Ootame sind pimedusemaal

Sven Vabar

Charlotte Weitze vihjeline assotsiatiivsus meenutab Jüri Ehlvesti või Urmas Vadi jutte, kuid erinevalt Ehlvestist, kes kohati paaniliselt korda ja loogikat taga ajas, tuleb Weitze puhul jätta liinid nagu nad on – analoogiliseks. Nagu luules.   Charlotte Weitze, Pimeduse pärusmaa. Tõlkinud Kai-Mai Aja. Pegasus, 2008. 124 lk.        Charlotte Weitze (s 1973) on üsna noor, kodumaal austatud ning autasustatud Taani kirjanik. Tema lugusid on nimetatud müstilisteks ja muinasjutulisteks (nõnda on nimetanud mõnesid oma jutte autor ise), kuid mina eelistan pigem märksõnasid „sürrealistlikkus” ja „teadvustamatus” – vähemasti selle, autori kolmanda jutukogu „Pimeduse pärusmaa” puhul; teisi ma pole lugenud, sest eesti keelde neid pole tõlgitud ja amazon.com’i põhjal otsustades ka inglise keelde mitte. Veel on ta avaldanud paar romaani, kuid hinnatud on ta just ennekõike oma lühijuttude poolest. 

Eesti keeles pole minu teada ta jutukogule seni mingit kriitikat tehtud ja kardetavasti peale minu arvustuse ei tehta ka. Kui eesti autorite raamatute retsenseerimise eest hoolitseb meie resigneerunud kirjanduselus natukenegi ringkäendus ja sõpruskonnad, siis välisautoritel muidugi meie konnatiigis omad joped puuduvad. (Välja arvatud neil kõige kuulsamatel.) Sellest on kahju, sest näiteks Weitze oleks kindlasti väärt ka eesti keeles  edasist käsitlemist ja arutamist. Siiski on Peeter Helme teinud Weitzega hea intervjuu ajalehele KesKus (september 2008). Charlotte Weitze juttude peategelasteks on üksikud inimesed, kes seisavad vastamisi tundmatuga, nagu Kafkal.

Weitze stiil on samamoodi „kiretult kirjeldav” protokoll, kuid erinevalt pisiasja- ning nüansijanulisest Kafkast ülinapp. Kirja on saanud vaid see, mida hädapärast vaja. „Ernst jääb hiljaks. Mitte ainult paar  tundi, vaid terve öö. Monica ootab kannatlikult, sest armastab teda. Nad töötavad samas firmas teisel pool sood” (jutu „Mustad ratturid” algus, lk 69). Weitze peategelastel on küll nimi, kuid neile lähedasi inimesi on tihti tähistatud lihtsalt vaid „sõber”, „vanaisa”, „isa”, „tädi” jne. Tegelastel pole iseloomu. Kuigi autori päritolu teades näib üsna ilmselge, et tegu on kaasaegse Taani eluga, on rangelt hoidutud mis tahes kohanimesid nimetamast. Erandiks ühes  jutus vaid Kreeka, kuhu kolm Põhjamaa naist turismireisile lähevad, ning Antarktika. Tegelaste ümber pole ka mingit käegakatsutavat, reaalsuse illusiooni taotlevat sotsiokultuurilist konteksti. Kuigi juttu on ka sõjast, firmadest, lastepornost, religioonist ja teaduse pürgimustest, on autoril õnnestunud vältida mis tahes konkreetset kogukonda, kultuuri, subkultuuri, riiki, geograafiat. Konkreetsete asjade tähistajatest on kohati järel vaid võimalikult anonüümne ja skemaatiline taust, millele on asetatud üksiku indiviidi vastasseis määramatusega. See on irriteeriv ja nõuab lugejalt pingutust – nagu Kafkagi puhul.

Näiteks loo „Ahnus” tegevus toimub kõrbes, aga see kõrb mõjub puhtakujulise teatrikulissina, kuhu on visandatud mõni kaktus, et teatrikülastaja saaks aru – „kõrb”. Lugejana ma (miskipärast) ootaksin, et kui on antud nõnda eksootiline paik nagu kõrb, siis ka kirjeldatakse, kus see  kõrb on – Aafrikas, Ameerikas? – ja mis taimed, loomad ja inimesed seal elavad. Aga ei midagi. Teiselt poolt on tunda, et harjumuspärane maailm oma asjade ja ajalooga pole sugugi kuliss, vaid on tõesti päriselt olemas, aga konkreetseid tähistajaid pole seepärast, et need on lahustunud, moondunud määramatuse pimeda voo all. Asjad, suhted ja struktuurid lagunevad, põlevad. Enamikus lugudes immitseb või voolab verd, ühtelugu saadakse kriimustada  või lõigatakse kehaosasid ära. Suhteid katkestab surm või absurdne vägivald, hubane kontorimaailm moondub pimedaks sooks. See pime, stiihiline tundmatu või määramatu on niisiis ainus reaalne asi Weitze juttudes. Selle väljenduseks leitud keskkondadel on lugudes väga oluline roll. Tihti on selleks pime, rohkem või vähem hirmutav võsa („Ikoon”, „Kreeta tuled”, „Muuseumilaps”, „Punased kingad”), soo („Mustad ratturid”),  kõrb („Ahnus”), Antarktika („Akvanaudid”). Kui võsa ja soo mõjuvad meile lähedase Taani kirjaniku sulest veel väheke reaalsena, siis just kõrb või Antarktika on kuidagi eriti tinglikud ja nõnda reaalsete paikadena ebausutavad. Samas, Antarktise mitmekilomeetrise jääkihi all ürgne, muust maailmast täiuslikult eraldatud pime järv, kus, nagu lõpuks selgub, polegi elu, on iseäranis tõhusalt ekstreemne määramatus. Ja muidugi on määramatuseks kadumine  ja surm. Kaovad ja surevad vahel peategelased, aga enamasti nende lähedased inimesed. Ja see on tegelikult põhjus, miks tegu on meeldiva raamatuga, mis ei ole üldsegi nii sünge, kui mu senise jutu põhjal võiks arvata. Miks Kafka on rõhuv? Mitte niivõrd selle Masina kalkuse tõttu, millega ta tegelased silmitsi seisavad, mitte ka sellepärast, et nad seisavad üksi – vaid sellepärast, et see üksindus või suhted teiste inimestega iseenesest polegi neile nagu  oluline, spetsiifiliselt välja joonistuv probleem. Näiteks Philip K. Dickiga on sama asi. Weitze puhul erineb olukord fundamentaalselt.

Kogu see pimeda määramatuse asi on tal olemuslikult seotud teise inimesega, tema kohalolu või puudumisega. See pole mingi abstraktne, metafüüsiline äng, see on äng, mis on seotud üksindusega. Ei saa öelda, et pime määramatus tuleneks üksindusest, oleks nii või teisiti üksinduse tagajärg.  Weitze puhul ei saa üldse mingeid sõltuvussuhteid ja kausaalsust välja tuua – et mis millest tuleneb. Kafka puhul saab, Kafka lähenes oma tundmatule diskursiivselt, süstemaatiliselt – sellest ka ta nüansiküllane, sõnaohter stiil –, olgugi et enam-vähem algusest peale oli näha, et see süsteem hargneb lõputult ega vii kuskile. Weitze läheneb assotsiatiivselt. See ei tähenda sugugi mingit pidurdamatut verbaalset purset. Weitze stiil, nagu öeldud, on  napp nagu Hemingwayl. Weitzel kulgeb alati mitu liini, mis on hoolikalt valitud, liiglihast, liigsetest assotsiatsioonidest puhastatud, ning võimalikult täpselt ja lakooniliselt edasi antud. Nende liinide täpsus ja lakoonilisus on aga intuitiivne, seosed liinide, kihtide, isegi detailide vahel analoogilised. Või ka homoloogilised. Nii ei saa öelda, mis millest tuleneb. Analoogilisusest, mitte-diskursiivsusest tuleneb ka see müstilisus või muinasjutulisus,  mida Weitze puhul esimese asjana lühitutvustustes ära mainitakse. Seosed ta juttudes on nagu põlisrahvaste maailmapilt, kus igapäevaelu on analoogilises seoses eluga taevas ja maa all, ja eluga, mida elasid esivanemad ja maailmaloojad. Kuigi Weitze on folkloristiharidusega ning eelinfo tema kohta lubas oodata ka mingeid folkloorseid sugemeid, ei leia me tema juttudest üllataval kombel mitte midagi sellist. Ta on puhas tänapäevainimene, n-ö  „igapäevaeluga” on analoogsed reaalsused, mis on pärit lapsepõlvest, teadvustamatusest, mingitest foobiatest, võib-olla unenägudest. Näiteks jutus „Aare” kaob plaažil päevitanud perel kolmeaastane laps. Teda otsides leiavad vanemad hoopis ühe teise kolmeaastase lapse! Paralleelselt hakkavad jooksma muudki analoogilised liinid. Vanemate harmooniline kooselu ühepereelamus. Ema juhuslik vahekord tundmatu mehega plaaži lähedal istanduses umbes kolm aastat tagasi. Kadunud abielusõrmus. Läheduse otsimine abikaasaga. Võõra lapse äkiline, vägivaldne kadumine hetkel, kui vanemad leiavad oma lapse – kellel on varba ümber abielusõrmus. Selline vihjeline assotsiatiivsus meenutab Jüri Ehlvesti või Urmas Vadi jutte, kuid erinevalt Ehlvestist, kes oma ülipeentes vihjetes ise kohati paaniliselt korda ja loogikat taga ajas, ei ole Weitze puhul minu meelest produktiivne  tema erinevate liinide vahel mingit sõltuvussuhet otsida. Liinid tuleb jätta nagu nad on – analoogiliseks. Nagu, ütleme, luules. Paaris kohas üritab autor siiski neid algselt vihjelisi analoogiaid diskursiivselt korrastada.

Head sellest ei sünni. Juhtub, et paralleelne, potentsiaalselt ülimalt rikastav paralleelne tegevusliin mandub mingiks ühemõtteliseks allegooriaks. Näiteks lugu „Mustad ratturid”. See räägib noorest abielunaisest, kes ootab  õhtuti koju meest, kellega töötab samas firmas. Mees tuleb alles öösiti, isegi varahommikuti. Kus mees on, mis ta teeb? Tuleb välja, et uhab ööd läbi jalgrattaga ringi suures pimedas soos, mis algab kohe nende maja kõrvalt. Ta sõidab seal koos teiste meestega, kes kõik kihutavad hullumeelselt, ilma tuledeta, soos ringi! Ja kui naine meest sohu otsima läheb, saab ta kriimustada, nügida, sinika, veri tuleb välja.  Väga hea (loo idee senimaani, ma mõtlen). Aga lõpuks selgub, et mehed nimelt kogunevad ühe väikse soosaare ümber, kus tontlike tulede valguses tantsib meeste ahnete pilkude all nende firma tuntud vamp-iludus, keda ihaldavad kõik meeskolleegid, kaasa arvatud peategelase abikaasa. See süžeearendus rikkus loo, tegi selle kas just allegooriliseks, aga igatahes kuidagi ühemõtteliseks. Muutis soo ebareaalseks. Edasi läks asi veel halvemaks ja allegoorilisemaks,  aga pole mõtet seda siin rohkem ümber jutustada. Parem, kui lugu olekski kuskil poole peal lõppenud. Üldse tundub, et nii intuitiivse ja teadvustamatu loomemeetodi puhul, nagu rakendab Weitze – ja seda üldiselt huvitavalt –, püüab ta veidi liialt klassikalise, puänteeritud novellistruktuuri poole. Poleks tarvis. Rikkalikud, paljudesse tõlgendusvõimalustesse hargnevad analoogiad ja homoloogiad ei pruugi mõnikord hästi puänteeruda või kulmineeruda. Huvitavast analoogiast üksi oleks vahel küllalt. Teinekord aga on puänt suurepärane. Miskipärast õnnestuvad Weitzel iseäranis hästi sünged puändid. Nagu näiteks kõrbejutus „Ahnus”, Antarktise-jutus „Akvanaudid” ja H. C. Anderseni pöörases remiksis „Punased kingad”. (Viimane on lugu kinganumbriga 42 naisest, kes laseb kellegi nurgaarsti juures oma varbalülid ja jupi kandadest maha lõigata,  kukub siis ohjeldamatult tantsima ja satub lõpuks mingite usklike juurde. Mulle isiklikult selle loo groteskne liialdamine ja pöörasus väga meeldisid ja oleksin seda autorilt rohkem oodanud, aga see on mu isiklik maitse-eelistus; teised jutud ei ole mitte halvemad.) Ja liiga ühemõtteliseks muutumine on Weitze puhul siiski erand, millele ma ehk ebaproportsionaalselt palju tähelepanu olen pööranud.  Maitset ja taktitunnet on Weitzel küll. „Pimeduse pärusmaa” lühikestest juttudest igaühes võib usin kirjandusuurija eritleda ja lahata mitmeid analoogilisi kihte ja tegevusliine, osutada hulga detailide vihjelisele kattuvusele (rattatuled pimedas soos – abikaasa silmad, kadunud laps – abielu, kõrb – jõuetu üksildus, Antarktika-aluse järve koloniseerimine – suhe teise inimesega jne). Kokkuvõttes võib mu meelest kõigis juttudes rääkida  ühestainsast põhilisest vastavusest: üksindus – pime, stiihiline määramatus (võsa, soo, jää ja lumi, surm jne). Inimesed tunnetavad, et see määramatus, „pimeduse pärusmaa”, on kogu aeg siinsamas kõrval, ning üritavad end sellest eraldada kindlalt valvatud piiriga. „Mustade ratturite” noorpere kodu on otse soo kõrval, vanavanemate kodu „Ahnuses” keset kõrbe.

Vähemalt pooles lugudest leidub maja, mille kõrval või lähedal asub too füüsiline metsik  määramatus. Üksinduse ja pimedusemaa vahekord on polüvalentne. Esmapilgul võib näida, et vahekord on ühene: nii kui on üksindus, nii kui lähedane inimene puudub, hakkab pimedusemaa peale tungima, üksikut inimest enda alla matma. Vanavanemad – ainukesed kallid inimesed – surevad, nende maja kõrbes jääb laokile ja lapselaps suundub kõrbes „sinna, kus on valged varjud”. Naine ootab meest ja vaatab hirmunult soo poole. Ja nii kui lähedased inimesed saavad veel lähedasemaks, taganeb pimedusemaa. „Muuseumilapses” hakatakse lapse sünni järel harima võssakasvanud vana aeda. Aga teine, see tähendab lähedane inimene, ja pimedusemaa ei ole vastandid, ja nende vahel – nagu öeldud – ei valitse kausaalset seost. Teine inimene kuulub osalt samuti sinna pimedusse. Ta eraldab pimedust minust, kuid ka ühendab mind pimedusega. Ta on ohtlik.  Ta võib näiteks ära surra. Vanaisa rääkis valgetest varjudest. Armastatud abikaasa paarutab pimedas soos hullumeelselt rattaga ringi. Võsast võib välja karata mees ja tahta sind vägistada. See võib olla ebameeldiv – nagu „Kreeta tulede” peategelasele – või pigem meeldiv, nagu „Aardes”. Teiselt poolt kuulub teine inimene peategelasse, minusse. Ta võib minusse sulada, nagu juhtus surnud lapsepõlvesõbraga „Ikoonis”,  kus peategelane maalib oma sõbrast ikooni. Ja nõnda võin ka mina sulada pimedusse nagu laps, kes kõndis kõrbesse valgete varjude poole, või armastav naine, kes sukeldus ise sohu. Piire on liiga palju ja need on hägused. Mina olen naine, mina olen mees (mitme jutu peategelaseks on mees, on ka androgüünseid momente). Mina tahan meest, tahan naist, tahan last. Tema on pimedus, mina olen pimedus,  mina olen tema. Kihid lõikuvad, põhjus on tagajärg. Mees ja naine, kes teineteisest raasugi ei hooli – see on teaduslikult tõestatud – sukelduvad mitme kilomeetri paksuse Antarktise jääkihi alla, järve, kus polegi elu (seda tõestatakse teaduslikult). Ja nad ei saa kunagi üles tagasi. Kõik kipub kokku sulama. See kokkusulamine ongi pimeduse pärusmaa. Aga siiski olen mina ja on pimedus.  Miskipärast see tähendab üksindust, miskipärast on sinna vahele vaja teist inimest. Ei ole absoluutselt teada, kas sest head nahka saab või kes või mis see teine inimene on, sest kogu aeg ta hajub laiali. Tõeliselt lähedast inimest õieti ei olegi selles raamatus, ta on alati ihaobjekt, mis on kaotatud või mida ei saa kätte. Ta ei ole sedavõrd reaalne kui pimedusemaa. Aga „Pimeduse pärusmaas” teda aina ihaldatakse ja igatsetakse – ja see kuidagi päästab selle raamatu. Õieti tahaksin ma ennekõike öelda seda, et see raamat on täis kummalisi, üllatavaid, fantaasiarikkaid ideid, mis käivad nii ilusti kokku tänapäeva inimese eluga. Siit saaks tuua aina näiteid, aga nii väikest raamatut on natuke mõttetu nii palju ümber jutustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming