Ööliblika ört

Kätlin Kaldmaa

Katja Kettu on ääretult osav kummaliste inimsaatuste kujutaja. Lapimaalt Rovaniemelt pärit kirjanik on õppinud soome kirjandust Tamperes ja lõpetanud joonisfilmi režissööri eriala Turu kunstiakadeemias, kus tema kõige olulisem õppejõud oli Priit Pärn. Lühifilme ja animafilme on Kettu teinud 1997. aastast saadik ning lisaks kirjutamisele ja filmitegemisele laulab ta punkbändis.

Kettu debüteeris kirjanikuna 2005. aastal. Eesti keelde tõlgiti juba tema teine romaan „Keevitaja“ (2008, ee 2011), mis jutustab parvlaeva Estonia pardal töötanud keevitajast, kes töötab eneses läbi merel toimunud traagilist sündmust. Kettu läbilöögiromaaniks kirjanikuna sai 2011. aastal ilmunud „Ämmaemand“ (ee 2012), mille õigused on praeguseks müüdud 19 riiki ja ainuüksi Soomes on seda müüdud üle 100 000 eksemplari. Lisaks ootamatule süžeele paistab „Ämmaemand“ silma erakordse keelekasutuse poolest, mille taga on kahtlemata kirjaniku päritolu ja tema lemmikkirjaniku, legendaarse noorelt lahkunud lapi kirjaniku Timo K. Mukka mõju. See keel, ühtaegu tundlik ja võimas, pääseb kahtlemata esile ka Kettu viimases romaanis „Ööliblikas“ (2015), mis Kadri Jaanitsa järjekordselt võrratus eestinduses on ka meil juba ilmunud.

Kui „Ämmaemanda“ tegevus toimub Teise ilmasõja aegsel Lapimaal, siis „Ööliblika“ sündmused leiavad aset peaasjalikult Venemaal Vorkuta vangilaagris ja Marimaal. Nii nagu „Ämmaemandas“, on siingi tegevuse käivitajaks armastus. Kettu ise on tunnistanud, et tegelikult hakkas ta eelmisest romaanist tunduvalt laiema haardega „Ööliblikat“ kirjutama juba enne „Ämmaemandat“. Viimane langes aga sellise laviinina tema peale, et ei jäänud muud üle, kui see lihtsalt ära kirjutada. Takkajärele peab kirjanik ise seda raamatute õigeks järjekorraks, kuivõrd varem ei olnud tal ehk oskusi ja julgust kirjutada niivõrd keerulisest nähtusest, nagu seda on Vene ühiskond.

Nii et – „Ööliblikas“. See ei ole mingi lihtne lugu. Lapimaa on see punkt, kust ööliblikas lendu tõuseb, aga maandub ja oma kodu leiab ta alles Marimaal Lavra külas.

Milaja Irgotska! Prihodite siia paremat maailma ehitama! Muretsen passi ja viisa.“ Irga Malinen, valge kindrali tütar, suusatab piki Neitotunturi veert enda ja lapse elu eest – hoor, kes on rüssade kõnemehega lapse teinud ja kel omad poisid on keele pooleks lõiganud, nii et kõneleda tüdruk enam ei saa. Enda ja lapse päästmiseks paneb ta suusad alla ja kihutab Nõukogudemaale, kus „puhuvad alati pärituuled, nii et isegi allikad pööravat end maakamara all ringi, sest ei taha lasta oma vett paradiisist välja voolata“. Hundihammast, noore neiu suksutajat, pole aga kuskil, ja nii ootab kapitalistlikust Soomest põgenenud noort lapseootel keeletut naist ees Vorkuta vangilaager. Aasta on 1937. Sõda pole veel alanud. Ebainimlikud olud vangilaagris aga küll.

Katja Kettu on üks kirjandusfestivali „HeadRead“ külalisi. Kirjanik vestleb Kadri Rahusaarega pühapäeval, 29. mail kell 17 Kirjanike Maja musta laega saalis.

Katja Kettu on üks kirjandusfestivali „HeadRead“ külalisi. Kirjanik vestleb Kadri Rahusaarega pühapäeval, 29. mail kell 17 Kirjanike Maja musta laega saalis.

Ofer Amir / WSOY

„Siin lõpeb Nõukogude Liit ja algab Vorkuta!“ Oskuslikult toob Kettu lugeja ette vangilaagri igapäevaolustiku, riigi riigis. Kaevanduse, kus surma veerel kõõksuvatest vangidest viimane võetakse, sest Nõukogude Liit tuleb ju millegagi üles ehitada ja mille muuga seda mugav teha on kui kvootide järgi vangilaagritesse saadetud „süüalustega“. Vahitornidest jälgivad inimvaresid Irgale Metsiku Lääne filmidest tuttavad püssitorud. Ka vangilaagri riigi sisse mahub mitu riiki – esiteks see kõige suurem mass, tavalised kaevandusorjad, järgmiseks laatsareti läbikäiguhoov ja viimaks platnoide, laagri tegelike käsutajate ülemtõug. Kõik need eksisteerivad külg külje kõrval ja kui laatsaretti teadagi on suur tung, siis platnoidega ei taha keegi tegemist teha. Neil on oma hierarhia ja oma ühiskond, kust ei puudu ei mängupõrgu ega prostituudid. Irga teejuhiks ja päästjaks saab Marimaalt vabatahtlikult sotsialismi üles ehitama tulnud Elna, Jelena Mihhailovna. See ei oleks Venemaa, kui pärast vangilaagrisse jõudmist ei selguks, et paberite järgi on ka Elna sunnitööle saadetud.

Irga on see keskpunkt, kellest romaani peategelaste lood lahti põimuvad ja kelles need taas kokku saavad. Ta toob ilmale lapse, kellest keegi ei tea, kas ta jõudis Soome või mitte. Ta toob ilmale teise lapse, kellest keegi ei tea, kas ta uputas oma poolvenna või mitte. Ta armub ja armastab, kogu selle naiseliku kirega, mida Kettu sugugi kujutada ei pelga. Soomes aga kasvab üles Henrik, kes hakkab otsima oma ema ja jõuab viimaks Marimaale Lavra külla, kus ta ei taha kuidagi jätta rahule Elnat, kes ei taha rääkida midagi Irgast ega vangilaagrist ega millestki. Hukka saanud Henriku jälgedes jõuab sinna omakorda tema tütar Verna. Kus on mängus noored tüdrukud, astub mängu armastus, ja kus on mängus armastus, seal ootavad ilmtingimata ees üüratud saladused …

Kettu on kirjutades läinud sügavale mari kultuuri ja rahvausundi sisse. Nii on raamatu kõigi osade motoks tšeremissi ehk mari rahvausundi ülestähendused aastast 1914. Kõige tähtsam maride mitmest hingest on ört, kes võib end mõnikord näidata väikese halli liblika kujul. Ööliblika kujul. Motõljoki kujul. Mari uskumuste kandja Elna oskab oma kodumaa pärimused igapäevase suhtluse kaudu üle anda ka lapi Irgale, kes sellesama ördiga väga lähedalt kokku puutub. Ja mitte ainult ühe korra.

Romaanis kirjeldatud nõukogude tegelikkus, olgu see siis Vorkuta vangilaagrite ebainimlikkuse või Lavra küla mittetoimiva veetorni kujul, ei ole vanemale eesti lugejale mingi üllatus. Nemad on näinud nii üht kui teist. Küll aga võib see silmad avada nooremal lugejal, kes üles kasvanud Eesti Vabariigi suhtelises turvalisuses. Kettu on oskuslik inimvõimete äärmuste kujutaja – romaanis on esindatud niihästi kõikvõimas armastus ja selle nimel toodud ohvrid kui ka verdtarretav julmus, mis lugeja lohutuseks on enamasti ridade vahele jäänud. See on üks, mille poolest „Ööliblikas“ kindlasti „Ämmaemandast“ erineb. Lüngad jäävad lugeja enda täita. Kirjanik aga võtab ta käekõrvale ja viib läbi XX sajandi pöörase loo, millesarnaseid võib leida nii mõnestki täiesti tavalisest perekonnast, loo, mis käib läbi Euroopa XX sajandi suurimate ajalooliste sündmuste, mille rataste vahele jäänud täiesti tavalised inimesed üritavad kuidagi ellu jääda ja hakkama saada. Mil määral saab diktatuuri küüsi jäänud inimene ellujäämise vahendeid valida? Kui palju on inimene hundiseaduste aegu langetatud otsuste ja tegude eest vastutav? Milline on ühe inimese roll oma riigi saatuses? Vastused neile küsimustele ei ole sugugi lihtsad ja vastuolud ei jää tulemata.

Katja Kettu aga läheb juba edasi. Tema järgmine projekt on aimeraamat findiaanlastest ehk soomlaste ja indiaanlaste järeltulijatest ses tõelises Metsikus Läänes ehk Ameerikas. Viimane aeg välja uurida, kuidas on lood estiaanlastega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar