Ott Rauna kahekümne aasta aruanne

JAAK URMET

Kõige igavamas elulooraamatus, mida olen lugenud, on portreteeritud J. R. R. Tolkieni läbi tema elu. See on lihtsalt hämmastav, kui igav – välises mõttes – oli elu mehel, kes ometi mõtles välja XX sajandi ühe suurima, detailseima ja armastatuima fantaasiamaailma. Ma isegi ei mäleta, kas ma lugesin selle lõpuni. Elulookirjanduses, mille koosseisu ma paigutaksin ka mälestused, on see Tolkieni elulooraamat tänini igavuse tippmark. Elulooraamatu igavus ei ütle seejuures midagi asjaga seotud isiku loomingu, selle olemuse või tähtsuse kohta. Samamoodi võib tühjasehkendaja elust kirjutada oi kui haarava teose.

Kultuuriajakirjaniku ja toimetaja Ott Rauna mälestusteraamat „Tuba number kaheksa“, mis hõlmab tema elust perioodi 1965–1985, ütlen otse, on vägagi kuivalt ja igavalt kirja pandud. Kui poleks olnud kavasse võetud, et kirjutan selle kohta arvustuse, siis oleksin selle ruttu käest pannud või vaadanud ükati-tükati. Seejuures oleks tema elulugu ju andnud materjali palju, palju, palju huvitavama ja sisukama teose kirjutamiseks. Ott Raun on ikkagi tegutsenud nüüdseks pool sajandit Eesti kultuurielu absoluutses kõrgkihis, seejuures olnud 23 aastat ajakirja Looming publitsistikaosakonna juhataja. Karvaseid ja sulelisi, kellega on elu kokku viinud, sündmusi ja hetki, mida kirjeldada, mõtteid ja üldistusi, mida tagantjärele teha, peaks ju olema huvitava kimbu väljavalimiseks piisaval hulgal. Aga ometi on elust välja valitud hoopis palju sellist materjali, mis on tühi-tähi, ning esitatud see nii puiselt ja reljeefitult, et lugeja peab pidevalt võitlema viitsimatustundega.

Kirjapandu meenutab mingit aruannet või kroonikat või logiraamatut või protokolli. Juba kompositsioon on kummaline. Oleks täiesti loomulik, et kui autor hakkab meenutama oma ülikooliaega, siis on alateemade järgnevus umbes selline: üldine õhkkond, oma kursus, teised üliõpilased, olulisemad õppejõud, huvitavamad juhtumised. Ikka üldiselt üksikule, mis on pedagoogiline universaaltõde ja peaks pedas pedagoogikat õppinud ning Nõukogude Õpetajas töötanud Raunale ometi tuttav olema. Aga ei, mingil kummalisel põhjusel siseneb Raun oma ülikooliaega sovhoosides kartulite võtmise kaudu! Teemasse sisenetakse kuskilt nurgatagusest kõrvaluksest. See võiks teatud juhul olla efektne avang, kuid Rauna tekstis on see kõik painavalt igavatesse kirjeldustesse ja detailidesse mässitud. No milleks, öelgu keegi, on kellelgi pool sajandit hiljem tarvis infot, et teisel kursusel sovhoosis kartuleid võtmas käies ei olnud Ott Rauna ülesandeks enam kartulite korjamine, vaid nende „kastidest vankrisse ning hiljem kuhja kallamine“ (lk 17)? Kartulite juurest jõutakse lõpuks ka peda üliõpilaste ja õppejõudude portreteerimiseni. Siin on juba ka lehekülgi, mis põlistavad olulist infot. Aga nauditavat lugemiselamust tekst ikkagi ei paku, sest oluline info tuleb tühjast-tähjast välja puhastada. Nauditava lugemiselamuse pakkumiseni jõuab raamat heal juhul ainult paaris kohas. Eriti on tühja täis kirjutatud reisikirjeldused. „Kui armeenlasi peetakse üldiselt ägedaimateks kaupmeesteks üle maailma, siis grupis sattus olema üks armeenlane, kellele mina pidin äritsemist õpetama. Fakt on seda huvitavam, et ta nõbu oli Leninakani kondiitrivabriku peainsener, kelle ma kunagi hiljem, tema Eestis käies sokutasin „Kalevi“ kommivabriku peainseneri hoolde, kes majutas mehe Türisalu puhkekodusse“ (lk 346). Ja kui selliseid kirjeldusi on terved massiivid …

Võrdluseks mõned esimesena pähe tulevad näited mälestustest, mis haarasid kohe endasse ega lasknud enne lõppu lahti. Jätame Oskar Lutsu mälestuste sarja teosed kõrvale, sest need on oma olemuselt peaaegu juba ilukirjandus, ega kõigilt mälestustekirjutajatelt ei saagi niisugust lennukust ja stiili nõuda. Aga näiteks Hans Kruusi, Johannes Semperi ja Paul Kuusbergigi mälestused on suurepärased. Neis on infot, neis on stiili. Kuusbergist, kes oli Rauna ülemus Loomingus, teeb ka Raun oma raamatus põhjalikult juttu (lk 280–284). Raun mõlgutab ka Kuusbergi ilukirjandusliku pärandi üle, aga jätab tähelepanuta tema mälestusteraamatu „Rõõmud ja pettumused“ (1996), romaanide kohta ütleb, et „tema teoste puht kirjanduslikust väärtusest pole tänapäeval lihtne rääkida“ (lk 281). Mina ütleksin, et ilmselt on Kuusbergi kirjutatu tipuks just seesama mälestusteraamat, mille väärtus on ajatu ja kahtlematu. Kuusberg räägib väga siiralt ja lihtsalt oma lapse- ja noorpõlvest ning lugeja mõistab lõpuks, et inimesel, kellele oli juba ainuüksi võisilm pudrukausis kättesaamatu unistus, ei ole suurt vahet, mis värvi lipp Pika Hermanni vardas lehvib. Selliseid inimesi oli Eesti Vabariigis 1930ndate lõpus väga palju. Kuusbergi teos on kirjutatud mälestusteraamatuna peaaegu täiuselähedaselt: üksikfaktid vahelduvad üldistustega, olulisemad figuurid omandavad kirjandusliku karakteri tunnused, võimaldades sellega peale muu neile kaasa elada, emotsioonid muutuvad, tõustes esile otse kirjeldatavatest sündmustest, jne.

Ott Raun toas number kaheksa.

Ott Raun toas number kaheksa.

Repro raamatust

See kõik on puudu Raunal: üldistusi õieti ei ole, või kaovad need detailimüriaadi ära, kõik on tasapinnaline, reljeefideta, kõik isikud keerlevad ainult ümber autori, muutumata iseseisvaks suuruseks, emotsioone kas pole, või on autor need ekstra esile toonud …

Ega asi ei olegi ju selles, et on palju detaile. Mulle väga meeldib, kui mälestuste kirjutaja toob näiteks täismahus ära vana kohvikumenüü või paigutab teksti mõne nimekirja. Asi on selles, et vahepeal peab andma lugejale puhkust, laskma tal vaimusilma fookus suurest plaanist üldplaani üle viia. Nagu talitatakse filmikunstis: kui kogu „Kevade“ sisaldaks ainult Arno Tali suuri silmi, siis oleks midagi valesti. Autor võiks endalt küsida, mida on lugejal ühe või teise detailiga pihta hakata. Kas ta näiteks saab selle abil oma vaimusilma ette tuua mingi seiga minevikust? Või aitab see näiteks ajaloolast millegi uurimisel? Või on see „lihtsalt meelde jäänud“ ja saab nüüd raamatusse pandud, et „oleks võimalikult täpne“? Rauna kiretu ja registreeriv, et mitte öelda loendav faktiküllus toodab paraku muljet, et loed mingit seletuskirja või aruannet. See on aruanne tehtust.

Selles mõttes on üks väsitavamaid mälestusteraamatuid, mida olen lugenud, Erika Auliku „Viru tänav ja teised“. Aulik ei olnud kirjutaja inimene, ehkki töötas murrangu- ja sõjaajal mõnda aega Tallinnas kirjastuste majas. Tema mäletamine on valimatu: Juhan Sütiste surm ja ühe kontorilaua saatus leiavad mõlemad ühtmoodi ülipõhjalikku kajastamist. Mingis kohas suubub tekst niivõrd täpsesse interjöörikirjeldusse, et teeks au isegi pankrotivara müüjale. Aga seda kõike ei saa Aulikule pahaks panna, sest kirjutamisvaldkonnas oli ta n-ö kõrvalt tulija. Vastupidigi, tema valimatu totaalne mäletamine, mis on haaranud kõike, pannidest ministriteni, on fikseerinud muu hulgas mõndagi olulist. Fikseerib ka Raun, kelle mäletamine on samavõrd valimatu ja totaalne, aga tema ei ole kirjutamisvaldkonnas kõrvalt tulija. Seetõttu on ka ootused palju suuremad, temalt ootaks juba eelselektsiooni ärategemist ja tühise väljajätmist. Ajaloolaste ajakirja Tuna peatoimetaja peaks seda ometi suutma! Aulik tuli mulle Rauna lugedes mitmel korral meelde, aga kui jõudsin 303. leheküljeni, pahvatasin lausa naerma: Raun esitab siin täpselt erikaauliklikus võtmes ülevaate oma Loomingu kabineti sisustusest, võludes ainuüksi katkise jalaga tugitoolist üheksa rida teksti … Täpse ettekujutuse saab lugeja ka laua asendi kohta toas läbi ajaloo. Samasuguse põhjalikkusega portreteeritakse Loomingu töötajaid, hoolitsedes selle eest, et kedagi välja ei unustataks – ja see on hea. Aga halb on see, et Loomingu toimetuse ajaloo ühe pikima tööstaažiga mees peaaegu ei kirjuta Loominguga seonduvast üldisemas plaanis ja peaaegu ei tule jutuks ka kirjanikud. Raunal on ees prillid, millega näeb ainult lähedale, aga see-eest ülitäpselt – kaugemal olev jääb udupilve.

Kuid kõige jahmatavam selle raamatu juures on see, et tekst on toimetatud oskamatult või lohakalt. Tiitlipöördel on toimetajaks märgitud Liis Vaher. Kaante vahel avaneb tema töösse puutuvalt täielik košmaar. Palju on tühikuisse ja komadesse puutuvaid kõige ehtsamaid lohakusapse, aga selle elab üle. Mis aga on andestamatu – ja kordame, et ajaloolaste ajakirja Tuna peatoimetaja mälestusteraamatus –, on see, et kümned nimed on kirjutatud lihtsalt valesti. See ei ole tähtsusetu asjaolu. On vahe, kas kirjutada Ott Kaun, Jaak Urvet ja Anton Hansen Tammsaar või Ott Raun, Jaak Urmet ja Anton Hansen Tammsaare. Toimetaja töökohustuste hulka kuulub kõigi raamatus sisalduvate pärisnimede ja pealkirjade kontrollimine, misjuures tuleb lähtuda sellest, et kui puudub kirjapildi osas absoluutne kindlus, siis tuleb järele vaadata targast raamatust või kas või internetist. Vaher on siin tõsiselt ülejala lasknud, tulemuseks see, et Tuna peatoimetaja tekstist vaatavad vastu Aleksander Blok, Berthold Brecht, Arthur Charles Clark, Erik Laidsaar, Boris Pasternak, Boris Polevoi, Veera Ruber, Erik Teder, Walter Ullbricht, Raul Viies, Rein-Tiit Viitsoo, Charles Villman … Õiged nimekujud on vastavalt Aleksandr Blok, Bertolt Brecht, Arthur Charles (soovitavalt Arthur C.) Clarke, Eerik Laidsaar, Boriss Pasternak, Boriss Polevoi, Vera Ruber, Eerik Teder, Walter Ulbricht, Raoul Viies, Tiit-Rein Viitso, Charles Villmann. Vene nimi Борис kirjutatakse eesti keeles tavaliselt Boriss, seda on mõlema autori puhul ka läbi ajaloo eesti keeles tehtud, vähemalt viimased pool sajandit. Kaks meest on täitsa vale eesnime saanud, nii „täieneb“ eesti akadeemikute rivi Jaan Eichfeldiga ja haridustöötajate rivi Artur Valsineriga, õige on vastavalt Johan ja Aleksander. Eesti kaardile ilmuvad kohad nagu Talinn ja Tammsalu, Lennart Mere nime käänatakse omastavas kord „Mere“, kord „Meri“.

Nõukogude Õpetaja osakonnajuhatajad Ott Raun ja Samuel Mäe Ilumäe kabeli ees  1970. aastate alguses.

Nõukogude Õpetaja osakonnajuhatajad Ott Raun ja Samuel Mäe Ilumäe kabeli ees 1970. aastate alguses.

Repro raamatust

Groteskne on, et kohe pärast seda, kui Raun pikalt meenutab ja ülistab Loomingu kunagist kuulsat, eriti nõudlikkuse poolest kuulsat toimetajat Asta Hamerit ja kirjeldab, kui rangelt Loomingus keelt toimetati, ilmub ta enda teksti selline lause: „Kui päris aus olla, siis ega kui kõik teised, kes ennast keskpäevaks tööle liigutasid, teda sealt tingimata leida pruukinud“ (lk 293). Öeldud Tiiu Luige kohta. Või paar lehekülge edasi: „Runneli ja Kure aeg oli toonud esile mitmeid viljakaid autoreid, kes oma automaatselt mulle üle tulid“ (lk 299). Kurb! Lk 310 on eksitud pealkirjaortograafia vastu. Mida aga arvata lausest: „Torme on olnud hiljemgi, aga need on toimunud kusagil kaugemal või just üsna lähedal“ (lk 320)? Lk 262 ütleb tekst, et raamat „Wiis head jutto Ühhe Öppetaja ja usklikko Tallopoia wahhel“ ilmus 1940. aastal – tegelikult ilmus täpselt kaks sajandit varem. Samalaadne viga on lk 327. Lk 353 vaatab vastu „voodidesse“. See pole kõik, aga rohkem ei viitsi loetleda. Kõik loetletu läheb toimetaja kraesse, ehkki kujutelm ajalooajakirja peatoimetajast, kes suudab oma käsikirja nii palju apsakaid teha, paneb mind imestusest kulmu kergitama.

Ja kui ma loen tema raamatust kaks korda järjest sõna „plääž“ supelranna tähenduses (lk 349, 351), siis lähevad silmad juba hämmeldusest punni. Nagu ka siis, kui loen, kuidas autor ostis oma naisele kobranahast koti „Jashkin striidilt (?)“ (lk 355). Sulgudesse pandud küsimärk ongi selle koha peal ära trükitud, näeb välja, nagu tüüpiline teksti ununenud toimetaja märkus. Huvitav, mida arvanuks Asta Hameri või Lembe Hiedel või ükskõik kes neist kuulsatest vana kooli toimetajatest, kes hoidsid eesti keelt ka rasketes okupatsioonitingimustes, niisuguste sõnavärdjate („plääž“, „striit“) peale? Vähemalt kolmel korral läheb autor ka üle hea maitse piiri, ehkki mitte halbade kavatsustega.

On ka küsitavusi. Olen ikka üht ja teist kuulnud, kuid seda kuulen esimest korda, et Moskva olümpiamängude purjeregati toimumine 1980. aastal Tallinnas oli kellelegi „tõestuseks Eesti kindlast kuulumisest Venemaale, olgu kasvõi Nõukogude Liidu nime all“ (lk 357). Raamatust paistab, et üks neist, kellele see sündmus mainitud asjaolu tähendas, oli autor ise. Näib, et olümpiamängude regatt Tallinnas oli temale üks hirmus asi, millega oli väga raske leppida … Tuleb ilmselt arvata okupatsioonikahjude hulka. Lk 365 teatab Raun: „Tegelikult oli ja on Poola kui mitte Eesti ainuke, siis kõige arvestatavam liitlane vähemalt idaohu puhul. Oli ju kunagi ka Varssavi leping, kuhu kuulusid peale Eesti ja Poola ka mitmed teised läänemereäärsed riigid. Isegi juhtum „Orzeliga“ ei rikkunud lõplikult Eesti ja Poola ajaloolisi suhteid.“ Kõigi kolme lause kohale saab riputada rea küsi- ja hüüumärke. Igatahes vajaks väidetu häid näiteid ja tõestust päris elust. Seda aga ei esitata. Nii et kisub sutike alternatiivajalooks või soovmõtlemiseks. Seejuures saan ma loomulikult aru, et Raun ei mõtle 1955. aastal loodud Varssavi Lepingu Organisatsiooni, vaid ilmselt 1922. aastal sõlmitud lepingut Eesti, Soome, Läti ja Poola vahel.

Mida öelda kokkuvõtteks? Loomulikult on hea, et Ott Raun mälestusi kirjutab ja need raamatuna välja annab. Mõndagi olulist saab põlistatud, aga ta võiks rohkem rõhku panna kompositsioonile, stiilile ja sisule. Ning kui toimetajale on jäetud nii palju tööd, siis tuleks edaspidi kasutada hoolikama toimetaja teeneid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar