Oidroon. Misasisee?

Karl Martin Sinijärv

Kaarel Kressa. Oidroon. Eesti Keele Sihtasutus, 2005.

Kaarel Kressa ?Oidroon? läheb suure pauguga lahti ja kehtestub juba esimese tekstiga (?Pöördumine?, lk 04).

Jah, mulle meeldib see raamat. Ha ha. Juba hakkas meeldima. 21 luuletust, nagu kaane peal kirjas. Viimase teksti juures algust vaadates ? noh, mis, ikka meeldib vää? Kas ei kisu mitte korporatiivkiimaliseks lühiarvustamiseks kätte? Tunnen tõsiusklike luulelembide küüsi oma turjas, aga see kõik on ju nii mahe, nii mahe. Turjakiskumine, tähendab. Ah? Mis? Jah, meeldib jah. Misasi? Miks? Oidroon? No ilmselt siis nimelt oidroon. Argumenteerimatult, eba-absoluutselt.

Võiks ju lahti võtta ja kokku panna. Kõik tekstid ükshaaval. Tühise at?koo elik pläkutsäku jagu neid üksnes on. Aga, kulla inimesed, poeet on selle raske töö meie eest ära teinud. Ja ? olgem ausad ? hästi teinud. Minule meeldib, kui kirjutajainimene ei topi oma esikkogusse puntratäit sõnakesi, mis talle endale lõpmata kallid. ?Oidroon? on valik, ja päris terane valik.

Kressa pani viletsamad viisistused mujale kui raamatusse ja see on kohegi kiiduväärt. Päris kehva riimingut me ei leia, isegi kui riimimine ise teinekord natuke haigutama ajab, et juba nagu nähtud-kuuldud asi või nii. Ja päris mõttetut sõnamist ei trehva kaa, olgugi et siin-seal libastub Kressa teada-tuntud mõtetesse ? millise libina päästab parasjagu õighetkselt sahmiv rütmimasin. Rütmimasin kusjuures töötab.

Äh. Siin on nooremat sorti pungitsa remikse ja reministsentse vanema põlve pungiklassikast. Siin on rõõmu taipamisest, et osatakse kirja panna täitsa adekvaatset luuleteksti. Siin on ammuilma läbimõteldud mõtete veelkordset pruulimist vast-trimmitud meeletõrres. Siin ? rõhutan, selles kahekümne ühes luuletuses ? on terve hunnik verbaalset materjali, mis kogenud tekstidegustaatorile siit-sealt tuttav ette tuleb. Aga millal te saite viimati täiuslikult uudse elamuse näiteks hiina restoranis? Hah. Ilmselt siis, kui te esimest korda hiina restoranis käisite. Edasi on küsimus maitses, tasemes, veenvuses.

Kressa väike valik on veenev. Jalgupidi senise eestiluule tugevas traditsioonis, peadpidi sõitvate katuste imepõnevas maailmas. Muud ei jää üle kui hulahula ja nabatants? Jääb jah.

Kressa sõnum ei ole selles, kuidas olla (või liigutada) maailma (ka iseenese) naba, vaid selles, kuidas seda mitte teha. Matkides nabatantsijaid, sabaliputamist naksates ja ühtaegu vabastades nii kolba kui kannad eelnimetet kängitsaist.

Esimene ja viimane tekst on sisuliselt ilmselgesti olulisimad. Nad panevad mõtlema, misasi on ikkagi oidroon. Tagurpidi lugedes on ?oidroon? ?noordio?. Kas me peaksime järeldama, et Kaarel Kressa on noor jumal?

Kas Kaarel Kressa kirjutab nagu noor jumal? No nagu vanajumal ta igatahes ei kirjuta. Võibolla on ta jumalapoeg (godling, bogjonok)? Ma ei tea.

Lugege see kena vihik läbi. 21 asjakest ei tohiks üle jõu käia. Ja kui tundub, et tundub, siis lahake mõttekamalt. Mina kirjutasin küll sellise tunde-pealt-kirja. Sest mulle meeldis ?Oidroon?.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming