Pärast orgiat: küünilise konservatiivi märkmed

Valle-Sten Maiste

Liberaalsele humanistlikule progressile ei ole Pelevinist tuge ja vastavalt häälestatud kriitikud ei mõista temaga midagi peale hakata.

Viktor Pelevin. Arvud. Varrak, 2005. 232 lk.

 “On tõsi, et ma ohverdan palju kujutlusele kohusest,

mis eksisteerib ainult minu peas.”

Printsess de Cleves Madame de la Fayett’i samanimelises romaanis.

Üks levinud ning Pelevini enesegi võimendatud klišee tema loomingu kohta vannutab uskuma, et kogu sel kamarajural ei ole mingit mõtet ega sihti. Tegemist on suvaliste assotsiatsioonidega, mis ujusid pähe à la kärbseseeneleotist solgutades. Kõik on kirja pandud pulli pärast. Siin meenub muidugi popstaaride poolt ületarvitatud žest, mille kohaselt levirütm, mille peale tütarlapsed hiljem on ulguma pannud, jonksunud jala sisse pohmasita aegu peldikupotil.

Ometi näib, et mainitu ongi parim viis Pelevinile lähenemiseks, kuna tähenduste tagaajamine võib tema puhul tõepoolest kergesti kimbatusse viia. Kindlasti ei peitu Pelevini olulisus postsoveti aega puudutavas satiiris, nagu selgust armastavad annotatsioonide kirjutajad järjekindlalt lihtsustavalt on võtnud. Nõukogude pärandi osa deliirsuseni idiootsete assotsiatsioonide juures, millest Pelevini raamatud kubisevad, tuleb muidugi tunnistada. Kuid mida uuemaid Pelevini tekste lugeda, seda enam tundub, et anekdoodid vene uusrikastest ja muud pikantsed seigad meie kummastava naaberrahva eluolust on vaid kunstlik garneering, mille mõtteks ei ole tabada ja edasi anda spetsiifilist vene elu või hinge olemust. Pigem esitavad need ülimalt abstraheeritud liialdused juba elu olemust üldse, sellises võtmes nagu Pelevini tekst seda markeerida püüab.

 

Mis kuradi unistused?

 

Venepärasega on Pelevinil siiski kana kitkuda. See puudutab seda “vertikaalset”, mida Vikerkaares (6/2005) kirjeldab suurepäraselt Zinovi Zinik: “Empaatia, sümpaatia, kaastunde ja osalemise mõisted muutuvad abstraktseteks, asetudes kusagile sinu igapäevamuredest kõrgemale ja kaugemale. Venelased ehitavad enda ümber väga kõrgeid tarasid, mis võimaldavad üksnes vertikaalset kommunikatsiooni – Jumala või valitsusega.” Kuulun nende hulka, kellele see, mis vene kirjanduse puhul üldiselt võlub – leppimatus igapäevasusega, lakkamatud unistused, kaugused ja ületamisiha ning selle kõige saavutamatusest tulenev traagika, nii et ihu ja hing puruks –, on aegamisi vastu hakanud. (See pole vene kirjandusest kuhugi kadunud, vaata kas või äsja eestindatud Andrei Gelassimovi “Janu”.) Mis kuradi suured küsimused ja ülemaised unistused? Inimlikkus on suutlikkus väikekodanliku ligimese elukorralduse sümboolsesse struktuuri sisse elada. Seetõttu olen nautinud Pelevini ja Igor Jarkevitši tüüpi kirjanike lõtvust ja kergemeelsust dostojevskiliku (või säästkem suurimat – turgenevliku) pärandiga ümberkäimisel. 

Viimane teema on pankur Stjopa käekäigust Putini ajastu Venemaal jutustavas romaanis “Arvud” aga marginaalne, piirdudes juhuslike repliikide ja Meowthi – Stjopa vene päritolu inglannast sõbranna –  ühe tiraadiga. Tiraad ajendus vaidlusest, mis tekkis ühe kujundkeppimise (Stjopa seostab oma õnne, ärilist edu ja kõike muud siin maailmas numeroloogilise süsteemiga, milles edunumbriks on 34; nii püüab ta ka keppida vastavat figuratsiooni meenutavas kehaasendis) vaheajal popgrupi Tatu üle. Siin teeb Stjopa rohmakast suhtumisest lesbidesse ärritunud Meowth selgeks, mida ta arvab vene hingest ja selle nn sügavustest ja vaimsusest. Kapitalistliku vaimsuse saladus seisnevat oskuses tarbida iseenese kujundit. Venelane aga arvab, et läänes vajatakse pokemone, Shrekke ja eeslikest sellepärast, et tegu on infantiilsete tobukestega. Kuid Stjopa, välja arvatud hetked, mil ta kehastub Meowthi või dekadentliku ärikonkurendi Srakandajevi seksuaalsetele vajadustele vastu tulles pokemoniks või eeslikeseks, on Meowthi meelest lihtsalt metslane, nonentity. Kui sa ei suuda tarbida omaenese kujundit, pole sa isegi pokemonlik fantaasia, vaid lihtsalt suvaline tohlakas, kelles haigutab mõttetu tühjus, ürgne vene kaos, arvab Meowth.  

Seda lugedes mõistame, et vaatamata originaalpealkirjale (“Arvud“ koos lühijuttude ja luuletustega ilmus ühise pealkirja all “Dialektika Perehhodnogo Perioda iz Niotkuda v Nikuda”) ei ole selles raamatus peamine ei vene ülemineku- ega Putini aeg ega midagi spetsiifiliselt venelikku. Pelevini targutustega Venemaast on samamoodi nagu Otto Weiningeri targutustega naistest: vormeli näol, mis on omistatud millelegi konkreetsele (vene hing, naine) ei ole tegemist millegi muu kui subjektiivsuse kui sellise vormeli ja fundamentaalse alusega üleüldse.

Seetõttu luhtuvad ka katsed ülendada (tõlgendada) Pelevin vene üleminekuaja kriitikust kapitalismi kui sellise kriitikuks. Loomulikult küünib Pelevin kapitalismi luuüdini. Võib-olla on see maitseasi, kuid tundub, et idatsoonis (Žižek, Pelevin) mõistetakse kapitalismi paremini kui kusagil mujal. Mõtted nagu “Kokteil on nähtamatu (virtuaalne), nähtav (reaalne) on ainult arve”, ütles ettekandja Stjopale firmakokteili B-2 kohta. Nagu viimasel ajal sageli, ei mõistnud Stjopa, kas öeldut tuleb võtta tõsiselt, või tehakse tema arvel nalja. Lõpuks valmistas ta oma pangas pidevalt samasuguseid kokteile, ainult suurema hulga nullidega” (lk 156) või “Kogu maailmas lakkasid tarbimisühiskonna valged kristlased lapsi sünnitamast, et tõsta oma elatustaset. Kusjuures see ei sõltunud elatustasemest vaid ainult kinnismõttest, et seda peab tõstma. Niimoodi Jumal saadabki rahvaid persse” lk (93), mõjuvad globaalse kapitalismi vastu hammast ihujaile kahtlemata joovastavalt.

 

Maistele asjadele lähemal

 

Ometi ei rahulda Pelevin sellist lugejat lõpuni. Absurdiga on üle pingutatud ja viljeletakse mittekonstruktiivset irvitamist irvitamise enese pärast, kõlab kriitikute etteheide (Raul Sulbi, Vikerkaar 2002, nr 11-12  ja Keith Gessen, New York Review of Books 16. 12. 2004). Pelevini varased romaanid hoidsid kriitikuid veel tagasi oma läbitungimatu mitmetasandilisuse ning argise aine ja esoteerilis-filosoofiliste skeemide fantastilise ning lõpuni mõistetamatu ristamisega. Hilisem Pelevin on aga esoteerilist pagasit kergendanud ja maistele asjadele lähemale laskunud. See on Pelevini nauditavamaks, kuid ta elukäsitluse mittemõistjate jaoks ka haavatavamaks teinud. Gessen peab “Arve” koguni Pelevini nõrgimaks romaaniks, kuna absurd ja ühiskonnast johtuvad ahistused võimaldavad vabal tahtel Pelevini maailmas liikuda vaid üliväikestes doosides. Liberaalsele humanistlikule progressile, lääne mõttemaailma ühele alustoele, Pelevinist tuge ei ole ja vastavalt häälestatud kriitikud ei mõista temaga ka midagi peale hakata. 

Kuid Pelevin ei püüagi mingiks vaba tahte ja subjektiivse vabaduse apologeediks hakata. Kuigi ta sulatab oma loomingus justnagu valimatult kõik kokku, on tema postmodernsus pealispind. Üleminekuaja Venemaa, kopiraiterite ja kapitalismi jne kohal on Pelevinit ikka huvitanud üksikisiku teadvus, subjekt, tema identiteet, olemise ja tühjuse, reaalsuse ja mitteolemise teema. Meenutagem vaid Jeltsini eksistentsi hõredust Tatarski salateadustes (“Generatsioon P”) või liblika ja unenäo teemat (“Tšapajev ja Pustota”). Pelevini huviks on üksikisiku identiteet Suure Teise taandumise ajastul, mil postmodernistlik orgia on pühkinud usu püsivatesse alustesse. Ajastu, elu  ja neis avalduvate võimaluste  mõistmisel on Pelevin ent kimbatusse ajavalt radikaalne ja otsekohene.

Pelevin ei erine teema poolest eriti orgiajärgsest (kainenenud) Milan Kunderast, kes romaanis “Identiteet” küsib, kustmaalt reaalsus uneluseks üle läheb ja kus on (ka taluvuse) piirid. Postmodernistliku kõhulahtisuse vallapäästmisel teenekas ja nii selge, veetlev ning veenev Kundera jääb orgiajärgsete identiteediprobleemidega põrkudes aga omamoodi veetlusele vaatamata ähmaseks ning lakooniliseks, olles meie reflektoorsetest Teistest mõjutatud argipäevas minateadvuse pärast lausa mures. Pelevin, kelle panus orgia vohamisse Kundera kõrval kuidagi kõneväärne ei ole, tunneb end sogases vees aga koduselt.

Nähes Pelevinis ainult irvet irve pärast ja teda positsiooni puudumises süüdistades ei ole me mõistnud, et Pelevin ei püüagi karikeerida mingit spetsiifilist (vene, kapitalistlikku) reaalsust idealistliku kohtumõistja positsioonilt. Ta pigem kirjeldab inimlikke võimalusi keset lacanlikku Reaalset kui sellist, mis inimliku kuju võtabki alles siis, kui oleme mingid nilbed (vähe põhjendatud) seadused hulpivate assotsiatsioonide ajel omaks võtnud ja neile truudust vandunud. Miks on Pelevini materjal nii kunstlikult absurdne? Muidugi mitte sellepärast, et tahetaks markeerida mingit konkreetset reaalsust, vaid pigem näidata, et väljaspool sümbolisatsiooni ei olegi muud kui kaos ja absurd. Muidugi puudub lääneliku humanisti (Gessen) jaoks Stjopa käitumises (järgida kõiges vaid numbrit 34 ja vältida numbrit 43)  mõistuspärasus ja romaan tundub inimliku jõuetuse esitusena. Pelevin ei ole aga tahtnud mitte karikeerida, vaid manifesteerida “küünilise mõistuse” ajastut, kus me teame küll, et seadus on rumal ja nilbe, aga tahame seda ikkagi. Pelevin ei propageeri mingeid vabadusi nilbete seaduste vastu, vaid sellest just kirjutabki, et vabadus ja nauding ei ole muud kui omaksvõetud nilbete kohustuse kõrvalt tekkiv lisasaadus ning reaalsus ei tugine muule kui omaksvõetud fantaasiatele. Miski ei kummuta paremini Tina Turneri iidse teesi “It takes two, baby, me and you” ekslikkust kui “Arvude” lembestseenid. Seal domineerib alati hoopis kolmas – fantasy. Meowthi elufilosoofia on arusaama,  et seks ja elu virtuaalsuses ei erine millegi poolest elust reaalsuses, kuna mõlemad vajavad fantaasia tuge, veetlevaim illustratsioon.

 

Ohe postmodernismi üle

 

Ei ole liialdus öelda, et Pelevini romaan on tervenisti pühendatud seaduse olemuse illustreerimisele üksikisiku psühholoogias ja elus. Pelevin muidugi näeb seaduse sisulist banaalsust ja rõvedust. Kuid selle asemel, et meid meelitada üleastumiste ja õõnestuse libedale teele, teeb ta kõik veenmaks lugejat mitte hülgama igapäevast totrust. Seadus peab olema. Olgu see siis usk 34 imettegevasse jõusse, veendumus, et kuningas ongi kuningas või raha ongi see (That’s it!). Kui meil ei oleks seadust, on vaid nonentity, tühjus. Ainult selline veendumus seletab seaduse nilbuste detailsuseni ulatuvat väljajoonistust Pelevini romaanides. Seda on saanud teha ainult seda nilbust siiralt austav ja armastav inimene. Edmund Burke rõõmustaks Pelevini üle. Kuigi meid ümbritsev sümboolne kord on kunstlik ja mitte millegi poolest loomulik, tagab siiski vaid traditsiooni ja seaduse jõud elutervise.

Seaduse suvalisus ja nilbus ei tähenda aga kaugeltki postmodernistlikku kõikelubatavust. Seadusest tuleb kinni pidada, milleni see sind ka ei viiks. Eesli keppimine ei ole sugugi halvim, milleni probleemid panganduses, ökonoomika ja rahvamajandus, sind tänapäeval võivad viia. Meie ajal, kus eneste üksteise arvel rahuldamine on peale seksuaalsete ka ühiskondlikes ja majanduslikes suhetes võtnud niivõrd mitmekesised vormid, ei ole selles midagi ebatavalist. Kui Pelevinil üldse on sõnum, siis on see järgmine: identiteetidega ei mängita.

Silma torkab autori sügav ja valulik ohe postmodernismi üle. Asi ei ole ainult selles, et “Arvude” protagonist tunneb end ebamugavalt, kui kasutatakse sõna “diskursus”. Muidu nii leebelt küüniline Pelevin muutub jutustajana lausa pööraselt tragikoomiliseks, kui Stjopa tahab vahetada kesta ja asendada oma õnnenumbri 34 29ga. Mida arvata identiteetide hägustamisest ja segunemisest, sellest kõneleb selget keelt ka ajupoolkerade test (lk 61), mis ahvatleb leidma viit erinevust (à 5 punkti) kahe kujutise vahel, millest ühel on Mitšurini kurk ja teisel meesterahva türa. Normaalne on piirduda ainsa erinevusega ja saavutada mitte rohkem kui viis punkti, kuna ühel pildil on selgelt kurk ja teisel siiski juba türa. Fantaasiad ei saa rahumeelselt koos eksisteerida (vt Tony Myers, “Žižek”, lk 106).

Seadusest võib loobuda ainult kõige äärmuslikumal juhul, kui sinu elu struktureeriv sümboolne seadus ja sellest tulenev lisanauding on lõplikult paljastunud Teise pilgule ja seeläbi oma jõu kaotanud. Slavoj Žižek seletab ohverduse mõtet järgmiselt: me ei ohverda mitte selleks, et Teiselt midagi saada, vaid et teisi tüssata ja veenda, et neil puudub midagi, st nauding (“On belief”, lk 71). Nii näiteks põhineb väikekodanliku abielu fenomen tema suletusel. Tundub, et naine ohverdab end perele ja kodule, justkui saades seeläbi midagi, mis tal puudu oli. Teise pilgule paistab: nii õnnelikud noored väljast vaadates, milline on veel see tegelik (sisemine, sisuline) õnn, mis pilgu eest suletuks (koduseinte vahele) jääb? Varjatuks, saladusesfääri aga ei jäägi midagi muud kui mustad nõud, seebiseriaal ja fantaasia puudusel tülgastavaks nühkimiseks taanduma kippuv kepp. Tasub see väikekodanliku abielu väike rõve saladus vaid kõigi pilgule nähtavaks teha ja asjaosaliste rahulolu variseb.

“Arvude” Stjopat selline saatus tababki. Tema intiimsfäär reedetakse, tuuakse avalikkuse ette ja muudetakse palaganiks. Stjopa aga ei murdu. Teda ei päästa mitte Schengeni viisa ja 10 000 dollarit, nagu võib lugeda eestinduse tagakaanelt, vaid illusioonitu arusaamine identiteedist ja elu toestavatest seadustest. Postsovetlikust deliiriumist on võrsunud  üllatavalt selge meel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming