Oma hääl

Kas on õige, et teismelised tüdrukud peavad lugema meeste kirjutatud teoseid, kus raamatu tegelased alandavad naisi?

ISABEL MARI JEZIERSKA

„Miks ometi on nii, et paljud mehed, olgu nad kirikutegelased või muult elualalt, on naistest ja nende kommetest lõpmata palju rääkinud nii kohutavalt ja hukkamõistvalt ning räägivad ja kirjutavad kindlasti tulevikuski?“

Nii küsis esimene kutseline naiskirjanik Christine de Pizan (1364 – u 1430) teoses „Le Livre de la Cité des Dames“ ehk „Raamat naiste linnast“.1 Ta tõi vastusena Matheoluse kirjutisele esile terve rea silmapaistvaid naisi antiikajast autori kaasajani, kaasa arvatud Maarja Magdaleena, Sappho ja Seeba kuninganna. Ligi 700 aastat hiljem on ajendanud mind sama küsima Michel de Houellebecqi teosed.

Kirjutades vaikivad kirjanikud“

Üks ilukirjanduse analüüsimise viise on käsitleda seda kultuuriloolises kontekstis. Niisuguses raamistikus on kujundatud gümnaasiumi soovitusliku lugemisvara nimekiri, kus on viis naissoost ning üle saja meessoost prosaisti. Olgu need viis naist nimetatud: Emily Jane Brontë („Vihurimäe“), Selma Lagerlöf („Gösta Berlingi saaga“), Virginia Woolf („Tuletorni juurde“), Doris Lessing („Viies laps“) ja Margaret Atwood („Teenijanna lugu“).2 Ma ise ei lugenud gümnaasiumis käies läbi isegi mitte nende väheste naiskirjanike teoseid.

Kirjandus on praegusel juhul illustreeriv materjal ajaloo õppimiseks. Või käsitletakse kirjandust kultuurilooliselt seetõttu, et see, kuidas inimene olla ja selleks saada, ei ole sugugi muutunud? Tõsi, samu filosoofilisi küsimusi esitavad endale nii vanakreeka kui ka tänapäeva inimesed. Paraku ei ole muutunud ka mehe domineeriv asend ühiskonnas. Nii nagu võitjad kirjutavad ajaloo, kirjutavad nad ka kirjandusloo. Meeste kirjutatud kirjanduslugu on aga poolik: kirjanduslikud emad on kõrvale jäetud.3

Christine de Pizan oli esimene naine, kes elatas end kirjutamisega. 41 luule- ja proosateose autor haaras sule majanduslikel põhjustel pärast oma mehe surma. Tema tuntuim teos „Raamat naiste linnast“ on tegelikult allegooria: naisi kaitsev linn on mõistagi Pizani raamat. XV sajandi miniatuuril on kujutatud autorit esmalt koos voorustega ehk Vapruse, Tarkuse ja Õigluse seltsis õppimas ning seejärel teist naist linna ehitamisel abistamas. Sellele teosele on viidanud hiljem paljud naissoost kirjanikud.

Wikimedia Commons

Naiskirjanikke on tegelikult alati olnud. Mõndagi neist on kuulatud ning austatud, kuid hiljem tema teosed hävitatud või unustatud. Vanim praegu teada luuletaja on Enheduanna Mesopotaamiast. Üle 4000 aasta tagasi esitles ta ennast esimesena kui autorit, lisades tekstidele oma nime. XI sajandil kirjutas Murasaki Shikibu jaapani kirjanduse pärli „Genji lugu“. Ja nii edasi. Joanna Russ on väitnud, et naised on alati kirjutanud, kuid seda, millest naised on kirjutanud, ei ole lihtsalt väärtustatud, ning neid, kes on kirjutanud ning isegi läbi löönud, on peetud erandiks.4 Nõnda on naised kõneledes vaikinud. Kogu kirjanduslugu on justkui Kafka kirjad Milenale: lugeja näeb Kafka armastust naise vastu, õpib tundma Kafka hingemaailma. Mõned tsitaadid Milena kirjadest annavad aimu naise mõttemaailmast, kuid kirjad ise on hävinud. Mis siis, kui leiaksime need?

Feministlik (kirjandus)teadus püüab märgata seda, millest on enne tahtlikult või tahtmatult mööda vaadatud, kirjandus mõtestatakse uues sotsioloogilises kontekstis ümber. Naiste olukord on muutunud, nad õpivad ja käivad tööl, ometi peetakse nende kogemust ikka teisejärguliseks. Naisi kujutatakse ning naistesse suhtutakse kirjanduses niimoodi, nagu mina ei soovi, et mind nähtaks ning minusse suhtutaks. Vaevalt ka ükski teine terve mõistuse juures noor naine soovib, et teda sel kombel nähtaks või temasse nii suhtutaks. Meeskirjanike loodud naistegelased on paljudes kirjandusklassika teostes ühetaolised. Võimalik, et kujutatud naised ongi päris naiste portreed. Suhtun sellesse siiski kriitiliselt, sest ühes saan olla kindel: mina olen naine ja ma olen teistsugune kui meeskirjaniku loodud tegelane.

Traditsiooniline kirjanduskaanon peegeldab patriarhaalset seksistlikku ühiskonda. Sellega feministlik kirjandusanalüüs tegelebki: püütakse välja selgitada tegelik kirjanduspilt, uuritakse kirjanduse mõju inimese minaloomele ning ühiskonna, mina ja kirjanduse seoseid. Ennekõike tuuakse esile vaikijad (see käib nii meeste kui ka naiste kohta).

Kirjandusega sarnane roll on ühiskonnas filmikunstil. Rebecca Solnit on kirjeldanud tendentsi, et filmid, kus peategelastena võidutsevad mehed, on mõeldud kõigile, kuid naisprotagonistidega filmid vaid naistele.5 Film naistest on lihtsalt chick flick, mingi naiste värk. Martha M. Lauzeni uuringu põhjal oli kõigest veerand 2017. aasta edukamatest filmidest naispeaosatäitjaga.6 Solnit leiab, et meestelt ei oodata empaatilist samastumist teise sooga, ning järeldab loogiliselt, et sellel võib olla tagajärg meeste ja naiste maailmakäsitlusele ning nendevahelistele suhetele.

Seda, kui naised on kirjutanud naistest nende „loomupärases“ olekus – pere- ja kodusfääris –, ei ole väärtustatud.

Virginia Woolf on osutanud, et nii nagu naiste kogemused eristavad neid meestest, erineb ka nende loodud kirjandus meeskirjanike omast.7 Naise erilisus ei tulene seejuures ainult tema suhetest mehe ja lastega, vaid ta on ainulaadne: üks naine erineb teistest naistest samamoodi, nagu erineb mees teistest meestest.

Vooruslikust neitsist kirjutavaks inimeseks

Üks valdkond, mis tänu feministidele on muutnud oma suunda, on antropoloogia. Esimesed naisantropoloogid XX sajandi alguses olid meesantropoloogide abikaasad või assistendid, kes käisid välitöödel kaasas.8 Nad märkasid muid asju kui mehed. Esimeste naisantropoloogide uurimisobjektiks said naised, keda meesantropoloogid olid seni käsitlenud kui lihtsalt meeste emasid, tütreid, abikaasasid ning kelle kogemusi ei olnud peetud vajalikuks eraldi uurida ega dokumenteerida. Nad hakkasid oma välitöid läbi viima antropoloogidele ebatüüpilistes kohtades, uurisid eksootiliste paikade kõrval ka varem enesestmõistetavaks peetud lääne kultuuri ning tähtsusetuks peetud ühiskonnagruppe (näiteks Zora Neale Hurston uuris afroameerika kogukonda).

Sellest, mis enne näis mees­antropoloogidele tähtsusetu, sai huvitav uurimissuund, misläbi muutus ka antropoloogia metodoloogia. Kui hästi saab mustanahaliste kultuuri Ameerika Ühendriikides uurida üks valge mees või isegi valge naine, võrreldes samast kogukonnast pärit mustanahalise naisantropoloogiga? Mõisteti, et antropoloogi taust mõjutab seda, mida ta märkab, ning seda, kuidas ta märgatut mõistab ning mõtestab.9

Samasugust kriitilist hoiakut on feministid juurutanud ka kirjandusteaduses. Varases feministlikus kirjandusanalüüsis heideti klassikutest meeskirjanikele ette naistegelaste stereotüüpset kujutamist – seda tegi juba XIII sajandil avalõigus tsiteeritud Christine de Pizan. Feministlikult seisukohalt kirjandus mitte ainult ei peegelda päris maailma, vaid ka kujundab seda. Isegi kui kirjanduses esinevad stereotüübid ei puuduta naisi, mängivad need siiski rolli selles, kuidas näevad naisi mehed ning naised ise.

Olympe de Gouges kirjutas 1791. aastal pärast „Inimõiguste ja kodanike õiguste deklaratsiooni“ vastuvõtmist „Naiste õiguste ning naiskodanike õiguste deklaratsiooni“.

Alexander Kucharsky / Wikimedia Commons

Hiljem on feministlik kirjandusteadus toonud esile naiskirjanikke, kes on olnud mingil perioodil tunnustatud, kuid hiljem unustatud. Nii taasavastati I sajandil eKr kirjutanud Sulpicia, (ainus poetess, kelle looming on Antiik-Rooma ajast säilinud), XII sajandil kirjutanud Bingeni Hildegard (benediktiini abtiss, teoloog ja kirjanik, kes kirjeldas esimesena naise orgasmi), XIV ja XV sajandil kirjutanud Christine de Pizan (esimene elukutseline naiskirjanik) ning XVIII sajandil kirjutanud Olympe de Gouges (näitekirjanik ja revolutsionäär). Viimane kirjutas 1791. aastal pärast „Inimõiguste ja kodanike õiguste deklaratsiooni“ vastuvõtmist „Naiste õiguste ning naiskodanike õiguste deklaratsiooni“. Need on kõigest mõned eredamad näited unustatud ning taasavastatud kirjanikest.10

Feministlikus kirjandusteaduses on kirjandusklassikat kritiseeritud ka usutavate naispeategelaste puudumise pärast. Kui meestegelased on loodud läbimõeldud karakteritena, siis naistegelasi nimetatakse heal juhul nimepidi ja kirjeldatakse nende välimust. Nende iseloomuomaduste olulisus sõltub sellest, mil määral mõjutavad need meestegelasi. Olgu näiteks toodud kas või A. H. Tammsaare, Fjodor Dostojevski, J. D. Salinger, Hermann Hesse, Mati Unt jne – naised on nende teostes enamasti vaid rekvisiidid.

Vanemas kirjanduses on naised stereotüüpselt vooruslikud neitsid, femme fatale’id, nõiad jne. XX sajandi modernistlikus kirjanduses öeldi ajaloolistest stigmadest lahti. Kirjandus ei pea olema ühe tegelase keskne, kirjandus ei pea järgima lineaarset narratiivi, kirjandus ei pea realistlikult ja seeläbi objektiivselt maailma kirjeldama, kirjandus ei pea filosoofilist pärandit silmas pidades ajaloolise maailmapildiga samastuma, kirjandus on vaba ja uuenduslik, kirjandus loob uue ilma. Uut suhtumist esindab ka hulk naiskirjanikke: Virginia Woolf, H. D., Gertrude Stein, Djuna Barnes, Rebecca West, Mina Loy jt.11

Joanna Russ on märkinud, et naised on loonud tugevaid kirjandusteoseid alles kujunevates žanrides ja vooludes, nagu armastusromaan, ulmekirjandus või maagiline realism. Need nähtused ei ole aga olnud traditsioonilises kirjanduskäsitluses kuigi tunnustatud.12 Samale probleemile on viidanud ka Virginia Woolf. Seejuures on paljud neist avaldanud oma teoseid mehe varjunime all, näiteks Mary Ann Evans (George Eliot), Alice Sheldon (James Tiptree jr), Nelle Harper Lee (Harper Lee), Elizabeth MacKintosh (Gordon Daviot), Charlotte, Emily ja Anne Brontë (Currer, Ellis ja Acton Bell), Pamela Lyndon Travers (P. L. Travers), Joanne Rowling (J. K. Rowling). See oli neile ainus võimalus oma hääl kuuldavaks teha. Seljatanud esimese katsumuse, on nad aga saanud n-ö kõnevõime ning vaikimise lõpetanud.

Hirmu ja iha tulem

Simone de Beauvoir on defineerinud naise kogemuse kui teisesuse. „Naise põhiomadus on see, et ta on Teine pool tervikust, mille osad vajavad teineteist.“13 Feministlik kirjandusteadus (olenevalt lainest ja suunast) kõneleb teisesust, mida ei väärtustata, ning üritab näidata, et see, mis on mehele omane ning väärtuslik, võib niisamuti kuuluda naisele ja olla osa temast. Näiteks 1970ndate feministlik kirjandusteadus „viitas lihtsale erinevusele, kus suurimate realistliku kirjandusklassika meeskirjanike loodud naistegelased ei olnud enamasti iseseisvad portreed naistest, vaid hirmu ja iha tulem“. Feministlik kirjandusteadus ei vähenda juba hinnatud kirjanduse väärtust, kuid avab selles tihti märkamatuks jäänud dimensiooni.

Houellebecqi-taolised autorid võivad olla küll suurepärased kirjanikud ning intrigeerida ja sundida lugeja oma seniseid vaateid revideerima, kuid nad ka võimendavad inimeste viha, selliste, kes suhtuvad raamatus esitatud vaadetesse kui pühakirja teesidesse. Nii sünnivadki (küll kaudselt ja mitte ainuüksi seetõttu) rühmituste The Red Pill, Incel Rebellion, Pick Up Artist jt liikmete naiste vastu suunatud terroriaktid, koduvägivald ning mõrvad. „Me ootame, et teismelised tüdrukud loevad raamatuid, kus raamatu tegelased alandavad naisi, eeldades neilt mõistmist, et raamatu muud väärtused kaaluvad üles selle misogüünia,“14 on Erin Spampinato avaldanud imestust, millega jääb üle nõustuda. Teismelisi poisse mõjutavad need raamatud samal määral.

Erin Spampinato viitab Inceli liikumise kirjanduslikke juuri käsitlevas essees raamatutele, kus on selliseid teemasid vaadeldud naise seisukohalt. Ometi kuuluvad kohustusliku kirjanduse hulka vaid niisugused teosed, kus lugu on esitatud mehe perspektiivist. Näiteks loetakse kohustusliku kirjandusena J. D. Salingeri teost „Kuristik rukkis“, mitte Sylvia Plathi „Klaas­kuplit“. Mõlemas raamatus räägitakse tegelasest, kes võitleb vaimse haigusega, kuid Salingeri teost käsitletakse kirjandustundides kui universaalset inim­olemuse vaatlust, Plathi oma aga patoloogilise vaimse haiguse kirjeldusena.

Spampinato järeldab koolipro­grammi kirjandusteoste põhjal, et naise seksuaalne frustratsioon tekitab probleeme talle endale, mees samas olukorras aga kogu maailmale. Kuidas on lood Eesti koolide lugemisvaraga?

1 Christine de Pizan, The Book of the City of Ladies. Penguin Books, 1999, lk 96. Lause on tõlkinud Helo-Liis Soodla.

2 https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1140/1201/1002/VV2_lisa1.pdf#

3 Eret Talviste, Emad kirjanduses ja kirjanduslikud emad. – Sirp 11. V 2018.

4 Joanna Russ, How to Suppress Women’s Writing. University of Texas Press, 2018, IV ja V ptk.

5 Rebecca Solnit, The Mother of all Questions. Haymarket Books, 2017.

6 Martha M. Lauzen, It’s a Man’s (Celluloid) World: Portrayals of Female Characters in the 100 Top Films of 2017. San Diego State University, 2018, lk 1.

https://womenintvfilm.sdsu.edu/wp-content/uploads/2018/03/2017_Its_a_Mans_Celluloid_World_Report_3.pdf

7 Virgina Woolf, Oma tuba. Tlk Malle Talvet. Loomingu Raamatukogu 1994, nr 44-45.

8 Dennis Tedlock, Barbara Tedlock, Works and Wives: On the Sexual Division of Textual Labor. Rmt: Women Writing Culture. University of California Press, 1995, lk 267–286.

9 Ellen Lewin, Introduction. Rmt: Feminist Anthropology: A Reader. Blackwell Publishing, 2006, lk 11.

10 Laura Light, Women and the Book: in the Middle Ages and the Renaissance. Les Eluminures, 2015, lk 18–23.

http://www.textmanuscripts.com/enlu-assets/catalogues/tm/tm5-women-s-book-final.pdf

11 Katherine Mullin, Modernisms and feminisms. Rmt: The Cambridge Companion to Feminist Literary Theory, Cambridge University Press, 2006, lk 136–149.

12 Joanna Russ, How to Suppress …

13 Simone de Beauvoir, Teine sugupool. Tlk Mare Mauer ja Anu Tõnnov. Vagabund, 1997, lk 19.

14 Erin Spampinato, The Literary Roots of the Incel Movement.  – Electric Lit 24. V 2018.

https://electricliterature.com/the-literary-roots-of-the-incel-movement-4ba183b9c9c5

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht