Orhan Pamuk

T? keelest t?nud Ly Seppel

Ma ei ole kellegi salakuulaja Ka ja Lacivert vangikongis

(Peatükk Pegasuse kirjastuses peatselt ilmuvast romaanist “Lumi”.)

 

 

Nobeli kirjanduspreemia läks sel aastal türgi romaanikirjanikule Orhan Pamukile (s 1952), kelle läbimurre kirjanikuna tuli 1970ndail. Ta on üks populaarsemaid türgi kirjanikke maailmas ja ka kodumaal. Isegi vaatamata kurdide poliitilisele toetamisele ning skandaalile ja kohtuasjale, mis ta endale kaela tõmbas, kõneldes Šveitsi meedias miljonist tapetud (täpsemini 1915 – 1917 kõrbesse surema saadetud) armeenlasest – see on tänini Türgis tabuteema. Pamuk läks kohtusse kohale, enda sõnutsi, selleks et kaitsta sõnavabadust Türgis. Tänavu, aasta alguses, loobuti süüdistustest. Pamuki seni viimane romaan “Lumi” ilmus 2002. aastal ning Ly Seppel on selle nüüdseks ka eesti keelde tõlkinud – detsembris võib seda juba raamatupoest küsida.

 

Kal püsis kaua meeles see pilt, kuidas Kadife ja İpek koridori teises otsas teineteist kallistasid. Kui sõjaväeauto Atatürgi ja Halitpaşa tänava ristumiskohal Karsi ainsa valgusfoori ees peatus, kiikas Ka oma kõrgelt esiistmelt juhi kõrval sisse vana Armeenia maja teisel korrusel tuulutamiseks lahti tehtud värvimata aknaluugist ja nägi tuules hõljuvate kardinate vahelisest praost – ja ta oli otsekui röntgenoloog, kes näeb läbi kitsa pilu ära kõige väiksemadki üksikasjad –, et majas käis salajane poliitiline koosolek. Kui valge naisekäsi pakilt ja palavalt akna ühe ropsuga kinni tõmbas ja kardina täiesti ette sättis, sai Ka aru, et oli valgusküllases toas toimuva koosoleku asjus täiesti täppi pannud: kaks kogenud relvavenda Karsi natsionalistlike kurdide juhtkonnast rääkisid selles toas auku pähe teemaja jooksupoisile, kelle vanem vend oli eilses haarangus surma saanud, ning see jooksupoiss higistas hirmsasti kamina ees, sest ta oli üleni mässitud firma “Gazo” mähistesse, ja need relvavennad püüdsid teda veenda, et oleks õige mehetegu astuda sisse Faikbey tänava politseijaoskonna külguksest ja panna seal plahvatama tema keha külge kinnitatud pomm.

Sõjaväeauto ei pöördunudki julgeolekuosakonna poole, nagu Ka oli arvanud, ega keeranud ka veidi kaugemal asuva rahvusliku julgeolekuameti uhke hoone ette, mis oli pärit vabariigi algusaastaist, vaid sõitis mööda Atatürgi tänavat veelgi kaugemale, ületas Faikbey tänava ja sõitis sõjaväe peastaabi juurde, mis seisis päris linna keskel. Peastaabi krunt oli seal, kuhu kuuekümnendatel aastatel oli planeeritud linna suurt keskparki, aga aastal 1970, pärast sõjaväelist riigipööret, ümbritseti see müüriga ja vanad majad ehitati ümber komandopunktideks, koolituskeskusteks ja sõjaväe personali korteriteks. Kortermajade õues nigelate paplite varjus sõitsid jalgratastega ringi tülpinud lapsed. Tänu sõjaväelisele riigipöördele oli maja, kus Puškin Karsis viibides oli elanud, aga ka tallid, mis tsaari käsul olid nelikümmend aastat pärast Puškini külaskäiku kasakate ratsaväele ehitatud, pääsenud õhkulaskmisest. Sellest kõigest teadis kirjutada sõjaväega tihedaid suhteid hoidev ajaleht “Vaba Maa”.

See vangikong, kus Lacivert kinni istus, jäi nende ajalooliste tallide kõrvale. Sõjaväeauto jättis Ka vana ja korraliku telliskivihoone ette igivana oliivipuu alla, mille oksad nõtkusid lumekoorma all. Sees oli kaks viisakat meest, kes, nagu Ka täiesti õigesti arvas, töötasid julgeolekupolitseis. Firma “Gazo” lindirullist rebitud tugeva kleeplindiga seoti Ka rinna külge magnetofon, mis oli üheksakümnendate aastate kohta üsnagi algeline. Mehed seletasid, kuidas seda käima panna. Nad soovitasid Kal välja näidata, nagu oleks tal tõesti kahju, et Lacivert on sattunud trellide taha, ja nagu tahaks ta teda aidata. Nii loodeti saada magnetofonilindile vangi ülestunnistused kõigi mõrtsukatööde kohta, mida too oli sooritanud või korraldanud. Ka ei hakanud vaevama oma pead küsimusega, kas need mehed teavad, miks teda oli tegelikult siia toodud.

Keldrikorrusele mindi selle väikese telliskivihoone külma kivitreppi pidi. Hoone oli tsaariajal olnud Vene ratsaväe peastaap. Ja keldrikorruse avaras ja ilma akendeta vangikongis olid sõnakuulmatud kurikaelad oma karistusi kandnud. Vangikong, mida pärast vabariigi väljakuulutamist oli kasutusel laoruumina ja viiekümnendatel aastatel tsiviilelanikkonnale mõeldud eeskujuliku aatomipommivarjendina, nägi puhtam ja mugavam välja, kui Ka oli osanud arvata.

Vangikongi soojendati agaralt “Arçeliki” elektriradiaatoriga, mille oli sõjaväele kinkinud selle firma piirkondlik edasimüüja Muhtar, et hoida oma suhteid komandöridega korras. Lacivert lamas voodi peal puhta sõjaväe baikateki all ja luges raamatut. Kui vang Kad nägi, tõusis ta üles, pani jalga kingad, mille paelad olid välja tõmmatud, surus külalise kätt pealtnäha ametlikult, aga siiski naeratuse saatel ja pakkus luuletajale istet seina ääres laminaatlaua taga. Ta oli otsekui ärimees, kes on ärikohtumiseks täiesti valmis. Nad võtsid istet teine teisel pool väikest lauda. Kui Ka nägi laual tsingist tuhatoosi, mis oli ääreni konisid täis, võttis ta taskust paki “Marlborot”, ulatas selle Lacivertile ja ütles, et kõige järgi otsustades käivad tolle käbarad ju hästi. Lacivert kostis, et teda ei ole piinatud, pakkus põleva tikuga kõigepealt Kale tuld ja süütas siis oma sigareti. “Kelle kasuks sa seekord luurad, härra luuletaja?” küsis Lacivert mahedalt naeratades.

“Enam ma ei luura,” vastas Ka. “Praegu olen hoopis vaheltsobitaja.”

“Aina hullemaks läheb. Luurajad hangivad raha eest inforaasukesi, millest ei ole enamasti mingit kasu. Vaheltsobitaja aga mängib erapooletut, kui targutab ja torkab oma nina teiste inimeste asjadesse. Mis kasu sa sellest saad?”

“Lihtsalt pääsen terve nahaga sellest jõledast Karsi linnast minema.”

“Praegusel ajal võib ainult Sunay anda säärase ülesande ateistile, kes on tulnud õhtumaalt siia meie järele luurama.”

Nende sõnade põhjal sai Ka aru, et Lacivert oli lugenud “Piirilinna Sõnumite” kõige värskemat numbrit. Laciverti komme endale habemesse itsitada oli luuletajale vastik. Aga kuidas võis see šariaati pooldav relvavend olla nii lõbusas tujus ja rahulik pärast seda, kui ta oli kahes mõrvas süüdistatuna kinni kukkunud Türgi võimude kätte, kelle julmust ta oli ise valju häälega hukka mõistnud?

Nüüd sai Ka aru sellestki, miks oli Kadife sellesse mehesse ära armunud. Kunagi varem polnud Lacivert talle nii toredat muljet jätnud.

“Ja millest me siis räägime?” tahtis vang teada.

“Eks ikka sinu vabastamisest,” kostis Ka ja seletas ühetoonilisel häälel Sunay ettepaneku peajooned ära. Et jääks ruumi kauplemiseks, ei teinud ta sõnagagi juttu sellest, et Kadife võiks pead paljastades kasutada parukat või muid tehnilisi vahendeid, mida võimaldaks telesaade. Ühest küljest nautis Ka võimalike raamide kitsust, aga teisalt tundis ta ka süütunnet. Ta seletas, et Sunay on jõhkrate tüüpide surve all ja et nood tahaksid vangi ilma pikemata üles puua. Veel lisas ta, et Sunay pea ei pea midagi kinni ja et kõik põrub õigesse paika kohe pärast seda, kui lumi sulab ja teed lahti lükatakse. Hiljem küsis Ka endalt, kas ta oli rääkinud nõnda vaid sellepärast, et julgeolekupolitsei ametimehed rahule jääksid.

“Niisiis paistab, et mu ainus võimalus pääseda peitub Sunay pehmetes ajudes,” ütles Lacivert.

“Nii see on.”

“Sel juhul ütle talle edasi, et ma lükkan tema ettepaneku tagasi. “Aitäh sulle, et võtsid vaevaks siia tulla.” Viivuks uskus Ka, et nüüd tõuseb Lacivert püsti, surub tal kätt ja osutab ukse poole. Aga selle asemel sugenes kongi vaikus.

Lacivert kiigutas end rahulikult tooli tagajalgade peal. “Kui sul vaheltsobitamine luhta läheb ja sa siit jõledast Karsi linnast terve nahaga minema ei pääse, siis ära süüdista selles mind, vaid seda, et hakkasid oma ateismiga praalima. Meie maal võib ateismiga praalida vaid see, kel on sõjavägi selja taga.”

“Ma ei praaligi oma ateismiga.”

“Noh, siis on ju hästi.” Mehed jäid uuesti vait ja tõmbasid suitsu. Kale tundus, et nüüd pole enam muud teha kui minema minna. “Kas sa surma ei kardagi?” küsis ta Lacivertilt mõne viivu pärast.

“Kui see on ähvardus, siis ei karda. Aga kui see on sõbra uudishimulik küsimus, siis kardan küll. Aga mis ma ka teeksin, need kõrilõikajad poovad mu üles niikuinii. Midagi pole teha.” Lacivert naeratas, aga tema silmis oli armastusväärne pilk, mis murdis Ka südame. See pilk ütles: “Vaata, ma olen palju täbaramas olukorras kui sina, aga ometi olen sinust rahulikum!” Kal oli piinlik tähele panna, et tema oma mure ja rahutus olid seotud sooviga olla õnnelik. Seda tunnet oli ta kandnud oma kõhus kui meeldivat valu sellest ajast peale, kui ta oli İpekisse ära armunud. Kas Lacivertil ei olnud sääraseid unistusi? “Ma loen üheksani ja siis lasen jalga,” mõtles Ka. “Üks, kaks…” Ta otsustas, et kui ta viieni lugedes ei saa Laciverti nõusse, siis ei tule İpek temaga Saksamaale kaasa.

Äkilise turgatuse ajel hakkas ta lihtsalt loba ajama. Ta rääkis lapsepõlves nähtud Ameerika filmi õnnetust vahetalitajast, “Aasia” hotelli koosolekul tehtud läkituse – kui seda veidike kohendada – avaldamisvõimalustest Saksamaal, sellest, kuidas inimene võib teha oma elus äkkviha ajel jonnakalt vääraid otsuseid ja hakata neid hiljem kibedalt kahetsema. Näiteks oli ta ise gümnaasiumipäevil ükskord korvpallimeeskonnast minema marssinud, ja oligi lõpp tema korvpallimängimisel. Tol päeval oli ta läinud Bosporuse rannale ja silmitsenud kaua merd, mõelnud selle üle, kui väga ta armastas İstanbuli, kui kaunis oli Bebeki laht kevadõhtutel, ja paljust muust. Ta püüdis säilitada oma joont ja mitte alla anda, kuigi Lacivert põrnitses teda külmavereliselt, mistõttu olukord meenutas viimset kokkusaamist enne hukkamist.

“Nad ei pea oma lubadusi. Isegi siis mitte, kui me nende kõige arulagedamatele nõudmistele järele annaksime,” lausus Lacivert. Ta näitas paberikuhja laual ja sulepead. “Nad tahavad, et ma kirjutaksin üles kogu oma eluloo ja kõik kuriteod, kõik, mida ma tahan rääkida. Nad ütlevad, et võivad mulle armu anda kahetsusseaduse põhjal, kui minu kirjatükk neile meeldib. Ma olen alati nendele lollidele kaasa tundnud, kes selliste valede õnge lähevad ning oma viimsetel elupäevadel võitlusest loobuvad ning sel moel reeturiks saavad. Aga kui ma nüüd suren, siis ma tahan, et tulevased põlved saaksid teada minu kohta paar tõsiasja.” Ta võttis laualt ühe täiskirjutatud lehe, tema näole ilmus seesama ülimalt tõsine ilme, mis oli seal siis, kui ta Saksamaa lehe tarvis deklaratsiooni kirjutas.

“Kahekümnendal veebruaril, kui käivad jutud minu surmamõistmisest, tahan ütelda, et ma ei kahetse ühtki oma tegu poliitilisel võitlusväljal kuni tänase päevani. Minu isa oli kuni pensionilejäämiseni rahandusministeeriumi ametnik İstanbulis. Olen tema teine poeg. Oma poisipõlve saatsin mööda isa tagasihoidlikus ja vaikses maailmas. Mu isa käis salaja Cerahi kloostris. Noorpõlves mässasin ma tema vastu, hülgasin usu ja minust sai vasakpoolne, ülikoolis lõin kampa noorte sõjaväelastega ja pildusin kive Ameerika lennukikandja madruste pihta. Tol ajal abiellusin ja lahutasin; mul oli kriisiaeg. Aastaid hoidusin inimeste silma alla sattumast. Olen elektriinsener. Imetlesin Iraani revolutsiooni, kuna vihkasin Euroopat. Minust sai uuesti moslem. Ma uskusin ajatolla Homeini ideesse, et islami kaitsmine tänapäeval on tähtsam kui palvetamine ja paastumine. Ma innustusin Ali Shariatist, Frantz Fanoni vägivalda puudutavatest kirjutistest ning Seyyid Kutubi nõuannetest, et rõhumisele peab vastu seisma sel viisil, et liigud ühest kohast teise. Pärast sõjaväelist riigipööret põgenesin Saksamaale. Tulin tagasi. Lonkan vasemat jalga, kuna vigastasin seda Groznõis koos tšetseenidega venelaste vastu võideldes. Serbia piiramise ajal läksin Bosniasse, seal võtsin naiseks bosnia tüdruku, kelle nimi oli Merzuka. Tema tuli minuga koos İstanbuli. Läksin ka teisest naisest lahku, kuna ei võinud oma poliitilise tegevuse ning ringirändamise tõttu viibida üheski linnas kauem kui kaks nädalat.

Kui olin katkestanud suhted moslemite rühmadega, kellega koos olin olnud Tšetšeenias ja Bosnias, rändasin Türgi risti ja põiki läbi. Kuigi ma usun, et islami vaenlased tuleb vajaduse korral tappa, ei ole ma kuni tänase päevani kedagi tapnud ega ka mitte käskinud tappa. Karsi linna endise meeri tappis see hull kurdi kutsar, kes vihastas, kui meer tahtis kaotada linnast hobuveokid. Tulin Karsi nende noorte tüdrukute pärast, kes teevad enesetappe, mis on kõige suurem patt. Minust jäävad järele luuletused. Tahan, et need avaldataks pärast minu surma. Luuletused on kõik Merzuka käes. Polegi midagi muud.”

Sugenes vaikus.

“Sa ei pea surema,” ütles Ka. “Sellepärast ma siin olengi.”

“Sel juhul räägin sulle veel ühe loo,” ütles Lacivert. Ta süütas uue sigareti, olles kindel, et tema juttu kuulatakse pealt. Kas ta tõesti teadis, et Ka rinnal käis hiirvaikselt ringi väike magnetofon nagu uudishimulik majaperenaine?

“Kui ma Münchenis elasin, näidati seal kinos laupäevaõhtuti pärast südaööd kaht filmi odava raha eest,” ütles Lacivert. “Tol ajal näidati seal sellesama Itaalia režissööri, kes on teinud “Alžeeria sõja”, uut filmi. Uue filmi pealkiri oli “Queimada”. Seal räägitakse prantslaste julmustest Alžeerias. Inglise kolonialistid petavad pärismaalasi ja korraldavad mässe Atlandi ookeani saarel, kus kasvatatakse suhkruroogu. Kõigepealt leiavad nad ühe neegripealiku ja korraldavad mäsu prantslaste vastu. Siis tulevad inglased saarele ja võtavad ohjad enda kätte. Kui esimene mäsu ebaõnnestub ja mustanahalised hakkavad jälle vastu punnima – sedakorda inglaste vastu –, panevad inglased kogu saarele tule otsa ja mustanahalised kaotavad jälle. Mõlemat mäsu juhtinud neeger võetakse kinni ja ühel hommikul kavatsetakse ta üles puua. Just siis läheb Marlon Brando, kes oli selle neegri leidnud ja teda mässule õhutanud ning aastaid kõike korraldanud ja lõpuks inglaste abiga teise mässu maha surunud, tema telki, lõikab vangi köidikud läbi ja päästab mehe vabaks.”

“Mispärast?”

Lacivert sai vihaseks. “Mispärast siis ikka… Et neegrit üles ei poodaks! Marlon teadis väga hästi, et ülespoodud neegrist saaks legendaarne sangar ning kohalikud peaksid aastaid seda nime vabadusvõitluse sümboliks. Aga kuna neeger teadis, et Marlon lõikas tema köidikud läbi just selle pärast, siis keeldus ta enda vabastamisest ega teinud katsetki põgeneda.”

“Kas ta poodi üles?”

“Muidugi, aga seda poomist ei näidatud,” ütles Lacivert. “Selle asemel näidati, kuidas keegi saareelanik pussitas põgenemise pealt surnuks Marlon Brando – selle spiooni, kes oli pakkunud neegrile vabadust, just nõnda, nagu sina praegu minule pakud.”

“Mina ei ole spioon!” vaidles Ka vastu nii solvatult, et ei suutnud oma pahameelt varjata.

“Ära nüüd hakka kinni sellest spiooni-sõnast. Ka mina olen islami spioon.”

“Mina ei ole mingi spioon.” Ka näitas seekord oma solvumist avalikult välja.

“Kas siis sellesse “Marlboro” pakki ei olegi pandud mürki, mis mu tapaks või vähemalt minult enesevalitsuse võtaks? Punane “Marlboro” on kõige parem asi, mille ameeriklased on maailmale andnud. Ma võiksin suitsetada “Marlborot” elu lõpuni.”

“Kui sa teed nii, nagu ma ütlesin, siis võid tõmmata “Marlborot” veel nelikümmend aastat.”

“Seda ma just silmas pidasingi, kui ma rääkisin spioneerimisest,” ütles Lacivert. “Spiooni ülesannete hulka käibki inimese segadusseajamine.”

“Ma tahan sulle ainult ütelda, et väga rumal on lasta nendel verehimulistel nupust nikastanud fašistidel ennast maha tappa. Ja mitte keegi ei võta sinu nime sümboliks ega millekski muuks. See lambakari, keda rahvaks nimetatakse, on klammerdunud oma usu külge, aga viimases hädas kuulavad nad ametimeeste, aga mitte usumeeste käske. Isegi mitte hauda ei jää järele nendest mässumeelsetest šeikidest, usuvõitlejatest ega Iraanis välja koolitatud relvavendadest, kes kõik püüavad loorbereid lõigata nagu näiteks Saidi Nursi. Nende usujuhtide kehad, kes ehk sümboliks kõlbaksid, topitakse lennukisse ja loobitakse kuskil kõrvalises kohas merre. Küllap sa tead seda isegi! Nõnda kadusid ühe öö jooksul isegi need hauad Batmanis, kuhu Hezbollah’ relvavennad palverände korraldasid. Kus need hauad nüüd on?”

“Rahva südames.”

“Tühi jutt, ainult kakskümmend protsenti rahvast hääletab islamistide poolt. Ja needki hääled lähevad mõõdukatele.”

“Kui nad nii mõõdukad on, siis ütle mulle, mispärast neid nii väga kardetakse, et on vaja sõjaväelist riigipööret! Oma meelest oled sa kangesti parteitu vaheltsobitaja!”

“Mina olengi parteitu sobitaja!” tõstis Ka vaistlikult häält.

“Ega ei ole küll! Lääne spioon oled! Oled eurooplaste tallalakkuja ja vabaduse vaenlane. Nagu kõik tõelised orjad ei saa sa ise arugi, et sa ori oled! Ise sa arvad, et oled oma rahva hulgas suur härra, kuna said seal Nişantaşıs mõnevõrra euroopalikku lihvi ja õppisid põlgama selle rahva usku ja kombeid. Sina arvad, et headus ja moraal ei põhine siin maal mitte usul, Jumalal ega sellel, et elad kooskõlas oma rahvaga, vaid selles, et ahvid õhtumaad järele. Poetad mokaotsast paar sõna islamistide ja kurdide rõhumisest, aga südamepõhjas kiidad sõjaväelise riigipöörde heaks.”

“Ma võin asjad ka nõndaviisi korraldada, et Kadife paneb rätiku alla paruka, siis ei näe keegi tema juukseid, kui ta pea paljastab.”

“See oleks niisama totter, kui et mina hakkaksin veinijoomist teesklema,” lõikas Lacivert häält kõrgendades. “Minust ei tule eurooplast ega ka Euroopa järeleahvijat. Ma tahan elada oma esiisade usu vaimus ja olla mina ise. Ma usun, et inimene võib olla õnnelik, ilma et ta matkiks eurooplasi ja hakkaks nende orjaks. Sa ju tead, kuidas lääne ees lömitajad meie rahvast halvustades aina õhkavad: selleks, et läänelik olla, peab kõigepealt olema isiksus, aga Türgis on ilmvõimatu olla isiksus! Selles ongi minu hukkamise mõte. Mina tõusen õhtumaalaste vastu isiksusena ja kuna ma olen isiksus, siis ei taha ma neid matkida.”

“Sunayl on sellesse teatritükki nii suur usk, et ma võin korraldada asjad ka nõnda, et Rahvateater on tühi. Otsesaates näitaks kaamera kõigepealt Kadife käsi, kui need rätikust kinni hakkavad. Siis näidataks teletriki abil rätiku all hoopis kellegi teise juukseid.”

“Minus tekitab kahtlusi juba see, et sa tahad mind kas või vägisi ära päästa.”

“Mina olen väga õnnelik,” lausus Ka, tundes ühtlasi valetajatele igiomast süütunnet. “Ma pole eluilmaski olnud nii õnnelik. Tahan seda õnne hoida.”

“Mis sind siis nii õnnelikuks teeb?”

Ka mõtles hiljem ikka ja jälle selle peale, et ta ei öelnud mitte: “Ma kirjutan luuletusi.” Ta ei öelnud ka mitte: “Ma usun Jumalat.” Ta kohmas hoopis: “Ma olen armunud! Minu kallim sõidab minuga Frankfurti.” Ta meel läks korraks rõõmsaks, et oli saanud kellelegi kõrvalisele oma armastusest rääkida.

“Keda sa armastad?”

“Kadife vanemat õde İpekki.” Ka pani tähele, et Laciverti lõug venis pikaks. Ta kahetses kohe, et oli lasknud need sõnad suust välja lipsata. Järgnes vaikus.

Lacivert pani veel ühe “Marlboro” põlema. “Vaat selles ongi Jumala arm, et keegi on nii õnnelik, et tahab jagada oma õnne surmamõistetuga. Oletame nüüd, et ma võtan vastu sinu ettepaneku, mille sa tegid, et pääseda sellest linnast minema ilma oma õnne purustamata, ja et Kadife mängib näidendis oma rolli maha ilma oma au määrimata, kuna ta tahab oma õe õnne hoida; aga kust ma tean, et mind tõepoolest vabaks lastakse?”

“Ma teadsin, et sa seda küsid!” noogutas Ka innukalt. Ta vaikis viivu. Siis pani ta sõrme suu peale märgiks, et olgu Lacivert vagusi ja kuulaku. Ta tegi lahti oma jope nööbid ja lülitas maki läbi pulloveri välja nii, et Lacivert seda nägi. “Mina garanteerin seda ja sina saad kõigepealt vabaks,” ütles ta. “Kadife astub lavale alles pärast seda, kui sina oled saatnud talle oma varjupaigast sõnumi, et oled vabaduses. Aga et Kadife sellega nõus oleks, pead sa kõigepealt kirjutama kirja, kus teatad oma nõustumisest, ja andma selle minu kätte. Mina garanteerin, et sind lastakse vabaks nendel tingimustel ja selles paigas, kus sulle meeldib,” sosistas ta. “Sina istud peidus selles kohas, kust keegi sind ei leia, nii kaua, kuni teed lahti aetakse. Sa võid minu peale kindel olla.”

Lacivert ulatas Kale laua pealt puhta paberilehe. “Kirjuta selle lehe peale, et sina, Ka, oled tegutsenud vaheltsobitajana ja garanteerid, et mind lastakse vabaks ning ma võin Karsist terve nahaga ära minna vastutasuks selle eest, et Kadife läheb lavale ja võtab ilma oma au määrimata rätiku peast. Kui sa oma sõna ei pea ja mina satun plindrisse, missugune karistus siis sulle kui garanteerijale osaks langeb?”

“Siis tabagu mind sama saatus mis sind!” ütles Ka.

“Nõnda kirjutagi.”

Ka ulatas omakorda Lacivertile paberilehe. “Sina kirjuta, et võtad selle ettepaneku vastu, ning mina viin sinu sõnumi Kadifele ja too otsustagu. Kui Kadife on nõus, siis kinnitab ta seda oma allkirjaga sellesama paberi peal ja sind lastakse vabaks enne, kui ta oma pea paljastab. Pane see kõik kirja. Aga see, kus ja kuidas sind lahti lastakse – see lepi kokku kellegi teisega, kes neid asju paremini jagab. Mina soovitan Necipi verevenda Fazıli.”

“Kas sedasama poissi, kes Kadifesse ära armus ja temale kirju saatis?”

“See oli Necip. Tema on nüüd surnud. Tema oli Jumala erakorraline saadik,” ütles Ka, “aga Fazıl on ka hea inimene.”

“Olgu peale, kui sina juba niimoodi ütled,” lausus Lacivert ja asus kirjutama.

Lacivert sai oma teksti enne valmis. Kui Ka oma kirjatöö lõpetas, nägi ta Laciverti silmis jälle seda pisut iroonilist naeratust, aga see ei läinud talle enam korda. Ta oli hirmus õnnelik, et oli selle ülesandega toime tulnud ja saab sellest linnast nüüd koos İpekiga minema. Sõnatult vahetasid nad paberilehed. Nähes, et Lacivert murdis paberi kokku ja torkas taskusse, ilma et oleks seda läbi lugenud, tegi ta ise sedasama ja vajutas Laciverti silma all maki jälle käima.

Sugenes vaikus. Kale tulid meelde ta viimased sõnad enne maki väljalülitamist. “Ma teadsin, et sa seda küsid,” oli ta lausunud. Ja Lacivert oli vastanud: “Aga mingit kokkulepet ei või sõlmida, kui osapoolte vahel pole usaldust. Sa pead uskuma, et riik seisab sinu sõnade taga.”

Nad vaatasid teineteisele silma ja naeratasid. Alati, kui Kale hiljem see silmapilk meelde tuli, kahetses ta, et omaenda õnnetunde varjus polnud ta tähele pannud Laciverti viha. Kui ta seda oleks märganud, oleks tal jätkunud taipu jätta viimane küsimus küsimata:

“Kas Kadife peab sellest kokkuleppest kinni?”

“Peab küll,” oli vihavimmast välkuvate silmadega Lacivert kindel.

Nad olid jälle viivu vait.

“Nüüd, kus sa oled teinud minuga lepingu, mis mind elu külge seob, räägi mulle oma õnnest,” ütles Lacivert.

“Ma ei ole elus kedagi nõnda armastanud,” kostis Ka. Ta pidas oma järgmisi sõnu ilmsüütuks ja totraks, aga ütles need ometi välja: “İpek on minu elu ainus õnn.”

“Mis asi see õnn on?”

“Õnn on see, kui avastad maailma, kus võid unustada kõik maise elu puudused ja hingeahistuse. See on säärane tunne, kui keegi on sulle terve maailma eest…” rääkis Ka südamelt ära. Ta oleks seda juttu veelgi jätkanud, aga Lacivert tõusis äkitselt püsti.

Sel silmapilgul hakkas Ka peas käärima luuletus pealkirjaga “Malemäng”. Ta vaatas vilksamisi püsti seisvat Laciverti, võttis taskust oma luulevihiku ja hakkas kiiresti kirjutama. Ta pani paberile luuleread, mis kõnelesid õnnest ja võimust, tarkusest ja kahjutulest. Lacivert kiikas üle tema õla vihikulehte ja püüdis aru saada, mis on teoksil. Ka tundis endal Laciverti läbitungivat pilku ja märkas hiljem, et oli paberile pannud just seda, millele Laciverti pilk tähelepanu juhtis. Ta vaatas oma luuletust kirjutavat kätt, nagu oleks see kellegi teise oma, ja ta tundis, et ka Lacivert võib seda taibata. Ta sooviski, et teine aru saaks, et on olemas mingi vägi ja võim, mis luuletaja kätt liigutab. Aga Lacivert oli juba sängi serva peale istunud ja tõmbas enese ette põrnitsedes suitsu nagu ehtne surmamõistetu kunagi.

Kal tekkis tahtmine Lacivertile veel midagi hinge pealt ära rääkida. Ta ei saanud isegi aru, mispärast ta seda tegi. Igatahes murdis ta selle üle hiljem tublisti pead.

Ta pihtis Lacivertile: “Aastaid pole ma suutnud luuletusi kirjutada. Aga nüüd Karsis on kõik tõkked murtud. Selle teene on mulle osutanud Jumala armastus, mida ma siin, Karsis, oma sisimas tunnen.”

“Ma ei taha sulle meelehärmi valmistada, aga ütlen siiski, et see sinu Jumala armastus on pärit õhtumaistest romaanidest,” lausus Lacivert. “Siin naerdakse sind välja, kui usud Jumalasse eurooplase moodi. Seal ei usu inimesed enam seda, et nad usuvad. Sina ei kuulu siia, sa otsekui polegi türklane. Kõigepealt peaksid püüdma olla samasugune nagu kõik teised, alles seejärel õpid uskuma Jumalat.”

Ka tundis hingepõhjas, et teda ei armastatud.

Ta murdis laualt kokku paar paberilehte ja võttis need kaasa. Ta koputas vangikongi uksele ja ütles, et peab nüüd kohe Kadife ja Sunayga kokku saama. Kui uks lahti tehti, pöördus ta Laciverti poole ja küsis, kas tal on veel midagi tähtsat, mida Kadifele edasi öelda. Lacivert muigas. “Ole parem ise ettevaatlik,” soovitas vang. “Vaata, et sind maha ei tapeta.”