukile / Pariis-Damaskus / loen raamatu- / paksusest ajalehest / kuidas raamatuid / enam ei loeta / kuidas ajaleht uskmatuid / rüvetas prohveti pilti /—/ pühin suu / ja ohkan / ja muigan / kirjutan sõna / ja sütitan pommi / olen ohtlikuim vaenlane / olen suurim terrorist / keda eales nähtud / olen see / kes keeldub loovutamast / iseteadlikkust / ja eneseuhkust / olen see / kes ei õppinudki valetama kaasa / mõnel võimule meelepärasel / viisil / olen see / keda isegi risti ei saa lüüa / sest mul puudub rahvas / kellele ühtegi jumalat / maha müüa” („Maailma varjus”, lk 13-14). Selles peitub poeedi iseteadlikkust ja luuleusku, mis loomulikult sisaldub Mathura hetkiti mantralikes ja säälsamas realistlikes, pea esseistlikes tekstes. Ent samas püstitab ka tema, nagu Oja, küsimuse luuletaja/kirjutaja/kommunikeerija töö mõttekusest/tulemuslikkusest. Kõige elementaarsemas, inimlikumas, puudutab poeedi pilk – ka eskapistina – ikka olemuslikku: „päev möödub / üllatuseta / maailm on endiselt täis / valgust ja vägivalda / murenevaid akropole ja poliitprogramme / millest siis kirjutaksid / kui mitte rahast / ja riigist / valedest valimistest / valitsuskriisist /—/ mida sa otsiks / kui mitte / jälestussõnu / mida sa teostaks / kui mitte oma komplekse / varjatud vaeva / häda hädisust või hoopiski edevust / olla luuletaja / kõnts kes tõesti hülgas / taeva / pohheet või vaimik / vastuoksa / keegi oluline / selles asises ilmas / mida kuulutaksid / kui mitte suutmatust ja tuska / mida oleks sinul / mulle tegelikult öelda / mida ütleksid endale // kui ma ei puuduta sind / sa ei puuduta mind / milleks siis / kirjutada / kõnelda / millest („Kärbes”, lk 37-38). Puudutamise, tõeluse puudutuse teema on poeedile lähim, sest sellest sõltub osalt ju tema töö mõttekus, mõtestatus – ükskõik, milliste ajatute ja vaimsete väärtuste otsinguil me ka poleks, natuke keelemetafüüsikast peab meid puudutama ka füüsiliselt tasandil, natuke nonde eskapistide tööst sõidab kiiluna reaalsesse maailma ja aitab ehk mõista me argiolu siin. Muidugi, kui on tahe, suundumus, püüdlus mõista. Alati ju ei pruugi olla. Eks ta ole.

 

5.

Olla luuletaja, kirjanik Eestis, see mõnusalt veidi absurdne, klaustrofoobne, eksinud, eskapistlik, rahutuks tegev, mõttetu ja pisut uhke tunne. Piik on mürgine, irooniline: „me kõik võime mõnel hetkel murduda // aga mitte sina mu eestlasest sõber” (lk 21) ja murdub järgmisel leheküljel depressiooni: “jah, täna on linnas ainult üks pidu / see on lausmasenduse oma” (lk 22). See äärmusest-äärmusesse, tulikülm-jääkuum tunne annab sellele, et ollakse luuletaja, muidugi äreva ja ilusa mõtte, ent ei too seda kindlust, positsiooni ja eneseuhkust sootsiumi sees – selle peab luuletaja ikka enesest leidma. Ja ju siis polegi muud eneserespekti võimalust, kui teadlikult manifesteerida oma eraldiolu, oma kriitikupositsiooni ühiskonna suhtes. Või siis kõigest ümbritsevast üldse mitte välja teha. Noh, see viimane lahendus ei ole mulle kunagi kõlvanud, see pole, kuidagi, inimlik. Eks ta ole.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming