Paabeli raamatukogu ootesaalis

Doris Kareva

„Paabeli raamatukogu” toimus tänavu kaheksandat korda. Kui raamatulaadal oli kirjastusi rohkesti nagu ikka, siis rahvast ehk eelmistest aastatest mõnevõrra vähem, mahtus liikuma ja köiteid rahulikult lehitsema. Konverentsisaal oli aga kuulajaid viimseni täis: Jürgen Rooste koostatud bluusikõlaline programm lubas muu hulgas suure kirjanduse kurba lugu ja luuletu luule lugu.  Esinejate valik oli kahtlemata muljetavaldav oma mastaapsuses, siinkohal vaid mõned üksikud väljavõtted. Üks keskseid teemasid, millega konverentsi alustati, oli romaaniigatsus, nälg tõelise, suure, kõiki rahuldava rahvusliku romaani või ühendava narratiivi järele. Jan Kaus vastandas haaravalt mälu- ja tajukirjandust teljel, mida valitseb kujutluse ja reaalsuse vastuolu igavene pinge. „Mälukirjanik keskendub tegelikkuse ja kujutluse vahelisele lõhele kuni selle silmapiirini, tajukirjanik aga selle lõhe serval endasse, oma tajumise nüanssidesse. Mäluproosa on kujutlusvõime ja empaatia vald, tajukirjandus vahetu kogemuse vald.”

Seisukohaga, et suur romaan ei saa olla tajukirjandus, tuleb nõusse jääda; see, kas ja kuidas vahetu kogemus seguneb kujutlusvõime, empaatia, unenäolise ja teadvustamatuga, võtab erinevate autorite loomingus aga nii mitmesuguseid vorme, et selle määratlemiseks vaid ühte telge rakendada tundub mõnigi kord keeruline.

Kalle Käsper esines laiahaardelise ning asjatundliku ettekandega, mis käsitles suure romaani eripära ja selle loomiseks vajalikke tingimusi. Paari aasta ja paarikümne tegelasega suurt romaani ei kirjuta; see pole mitte lihtsalt loominguline, vaid ka intellektuaalne tegevus, mille eesmärk on ajaloo mõtestamine. Sellele pühendumine eeldab kirjanikult, et ta ei pea mõtlema elatise hankimisele.

„Ja ometi ma arvan, et majanduslikud olud pole peamine või vähemalt mitte ainus põhjus, miks „suur romaan” viibib peaaegu varjusurmas. Küsimus on ka vaimus,” rõhutas Kalle Käsper. „Meie poliitkorrektne aeg ei soosi sõltumatut mõtlemist. Otsese tsensuuri puudumisest hoolimata on hästi tunda, kuidas ühiskonnas toimib sisemine, enesetsensuur. Iga mõte, mis läheb vastuollu kehtivate ideoloogiliste – ning ma lisaksin – ja ka esteetiliste klišeedega, seab autori kohe konfrontatsiooni ühiskonnaga.”

Mihkel Kunnus väitis, et praegu pole tegu mitte demokraatia, vaid ennekõike aristokraatia kriisiga, kuna  selle määratleb eetilisuse ja riigimehelikkuse puudumine – nood kuuluvad aga aristokraatlikku kompleksi. Häbitunde täieline asendumine seadustundega, jokk jms on demokraatlik-õigusriigilik käitumisregulatsioon, mis aristokraatlikkusest juba liiga edukalt on kaugenenud. „Tõsi, sõna võib olla säde, mis paneb püssirohutünni plahvatama, aga plahvatab siiski püssirohi, mitte säde. Ja sõna jõust suuremagi süütamisvõimega võib vabalt olla sõna jõuetus, sõna jõuetuse tunnetamine.”

Kaur Riismaa ettekande pealkirjaks oli „Luule kaunis mandumine”. Samavõrd kui sai sarjata see osa noorest luulest, mis toetub klišeedele ja toitub omaenese ängist, märkamata teisi inimesi ja sotsiaalseid valukohti, tõi ta ka näite, kuidas noor inimene on jõudnud lugemise juurde tänu värssreklaamidele. „Luule on see, mida me luuleks mingil ajajärgul peame. Mööndustega võib ütelda, et väga palju sellest, mis on blogides, Facebookis, mõjub luulena. Vahepeal mõtlesin, et kunagine problemaatika internetis, kas vabavärss on luule või pole ta seda mitte, on saanud oma iroonilise jätku. Nimelt on suur osa internetitekstidest, oma päeva kirjelduski blogis, sageli justkui vabavärsis. Kuna autor seda luuleks ise ei pea, üldjuhul, siis see luule pole ja blogisid luule kaunis mandumises süüdistada ei saa. Aga reklaame? Ka reklaame ei arva me luule kategooriasse, mis siis, et reklaamides luuletusi või luulelisi elemente kasutatakse. Kuidas siis luule mandub?”

Kuidas ja miks ehk siis luuleinflatsioonist, luule lahjenemisest – kas siis sõnaohtruse tõttu luules eneses, luuleohtruse tõttu kirjanduses või Jaan Krossi sõnul „lahja luule ülemäärase paljususe tõttu tõhusama luule kõrval” – kõneles talle omasel kirglikul viisil Rein Veidemann, väites, et eesti kaasaja luulet on tabanud üksildumine tema enda ruumis, et kõik, mis sünnib, kipub vastu kajama vaid iseendas, piiratud kogu- või sõpruskonnas ja heal juhul luulekriitikas. „Eesti tänane lugejaskond on pigem horisontaalse (ruumilise) kui ajateljele asetuva vertikaalse kirjanduskogemusega. Fragmenteerunud lugeja seisab silmitsi fragmenteerunud luulega. Veelahet sootsiumi ja luule vahel on püütud ületada performance’itega, luule avaliku ettekandmisega,” meenutas Veidemann mitmeid iseenesest tänuväärseid ettevõtmisi, tundes ühtlasi muret selle üle, et luule otsib endale kohta seal, kus tema tähendus liigub tarbimisväärtuse suunas. „Kirjandust ja kogu kultuuri käsitletakse juba enesestmõistetavalt tarbimise võtmes. See on eksitav käsitlus, sest tarbimine objektistab kultuuri.”

Ka 1978. aastal märgiliseks saanud Linnar Priimäe ja Ants Juske käsikirjalises esteetilises manifestis „Tartu sügis” käsitleti luulepõlvkondi. 1960ndate tormile ja tungile järgnenud seitsmekümnendate vaikivat ajastut iseloomustati manifestis kui ootesaalide poeesiat. Kaheksakümnendateks ennustati disko-teksa-põlvkonna ja materiaalsete väärtuste esilekerkimist. Kolmekümne nelja aastaga on maailm muutunud viisil, mida „Tartu sügise” aegu polnud ehk ettegi näha, peale kasvanud uus luulepõlvkond veedab aga uuesti aega ootesaalides.

„Võib-olla ongi ootesaali-luule kõige adekvaatsem vaste kogu meie fragmenteeritusest, pragmatismist, ratsionaalsusest, edukultusest, püsimatusest haavatud ühiskondlikule situatsioonile,” oletas Veidemann. „Selliselt tekkinud vaikus väljendab jõuetust, see on tormisilma vaikus või siis vaikus enne tormi.”

Kuigi kõnelejad kirjeldasid erinevaid sümptomeid ja ka hinnangud olukorrale ei langenud tingimata kokku, jäi siiski mulje, et kõik tajuvad ühiskonnas toimuvat üsna ühtemoodi – ikka ja jälle kordusid sõnad nagu „devalvatsioon”, „inflatsioon”, „stagnatsioon”, „sõna jõuetus”, „kontaktitus”, „teiste ärakasutamine”, „tarbimiskultuur” …
Konverentsi lõpetas tasakaalustavalt aga Mari Tarandi ja Toomas Pauli elutark, selge ja rahulik mõttevahetus kirjanduse osast inimese elus, kinnitades usku ajatutesse väärtustesse – millele järgnes vabastav, hoogne ning lustakas, muusikaliste vahepaladega pikitud pila- ja kiusutekstide kava raamatukogu kohvikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming