Oidipus ei ole ragisev, kustuv plaat aegade grammofonis!

Marina Grišakova

Arne Merilai „Türann Oidipuse” tekstuur on poeetiline, allitereeriv-assonantne, kalambuuridest ja kujundlikkusest küllastunud, allusioneerivaks vabavärsiks üle minev.      „Türann Oidipuse” põhiteksti juhatab sisse tuntud metafiktsionaalne riugas: autor esineb  tõlkija osas, teost esitletakse Bologna ülikooli residentsi arvutiruumis juhuslikult leitud fiktiivse autori Pontios Chersonesose käsikirjana. Lisaks on Pontios Chersonesose narratsiooni pikitud astronoom Christopher Claviuse unenägemused, hümnid ning Oidipuse muumia sisemise kõne inimkeelde tõlgitud ja ekraanile emiteeritud signaalid. Teksti on kohati „tsenseeritud”, üks peatükk on „saanud välismõjude all tugevasti kahjustada”. Metafiktsionaalse flööri all lahti rulluv fantasmagooria keerleb võimu ja seksuaalsuse mitmekesiste kombinatsioonide ehk Oidipuse kompleksi ümber.

Kas Oidipusel endal oli Oidipuse kompleks? Jacques Lacani arvates on vastus küsimusele „kes on Laiose mõrvar?” Oidipusele algusest peale teada: tõe avaldumine tragöödia käigus on äratundmine, mitte avastus. Arvata on, et nii „Türann Oidipuse” tõlkija kui  autor Pontios Chersonesos teavad hästi, mis teoksil. Sellegipoolest on mõnus „Türann Oidipust” psühhoanalüüsida: eestikeelne „türann” kõlab freudistlike naljade ning sõnamängude valguses üsna kahtlaselt (paljastades võimu ja seksuaalsuse varjatud haakumisi), rääkimata kuulsast „sigarist”, mis psühhoanalüütik Siegfriedit unes kummitab ning lõpuks tsepeliiniks muutub. Kui rakendada Freudi „Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestuses” kasutatud  analüütilist meetodit „Türann Oidipuse” tõlgendusel, võiks öelda, et nii nagu Leonardo da Vinci hinges möllavad ka Pontios Chersonesose alateadvuses kaks kirge, poeetiline ja uurimuslik – kokku põrkudes või koguni teineteisesse takerdudes moodustavad nad ainulaadse segu. „Türann Oidipuse” tekstuur on poeetiline, allitereeriv-assonantne, kalambuuridest ja  kujundlikkusest küllastunud, allusioneerivaks vabavärsiks üle minev („Oidipus! / Ei taha! / Olla! / Ei ole! / Ragisev! / Kustuv! / Plaat! / Aegade grammofonis!”).

Selles peegeldub deleuze’lik püüd jõuda keele piirideni, väljuda keele piiridest – sinna, kus keel muutub vaikuseks, muusikaks, huilgamiseks, piiksumiseks. „Türann Oidipuse” struktuur on seevastu tserebraalne. Teksti on inkorporeeritud kultuuriloolised, ajaloolised ja tekstoloogilised ekskursid, loengukonspektid  ja skeemid. Arutletakse Croce ja Kanti esteetika erinevuste üle, tsiteeritakse kristevalikke passaaže chora ja abjektsiooni teemadel ning tuuakse deleuze’lik-guattarilikke skisoanalüütilisi argumente – mis on küll 1938. aasta suhtes alles tulevikumuusika. Taoline anakronism on romaani sürrealistlikus, visionäärses kontekstis loomulik ning annab aimu peategelaste (Freudi, Trotski ja Beauvoir’ kirjanduslike kloonide) geniaalsest  läbinägelikkusest. Tihe argumentatsioon võiks mõjuda rusuvalt, kui poleks vahele lükitud rabelais’likke etümoloogiaid ja dialooge (arutlus seene- ja närvirakkude sarnasuse üle, arutlus flatulentsi ja selle rolli üle oidipaalse vimma leevendamisel jne). Lisaks kubiseb tekst kohalikest allusioonidest („O.P.!”, „ei kommentaari”, „üheskoos modernismi poole hüpata” jms). Tegevuse keskmes on oidipaalne-dionüüslik  sümpoosion, olgugi et see toimub sünge totalitaarse võimu patroneeriva tiiva all ning tegelased kannavad varjunimesid. Mussolini groteskne-pahaendeline kuju annab toimuvale orgastilis-militaarse varjundi.

Totalitarismi ning Seeneoidipuse seotus, inimese ja seene kurioosne sümbioos vallandab assotsiatsioonide ahela. Postmodernismi uurijale meenub maailmakuulsa vene muusiku Sergei Kurjohhini 1991. aasta meediaprojekt (ehk  „meediaviirus” Douglas Rushkoffi terminoloogias – meediasündmus, mis mõjutab ja kujundab ühiskonna mentaalsust) „Leninseen” – dokumentaaltsitaatide ja allusioonide keeruline kompilatsioon, mis pidi tõestama, et Lenin toitus hallutsinogeenseentest, läbis seetõttu kehalise metamorfoosi ning muutus ise seeneks. Oidipust ja Leninit ei ühenda üksnes ktooniline päritolu, vaid ka soovimatus lõplikult maa alla kaduda, taasilmumine ja säilimine  (mausoleumis, krüptis jne). Romaanis kaevatakse Oidipus välja mäekünkast, mille külge ta on juustega kinni kasvanud, temast tehakse seeneleotis ning hiljem „barbeküü”, ta saab särtsu ja tõuseb õhku, ta visatakse katuselt alla – Oidipus tuleb ikka tagasi. See on ilmne märk tema arhetüüpsest, igavesest loomusest. Trotskist Leopardo soovitab paigutada Oidipuse muumia klaaskappi, isiklikku mausoleumi, kuhu ei rohtu töötava rahva tee:  „Oidipus tuleb internatsionaliseerida”. Ehkki süžee tasandil mõjuvad Oidipuse viimased seiklused deus ex machina’na, mis võimaldab loo sõlmed lahti raiuda, on need sümboolsel tasandil õigustatud: Oidipuse muumia ongi „jumal masinast”. Siin ilmneb Oidipuse paradoks: ühest küljest Oidipuse deterritorialiseeritus, abjektsioon, tabueeritus, olemine seal, kus asub kõik tsivilisatsioonis keelatu, sealt välja tõrjutu, obstsöönne, ürgne; teisest küljest Oidipuse reterritorialiseerumine ning kanoniseerimine, arhetüüpsete varjude taaselustumine institutsionaalses kontekstis, võimude soosival nõusolekul (XX sajandi alguseks oli psühhoanalüüs Austrias, Saksamaal ja Venemaal kiiresti institutsionaliseeritud; 1920ndatel levis aktsepteeritud õpetusena USAs; Venemaal tekkisid enne bolševistlikku revolutsiooni psühhoanalüütilised haridusasutused, millega võim mõnda aega leppis,  kuid hiljem need likvideeriti), Oidipuse muutumine ametlikuks doktriiniks, mis omakorda ajendab dissidente mässu tõstma (Oidipuse kompleksi kui oidipaalse repressiooni uue, teisaldatud vormi kriitika Deleuze’i ja Guattari „Anti-Oidipuses”).

„Kas tegemist on dokumentalistika või ulmega?” küsib tõlkija „Seletuskirjas” Arne Merilai – õhutades tulevasi uurijaid küsimusele vastama. Osalt on ta sellele küsimusele  juba vastanud, nimetades Pontios Chersonesose teose „romaaniks”. Sama hästi võiks seda nimetada poeemiks, draamaks ja filosoofiliseks dialoogiks (polüloogiks). Ka Pontios Chersonesose identsuse kohta on tõlkija „Seletuskirjas” vihjeid. Sellegipoolest on tee uutele tõlgendustele avatud. Tegemist on omapärase, eesti kirjanduses rariteetse intellektuaalse kirjutusega. Soovitus „las lennata” vastab lugeja seesmisele tundele – tekst mõjub vabastavalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming