Ole rõõmus mu meel! (Kr. J. Peterson)

Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste

Sinijärv ja Rooste räägivad asjastMineva esmaspäev ja teisipäev tulivad Brüsselis kevadiselt, teisiti. Kohaliku kogukonna soovil ja europarlamendisaadik Tunne Kelami toel rikastasid sealset vaimuilma eesti luuletajad Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv. Poeedid esinesid Euroopa koolis õppivatele eesti lastele (hommikul) ja Brüsselis toimetavatele täiskasvanud eestlastele (õhtul). Rõõmuga võis näha, et nii mõnedki lapsukesed olid end kaasa nurunud õhtusele ülesastumisele. Laseme  kirjanikel kõnelda, kas, miks ja kuidas võiks kodust kaugel resideerivatele kaasmaalastele ka edaspidi värsket elusat kultuuri kätte viia. Emakeele päeva ümbruses ei piirdu kirjanike aktsioonid ühe käiguga nädalas: noodsamad sellid käisid reedesel päeval külas ka taga-Lasnamäel Kuristiku Gümnaasiumis.

Jürgen Rooste: Ei tohiks ju nii, aga mõnikord laseme lootusetusel end võita. Paneme pää kätele ja istume laua taga, hinges tundmus, et  mitte kellelegi seda pole vaja, mis me teeme. Siis on tunne, et kõik ministrid ja linnapead on jänesed või oravad või hiired või ninasarvikud või kärsakad, et me oleme üldse ühe jõhkrate loomade pande kätte kukkunud ja lips – too ainuke, too kena ja mummuline, mis meile antud – on paelaga kaelas. Aga näed, selsamal hetkel, kui hakkad kahtlema ja kahjatsema, et oled oma elurajaks valinud tolle kitsama tee, just tolsamal hetkel valgustab sind sähvakas  lambist, mille olemasolu sa ei mäletanudki. Lapsed. Lapsi on mitmesuguseid. Ühed on need sinu omad. Ja teised on kõik ülejäänud. Noid ülejäänuid kohates on ju hirm sees – äkki nende kodudes lokkab too moodsa Eesti mood, et raamaturiiul polegi sisekujundusdetail, et seeilma elus on koht ainult näljasel hail. … Aga näedsa, nii saad lollimal kombel vastu näppe. Ja kui vahel küsidki endalt, et kuidas see nii  on, et kirjanik tuleb emakeeleõpetajal meelde enamasti ikka emakeele päeval ja -päevaks, siis lohutab (ja sisimas ka veidi kohutab) too õnnis tunne, mis pärast sinu sisse põrisema jääb. Üle hulga aja jäin ma seisma ja peatuma ja mõtlema: me käisime suga Brüsselis Euroopa koolis, kus umbkaudu 2,2 protsenti kõigist lastest on eestlased (oi, see on suur kool!), ning kõnelime õhtul veel ametnikele ja tõlkijatele, kohalikule eesti diasporaale, ja nägime, et väikesed  inimesed ei mõtle mitte ainult keeles, vaid ka keelele ja kaasa ja… Ei sõnagi rahast, ei sõnagi kadumisest ja tost kurbusest, mis kipitab maal, mis mahub esikümnesse enesetappude, joomasurmade, infarktide, vöötradadel alla aetud lastega. Selle asemel puhas kestmiserõõm! Ja sääl mul lahvatas, lausa pistis sisimas: me lendame liiga madalalt, me räägime viie ja kümne aasta plaanidest, kuigi tegelikult on eestlaste ainus võimalus tuhande aasta  plaan! Me ei saa endale sääda madalamat eesmärki, kuradi nõme tundub varblaseelu, kui vaatad kotkaperspektiivist …

Karl Martin Sinijärv: Ärakadumine ei ole tõesti mingi teema, vähemalt mitte siin ja praegu, vähemalt mitte nii särasilmse lapskonnaga. Väsimus ja tüdimus on meiesuguste ja vanemate inimeste meeltes ja mõtetes, teinekord vägagi põhjendatult. Aga me ülesandeks me paljude muude ülesannete hulgas on murdjakääbikute  eest jama ärapeitmine. Nende loovus ja tegelemislust on ju see ainumas asi, mis meiesuguste panetunud paharettide tulevikku võimaldab. Ja kui siiras edenemissoov on meist lühemates inimestes sees, siis tuleb seda üksiti toetada. Niisugused külaskäigud, nagu meil nädala eest õnn oli kogeda, annavad ka meile endile tubli mataka taguotsa pihta ja julgust-tahet õiget rida edasi ajada. Eesti riik, rahvas ja kirjandus ei ole just  ülemäära suured, aga ma olen päris kindel, et aetav rida on õige ja viljakas vagu. Ning me ei künna seda mitte endi ega oma laste, vaid nende laste ja lastelaste jaoks. Eesti asi tuleb ette võtta mitte mitme, vaid mitmesaja aasta plaanis. Ja eesti kirjanikud nimelt seda teevad. Tööl, kodus, puhkehetkel, välisja  sisemaal, igal pool ja igavesti suure pühendumisega. Tasuta, seda ka, oh paraku. Ning just lapsed on need, kes sest aru saavad, kes aimavad õhust, et omakeelne elamine ei ole kõrgemalt poolt garanteeritud hüve, vaid midagi üliolulist, mille kestmise eest tuleb hea seista ka põlvepikkusel poisikesel. Ega asjata andnud Brüsselis elavad eesti lapsed meile kaasa pakse mappe joonistuste ja luuletustega. Nad tahavad olla Eesti edenemises osalised. Ja nad on.

J.R.: Eelmisel neljapäeval kuulasin Haljalas laste/noorte ettekandeid. Kujutad ette, et kuuenda klassi laps peatub selleks, et mõtelda sõnade tähenduse ja kasutamise üle (mina vahtisin tollal soome teles dinosaurus Denveri seiklusi)? Või et üheksanda oma uurib oma kooli õpilaste ja õpetajate hüüdnimesid, oskab neid klassifitseerida, ja ei liiguta suunurkagi, kui kaaslased mõne seiga pääle naerma  turtsatavad (mina põdesin tollal vaid oma olemasolu, vaevalt et üldse muud märkasingi seekõrval)? Et üldse üks keskkooliõpilane julgeb kirjutada teemal „Eitus ja jaatus Elo Viidingu luules“ (taevas teab, et mina ei julgeks!). Ja kui Brüsseli kooli koha päält ei julgenud ega osanud ma miskit oodata – ei teadnudki, mis nad sääl eksiilis tunnevad ja mõtlevad –, siis Haljala ja Kuristiku koolis koitis mulle: kui eesti noored on säärased, kes kaasa mõtlevad, mõistavad  küsida ja torgata (nt Sergei Kuristikus küsis ausalt ja otse, mis asi selle madala stiiliga on, et kas peab siis kirjandus säherdune olema …), siis pole muret! Suurte, segaste ja sõgedate sõjaplaanide kiuste tuleb Eesti haridussüsteemist inimesi, kes julgevad küsida, kes julgevad mõelda, oma suu lahti teha, kes ei „tee eestlast” (teate küll, vaikne, möku ja tõhus – kuidas nõukogude ajal venelased ilkusidki, et eestlased on ainsad, kes vene lollusi saksa põhjalikkusega  ellu viivad?). Tõsi, säärane mäng ei pruugi just poetuda puukide kaukasse, ei kipu ju mõtlevad inimesed valima tühipaljaid loosungeid ja loože. Aga ma sain Kuristiku laste kaasakõnelemist ja kriitikat ning Haljala omade tõepoolest tarka kõnekoosolekut ning Brüsseli eestlaste mõtlikku (kuidagi eksistentsiaalset laadi) pilku vaadates olla natuke uhke selle üle, et ma olen ka eestlane. Kui leiab lapsi, kes mitte ilkumisi, vaid siiraid silmi pidi suga  kriitiliselt suhtlevad, kes iga su lolli luulerida kullaks ei kiida, vaid kaasa mõtlevad ja näpuga vaimseid ribisid torgivad, et näe, kuram, me keel on uhkem kui miskine väike masin, ta annab materjali rääkida tost ja täst… kui siukseid lapsi leiab, siis tõepoolest: laske või loomaaed, kõik krokodillid, paksunahalised ja padunärilised meid valitsema ja suunama – see ei kõiguta meid me tüürilt, me sihilt. Mis ei saa Eesti puhul olla väiksem ja tühisem kui tuhandeaastane  rahuriik. Alla selle me ei mängi, ei viska sentigi lauale.

K.M.S.: Jah, tuhandeaastane rahuriik ongi see kõige ilusam sõda – laenates Asko Künnapilt –, mille nimel tasub võidelda. Tasub tungida ja tulla, tuletada ja minetada, minna edasi, ainumalt edasi. Vaadates tagasi, kui vaja. Ja aegajalt on vaja. Seal tagapool on hulk kirjandust ja keelt, läbi mille näeme me läbi ka läbinähtamatut, tehes seda vahel läbi nähtamatu. Nähtamatu,  ent kuuldava, tajutava, kasutatava. Nagu keel ja selle avaldumisvormid kord juba on. Jube hea, et nad on, ja veel palju parem, et on avaldajaid ja kasutajaid. Vaatan praegu hääde kirjutajate pääle, kes viimase kahe aasta sees Eesti Kirjanike Liiduga liitunud – värvikirev ja mitmekesine on see seltskond, sugugi mitte kesine. Alati, kui mõtlen, kui vähe on läbi aegade olnud eesti keelt kirjanduslikul tasemel oskavaid  inimesi ja kui vähe neid hetkel elus ja tegutsemas on, tunnen uhkust selle elitaarse hobi üle, mida emakeelne kirjutusviis ja -võimalus eestlastele pakub. Me peaksime palju enam uhked olema ja märksa vähem pirisema täna viginate teemal. Probleemid on olemas ja nad on olemas lahendamiseks,  aga kui tihti me suudame rõõmustada selle üle, et poole sajandi tagused probleemid – mis olid mõrvarlikud – on ära langenud? Või mõelda selle ajaloolises plaanis üsna enneolematu õnne üle, et viimase kolmesaja aasta jooksul on Eesti territooriumil napp neli aastat sõda peetud? Või et materiaalses mõttes on ka kõige vaesemad meist rikkamad kui jõukad pered saja aasta eest? Palju ripub ära kontekstist, aga neid mõtteid maksab mõtelda. Ja isegi  kui meievanused võib mõnes mõttes maha kanda, siis noored ajud teavad, mida ja kuidas teha. Mul on usk tagasi tulnud, igatahes.

J.R.: Jah, miski vaimne praht sääl vahepääl, aja häguolluses, segab, töllerdab jalus. Toosama, mida varem polnud alalise hambad-irevil-võitluse tõttu, noh, et üldse eestlasena olemas olla ühes ajaloo nõmedamas projektis, ja mida praegu ehk enam ei ole enesekindluse tõttu, mis on tulnud vahepäälse sugupõlve vaimsest nõrkusest – no kui hale saab olla … Ajas eneses peitub ju teatav rütm, nõrga ja tugeva alaline vaheldumine, kellaseieri lõplik ja tobusi tõurastav tikk-takk. Ja kui ma oleksin limane teojälgi jättev mollusk (neid on Eestis, uskuge mind, ikkagi on), kes kuskil koletuslikus vaimuurkas kohustuslikult koeb, siis ma kardaks… kardaks neid noori säravaid hingi, kes tulevad ja selle tühise konsumeristliku ja väärtusteta, sisu ja seemneta ruumisaasta, me raisatud eluaastad  lihtsalt kurakätt põrutavad. Kummaline, kuidas tühisem kohtumiskübe noorte inimestega sind taas uskuma paneb: ma ju ei tea täpselt, kas asi on selles, et Haljalas ja Kuristikus ja Brüsselis pesitsevad juhtumisi eriti terased eesti noored … pigem vist on nii, et nad on kõikjal. Mis annab lootust, lootust, et need, kes praegu nõmelubaduste ja kolehirmutamistega kohti koguvad ja kolle kostile võtavad, ei pääse miski väikse ajalõike raames  enam üldse asjale. Noh, kui Kuristiku gümnaasiumis julgeb ingelilus gümnaasiumipiiga meilt nipsakalt küsida, et kuidas küll saaks emakeeleõpetust – mille säilitamist täies mahus ta pooldavat – kraadi võrra põnevamaks ja sisukamaks teha, siis pole ka ministril ja komisjonäril ja koledamalgi kärpekrokodillil tollesama tüdruku käest tulevikus pääsu. Mis jällegi ütleb mulle, et polegi tulevik omadega nii päästmatult  ummuksis ja pees. Kuidas Maarja Kangro nüüd selle hobuse ihuliikme kohta ausalt ütleski?

K.M.S.: Maarja ütles: „türa“. Ja eks see olnudki türa. Võib ju „põdra peenisega“ peenutseda, kuid ega see meid siniselt terrassilt ja siniservaliste kohvikruuside mant kaugemale ei aita. Ei aita ka me eluaastate juurde, sest nemad on juba kulutet ja, kui soovid, ka raisatud, aga kindlasti mitte mõttetult mööda saadetud. Ma ei taha väita, et mul muud missiooni oleks  kui esitella eesti keelt selle sellistes vormides, nagu mu oskused neid esile tuua saavad, ning loota, et mõni konks haagib. Ja et mõni kihutab järele ja armastab kogu seda omailma nõnda, nagu ma läbi Liivi, Barbaruse, Talviku, Alliksaare, Runneli, Üdi, Trubetsky jõudsin sinna, kus ma parasjagu teotsen. Müür on meil laotud ja ladumisel, vähemalt alusmüür. Me oleme omakeele ja oma kirjanduse fundamentalistid ehk alusmüürlased. Ma olen mõned kivid sesse müüri lisanud ja kui jaksu on, leiutan ka väheke mörti. Kuni meid tahetakse näha ja kuulda Haljalast Brüsselini, leian ma, et me ehitame õiget hoonet. Sa arvad ju sarnaselt?

J.R.: Kui seda usku poleks, seda kirikuõpetaja moodi kutsumust ja kutsutud-tunnet, siis ju ei taoks toda tagumist, ei raiuks seda rauda. Eks ma oskaks hädakorral küprokiga ka kakelda, saaks rahanumbreid paberil liigutada, kui koledasti vaja oleks, võiks ju veel mõndagi, aga  aus oleks ära öelda, et mitte miski pääle keele enese, mitte miski pääle kirjanduse ja ta kulgemise otse mind ei köida. Eks seegi ole omamoodi perverssus. Tore, tore-tore on mõelda, et säherdisi perverte tuleb tasapisi juurde, et inimesi, kes tajuvad ausalt ja otse, et nad elavad keeles – mis on me kaasasündinud paratamatus –, et neid on Brüsselist Virumaa teise otsani. Ja muidugi: tehkem miskit ses asjus ära, et me päämiselt ei peaks nonde purakatega  kohtuma kuskil kuradi kõva keelekõndija Kristjan Jaagu sünnipäe kandis, vaid et see suhe, see kirg oleks ikka kahepoolne ja alaline ja pidev ja pidulikult perversne. Ilus, ühesõnaga. Ma tahaksin püüda lapsi rukkiväljal kuristiku serval, muud ma ei tahaks, aga ma võin anda pea, et nood sääl Kuristiku gümnas on juba püütud ja plaanivad paremat sihti, kui meie ealeski teadsime plaanida. Kuradi ilus, kahesõnaga.

K.M.S.: Ilu pidada maailma päästma, väidavad  Dostojevski ja Künnap. Jätame klassikud omavahele, aga ilu ja elu edasikestmise nimel olen nõus veel tükk aega pungestama. Ja kuna ma muus keeles ei oska, siis ikka eestikeelse ilu ja elu nimel. Õigus on neil, kes ütlevad, et tõmmaku ajudega eestlased siit murelikult bemmimeeste maalt minema. Tulebki minna, vähemalt paariks aastaks – mäletame ju, kui hästi mõjus maapagu ntx Tuglasele ja Vildele. Käigem ära, tõestagem endid muis kontekstes  – ja siis tulgem tagasi oma maa ja oma inimeste juurde. Plaaniga, millest jätkub aastasadadeks. Tõstan siinkohal vaimlise klaasi kõigi minuga sama keelt rääkivate kirjaoskajate terviseks!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht