Ööbikud

KAAREL VANAMÖLDER

Kevadõhtu luhal. Soe päikesekuma, loendamatud lendavad ebe-mutukad jõe kohal vee peegelduses kahekordistumas. Lõkete valged suitsuvõrgud seovad õitevahus võrakuplid üheksainsaks lõhnavaks pilveks. Fosforestseerivad rohelised õngeotsad tähistavad jaaniussidena kalameeste vaikivaid peidukohti, kuhu ei ulatu lõbusate seltskondade naer ega laul.

Ja muidugi linnud – need tuhanded nähtamatud hõiskajad. Vemmeldav veri ja halastamatu võitlus sääse­rikkaima territooriumi ja siretiivalisima kaasa pärast. Esirinnas mõistagi ööbikud, need kevadised Carusod uimastavalt lõhnavais toomingais. Sel loojakul näib ilm kuuluvat üksnes neile ja ongi loodud ainult neile. Nõnda nad hõiskavad, laksutavad, vidistavad – kisendavad isalinnu ürgset kevadist kutset. Veel pole aeg pesa punuda ja toppida tuhandeid kiletiivalisi järeltulijate täitmatusse kurku. Veel on kõik alles ees ja igaüks peab olema mehe eest väljas ning laulma, laulma ja veel kord laulma. Lõhkemiseni – kui vaja. Kõhkluseta.

Kui tähelepanelikult kuulatada, märkab vaikusesaari. Need on samasugused õitevahus toomingakatedraalid, kust aga laulu ei kosta. Võraloožides justnagu polekski kedagi. Võra on nagu mahajäetud pitsiline suvemõis, kus mööbel ja tiibklaver on kaetud raskete kangastega ja pererahvas ära sõitnud tont teab kuhu.

Tegelikult pole see üldse nii. Nois vaikivates võrades istuvad samuti ööbikud: vanad, kangetiivalised, ent siiski väärika sabajoonega kähehäälsed veteranid, endiste aegade Carusod ja loendamatute võsaduellide rüütlid. Väsinud sangarid pühitsevad vaikides kevadet, ajuti köhatades või mõnd pool­unustatud viisijuppi ümisedes, vaadates ise alla tumeda jõepinna peale, mustades silmades kauge mälestus elukevadest, mil sai alles lauldud. Mõni laulis isegi nii, et tuli Mitt, see sisaskipüüdja, ja palus kuldses puuris kaasa tulla ning esineda suurvürstile kauges suures linnas, kus vulgaarsed varblased ning kollasulised eksootilised kanaaripiigad. Sai nokitud kaaviari ja lonksatud peeni jooke. Eh, oli elu, oli melu.

Ja need luhakevaded! Saabuti lõunast, Riia kaudu, otse loomulikult. Kes Nizzast, kes talvitus Monte Carlos – kõigil uuemad meloodiad peas ja esinemiskuub värske ning pilkupüüdev. Milliseid kontserte sai siis luhal antud! Võistulaulmises selgus parim trillerdaja, kauneimate aariate sepistaja ja interpreet. Naised, oh, naised olid lookas kui vikatiga tõmmatult – igaüks kutsus pesa punuma, lubas raskemad oksad ise kokku siduda –, sina vaid laksuta!

Või too unustamatu kevad, mil sai päris tõsiselt tiiba ripsutatud selle kauni lõokesepreiliga põllu veerel, kõrge sinise taevakummi all lenneldud, Suure Vankrini üksnes veel kukesammuke tõusta!

Nii nad seal istuvad isekeskis. Vaikuses ja liikumatult, vahel vaid liiga lähedalt mööda lendava ettevaatamatu noore sääse järele napsates. Pilk kauguses ja laulud taandunud üminaks. Ümberringi kaikuvat pulbitsevat elu vaevu märgates, ent ometigi kindlalt sellesse sulades. Osana elust.

Härrad, aeg on hiline, lendaks õige kalameeste juurde usse proovima?
Lähme jah, kalameeste juures on alati nii meeldiv!
Ja mis peaasi – rahulik.
Messieurs, minek!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht