Õnneliku mehe kurvad read

Made Luiga

Peeter Sauteri uus raamat on kujunduselt ja laadilt sarnane eelmise koguga „Koer ostab kassitoitu“. Need tekstid võiksid vabalt olla ka samade kaante vahel, moodustades siis juba mahult väheldase „Kalevipoja“. Sauteri moodne argieepos kõneleb sellest, mis ihule kõige ligemal – naisest, vanadest pükstest, surnud ja veel elavatest sõpradest, igapäevasest õllest, mida antagu meile tänapäev, ja kõigest muust näiliselt ebapoeetilisest, mis „paksu matšo sea“ eksistentsi täidab.

Sauter on nii kaua ja palju kirjutanud, et vaevalt tal enam ühegi arvustuse peale kõrvad liiguvad. See on muidugi vabastav, võiks tulistada kõike, mis pähe tuleb.

Peeter Sauter on vana kooli mees, selliseid palju juurde ei tehta. Kes siis praegusajal otse julgeb ütelda, et armastab oma naist, õlut juua ja niisama vedeleda. Ta peaks olema muinsuskaitse all ja küllap ongi, inimene elab ja kirjutab ja paneb elu muudkui aga kaante vahele. Keegi ei õienda ka ega urgi, kas oli päriselt nii või ei olnud, Sauteri „päriselt“ on lihtsalt liiga tavaline. Kui üldse midagi norimisväärset leida, siis ma näen mingit ebakõla selle järjest puhtamaks, õhulisemaks ja peenemaks mineva sõnumi ja tekstimassiivi vahel. Üks kord on ilus ja liigutav, teine kord on ilus ja liigutav, aga 186. korral lased lihtsalt silmad üle.

Sauter kirjutab kolmest suurest asjast: surmast, armastusest ja üksindusest. Ta teeb seda väga osavalt. Kõige argisemaid toimetusi ja lihtsamaid sõnu kasutades loob ta ridade taha suure kurva peenmateeriast ilmaruumi, kus iga siinilmas labasena tunduv mõte, tunne või toimetus omandab pühaliku aupaiste. Ta on jõudnud auväärsesse prohvetlikku seisundisse, kus võib maailmas peaaegu liikumatult paigal püsida ja mõtiskleda iga asja sisemise tähenduse üle. Sõnumitooja, hulkur, joodik, kepivend, sentimentaalne vanamees, kes tahab mingeid nii lihtsaid asju, et enamik inimesi on ammu unustanud neid tahta. Eks ennast viiekümneselt vanameheks pidada ole ka vana kooli märk, nüüdsel ajal vihastaksid viiekümnesed ennast siniseks, kui neile nende ajalikkust meelde tuletada.

Järgnev võib olla küll väärmõte, aga nii on mul endale seda lihtsam seletada, muidu käiks mulle see permanentne tüli Sauteri raamatutes närvidele. Äkki see tüli, mis Laura ja Peetri vahel konstantselt käimas on, on mingi maailma algkaos, see must materjal, millest inimhing peab korra välja meelitama, millest ta peab looma oma elamisväärse elu? Ka kõige lootusetumatel ja masendavamatel hetkedel, kui kõik juba ammu käega lööksid, jalga laseksid ja alla annaksid, üritavad nemad ometigi.

Ja plaksti, ongi jälle platsis see mees, kes ei taha midagi. Kuidas saab tahta ja mitte tahta samal ajal? Eks see ongi see elamise trikk. Lugedes ridu „ja nii tahaks lõpuks // rohkem mitte midagi tahta // kohe väga tahaks // mitte midagi enam tahta …“, tuleb meelde, et sellest mehest ma olen juba kirjutanud.¹ Selle mehe maailm ei taha olla väga suur, ta tahab muudkui kokku tõmbuda, väiksemaks minna, ära kaduda (nagu Viiding kasteheinas, Viidingu tsitaate on raamatus vahest korda neli-viis), kuni jääb „ainult üks sõna – laura // liikluspolitseinik peatab // ma ütlen talle // laura // //pollar vastab // teiega on kõik selge // sõitke edasi laura juurde“. Teiste sõnade tähendus on kuskile kadunud, ei ole rumalust ega tarkust, ei tea, mida tähendab armastus, aga „laura“, see on hea sõna, see tähendab kõike. Maailm on tõmbunud punktiks ja selles punktis on kohal kõik olev ja olnu, kõik saav ja tulev ja ikka nõnda edasi, kirjanike meelisteema, hõlmata hõlmamatut, saada korraks pihku kõik, mis ilmaruumis olemas. Üks võimalus selleks on välistamine: „võibolla ma maniakaalselt // tegelengi selle // tühja ja tühistava // sõnaraamatu kirjutamisega // ja sina hoiad seda // praegu käes // // sealt edasi saab tulla // muidugi ainult raamat // kus lehed on tühjad // valged ja ilusad“.

Maailma lõpp on käes – kui alguses oli sõna, siis lõpuks mitte ühtegi ja ring on täis saanud, sest sõnadest tee viib eikuhugi.

Kõikide asjade lõpp saabub mitte ainult metafüüsiliselt, vaid ka täitsa prostalt, surmaga. Neid surmaluuletusi on ikka hulganisti, küll kardab autor, et Laura on ennast ära tapnud, küll mõtiskleb, et jõuluõhtul iseennast ära tappa oleks mage, Levoni surmast on väga ilus lugu, siis tahab keegi Jepa ta käest enesetapja viimset kirja, antoloogia jaoks, ja Sauter, lugedes kirjanike elulugusid, vaatab alati, kui vanaks keegi elas, noh, seda teen mina samamoodi.² Ja kui homme peaks surema, siis kuidas täna elaks? Eks ikka nii nagu ennegi, arvab Sauter, jooks ehk mõne õlle, silitaks Laurat, kurvastaks natukene kogu eksistentsi arusaamatuse üle, aga ega suurt teisiti enam elada ei jõuaks.

Sedapsi tuleb välja, et kõik need rabelais’likud obstsöönsused ei ole sugugi selleks, et lugejat lõbustada või epateerida. Need on rohkem nagu vanast harjumusest ära eksinud teksti, mis on läbinisti tõsine, nukker ja loobumist täis. Suure lapsiku mehe elu kaalutakse nii, nagu see oleks juba ametlikult lõppenud. Palju aastaid, Peeter! Võib-olla peaks vahelduseks hirmu ja mõistmatuse vastu võitlema mõnel teisel rindel, korraks unustama silmapiiri, enne kui tormis kaotsi lähed. Sest kole kurb on järjepanu kahaneva eluringi vaikset ilu kuulatada. Võiks ju korra möirata veel lustist ja rõõmust, täie rinnaga, ja unustada sootuks oma surelikkus.

1 http://mudlum.blogspot.com/2014/12/peeter-sauter-snark-72-lk-2013-kirjanik.html

2 http://mudlum.blogspot.com/2014/09/kirjapandud-surmad.html