Õhtujutt – Olla õnnelik

URMO JAANIMÄGI

Kaimar sõitis bussiga Tallinnast Rakverre. Ta oli varakult kohal ja võttis istet kuskil bussi keskel. Akna juures, siis hea terve tee välja vaadata, eriti Kuusalu kandis. Bussi väljumiseni oli aega veel umbes 15 minutit ja peale tema oli istet võtnud veel neli inimest. Nagu ikka, istusid kõik mõnusalt eraldi, igaüks oma nurgas, üksteisest nii kaugel kui inimlikult võimalik, omaette sündsalt nokitsedes.

Siis sisenes bussi turd tumedat verd lokkis juustega naine. Ta meenutas Kaimarile Lydia Koidulat.

Kuhu ta istub? Mõtles Kaimar. Kohti oli bussis veel kõvasti. Naine lähenes Kaimari istmereale, peatus keskel, vaatas korraks vasakule, siis paremale, nagu hakkaks teed ületama, ja sõnas ülevoolavalt naeratades ja nii häälekalt, et kõik bussis viibijad pead keerasid (mis toimub?!):

„Kas siin on vaba?“ Ja ta jäi ootele, õnnis naeratus näol, suu paokil, otsekui oleks tal tegu, et mitte veel midagi lisada.

Persse!, mõtles Kaimar. Kas sa oled lolliks läinud, siin on ju kohti nii et tapab. Aga ütles:

„Jah, on küll.“ Ja kuna naine hakkas ennast istuma sättima, hiivas Kaimar oma seljakoti istmelt ja asetas selle omale sülle.

Miks mul küll alati veab, oli Kaimar meeleheitel. Miks pidi see mutt just minu kõrvale istuma? Ja miks olen ma nii allaheitlik ja seda kuidagi vältida ei püüa? Oleks ju võinud lihtsalt viisakalt öelda, et andke andeks, mu kott on suur ja raske, ma pigem hoiaks seda siin, kõrvalistmel, kui et võtaks sülle. Põrandale see kott ei mahu. Nii, jah, oleks olnud arukas. Kuradi kurat! Aga nüüd oli juba hilja!

„Kuhu sõidate?“ kädistas Koidula.

Fucking hell! Mis see sinu asi on! Istusid ju, ole nüüd vähemalt vait. Oleks pidanud kohe magamist teesklema, näo akna poole keerama ja kapuutsi silmile vedama.

Koidula jätkas vastust ootamata:

„Ma lähen suvepäevadele. Ilusat ilma lubab ka!“ Ja ta kädistas veel pikalt sellest, mis seal toimuma hakkab ja kellega ta seal kohtub ja mis kõik veel.

Kaimar siis mõtles.

Õnnelik olla on ohtlik.

Kui inimene on õnnelik, siis on ta tihti tüütu, sest tahab oma õnne kõigiga jagada, see keeb ja pulbitseb üle ääre. Sihukestest hoia, eriti bussis ja lennukis, eemale. Kui on tark inimene, siis ei ole õnnelik, kuna teab paremini. Paraku paljud lollid ei tea seda ja see teeb normaalsete inimeste elu keeruliseks. Ma isegi, mõnikord, kui olen viivukeseks õnnelik, kahetsen pärast sellal tehtut. See pole eriti erinev gangsterist, kes kurja haub ja mingi jamaga hakkama saab. Õnn on nuhtlus. Õnneks ma veel annan endale oma tegudest aru ja siiralt kahetsen – mida paljude kohta öelda ei saa. Nad on kaotanud mõõdutunde. Need inimesed on ohtlikud. Aga alati on oht, oht olla õnnelik, ka endal.

Peab jälgima.

„Ma lähen matustele,“ ütles Kaimar.

„Oh …“ Naeratus Koidula näolt oli hetkega pühitud.

Kaimar keeras näo akna poole ja sulges silmad. Ta kuulis, kuidas Koidula mõne aja pärast kuhugi liikus. Kaimar avas silmad ja libistas koti vaikselt kõrvalistmele tagasi.

Sel hetkel oli Kaimar nii õnnelik, et tahtis rääkida. Ükskõik kellega. Õnneks ei olnud kedagi läheduses.