Nunatakiga nostalgitsemas

ROLF LIIV

Toomas Raudam on viljakas ja äravahetamatult isikupärase stiiliga autor, kes on praeguseks avaldanud ligi 30 teost. Äsja ilmus tema uus teos „Tüdruk, kes läks lõhki“. See lummava ja samal ajal range kujundusega väikeseformaadiline teos on otsekui sibul – võtad kätte, koorid, kange hõng lööb vastu ja võtab silma vesiseks. Kes nüüd pooleli jätab, jääb paljust ilma; kes aga vaevub edasi koorima ja lõikuma, saab kannatliku meele korral maitsta hõrku gurmeeteksti, mis avaneb kiht-kihilt, lõik-lõigult, tuues iga kord esile uusi tasandeid ja nüansse.

See on lugu autori alter ego’st, kes siirdub kolmeks päevaks kodulinna, sest seal elas tüdruk, kes läks lõhki. Kuigi minategelane rõhutab selgelt, et ta ei lähe sinna nostalgia pärast, on kõik edasine siiski läbi põimunud tema lapsepõlvepiltidega. See on lugu nõrga tervise ja närvikavaga tundlikust poisist, kes on armunud raamatukoguhoidjasse. Väga detailselt ja empaatiliselt on kujutatud minategelase, koolipoisi armastust raamatukoguhoidja vastu. Poiss viib talle kingitusi, mida too lugedes näksib. Lausa erootiliseks muutub toidupalakeste kurkujõudmise kirjeldus. Lugemine ja söömine omandavad intiimse, kergelt erootilisegi varjundi. „Hetkel, kui pala huulte vahele pisteti, läks tema suu pärani lahti, otsekui oleks ta ise soovinud, et oskaksin tulla tema sisse, näha kasvõi vilksamisi suuõõnt seestpoolt ning sõuda seejärel koos puruks hammustatud Hiina kulide laiaääreliste kaabude ja kaarikuratastega neelust alla, jõudes lõpuks saladuseni, kuhu Orpheus kunagi polnud jõudnud. Kas olen mina julgem kui tema?“ (lk 35).

Eraldi teemana joonistub välja minategelase keeruline vahekord isaga, süütunne, tahe end tõestada – olles ühe korra ahju poolkülmaks jätnud, üritab ta seda mitmekordselt heaks teha, pannes maja peaaegu põlema.

See on ühtlasi ka lugu 1960ndate aastate Eesti väikelinnast, kus kinos hullutavad rahvast Fantoom, Tarzan ja Chaplin. Omaeluloolisus on mängulises vormis põimitud fantaasia ja fiktsiooniga.

Intrigeerivalt kõlab teise peategelase, Nunataki nimi. Tegu on geograafiaterminiga, mis tähistab mandrijääst väljaulatuvat rahnu. Just selline domineeriv kuju on ka see tüse taksojuht, kes on kaotanud õnnetuses nii oma naise Veera kui ka lapse, kuid kelle taksos on tunda loetud raamatute jälgi ja kõik sõitjad väljuvad sealt kirgastatuna. Nunatak sõidutab minategelase puhkusereisile mere äärde, mida aga tumestab vanaema surm. Just siin ilmneb Raudami teksti empaatilisus, sügav sugestiivsus: „Minu vanaema on mulle sünnipäevaks kinkinud oma surma! Vanaema, kelle olemasoluni – südameni, hingeni, juuksejuurteni! – ma polnud õieti jõudnud, lastes tal vari-teenrina endale sööke ja jooke kapi taha voodisse tuua“ (lk 130).

Teose omaeluloolist tasandit aktsentueerivad autori vanaisa, süütult hukatud kunstniku August Roosilehe sissetoomine, samuti on äratuntav Kuningliku Kolbapuurija tegelasnime taha varjuv autori onu, doktor Ernst Raudam.

Omaette tähelepanuväärne tegelane on Hiina päritolu taskulamp – just sellega valgustab minategelane oma armastatu suud, just selle valgel toimuvad mõnedki võtmelised stseenid teoses.

Reljeefselt torkavad silma ohtrad intertekstuaalsed vihjed ja tsitaadid. Loomulikult tuleb mängu Raudami suur lemmik Franz Kafka. Just „Metamorfoosi“ lõpulauset on siin kahel korral tsiteeritud. Mis aga eriti intrigeeriv – Raudam mängib selle teksti motiivistikuga, arendades seda edasi. Nii tekib omamoodi sünergia, kaasautorsus Kafkaga.

Emotsionaalses mõttes on teos vahelduva tonaalsusega – kõikjalt kumab läbi mingi valus nukrus, eriti selgelt vanaema ja vanaisa surmaga seotud episoodides, samas pehmendab seda humoorikas ja mänglev lisatoon, mis ei lase teosel traagiliseks muutuda. Teost võib käsitleda ka kui teraapilist, pihtimuslikku kirjutust – see on lapsepõlve lahtikirjutamine, selgekskirjutamine. Surmahirm, haigus, nende meenutamine toob ehk katarsise või vabanemise.

Raudam valdab meisterlikult korduste maagilist toimet. Otsekui mantrana mõjub fraas „Ma teadsin, et nii saab juhtuma“ mitme tegelase suust. See annab prohvetliku alatooni, müstifitseerib kogu teksti õhustikku ja atmosfääri.

Tekst on kohati väga kergesti aistitav, visualiseeritav, filmilik, kohati (eriti raamatukogustseenides) nagu Antonioni filmi „Blow-up“ (1966) kaamerakäsituse verbaalne ekvivalent.

Raudam kirjutab sisseelamisega, sugestiivselt, mis tõmbab lugeja jäägitult pisut nihestatud omailma, kus võimatu põimub võimalikuga, fantaasia seguneb omaeluloolisega ning seda kõike peenel ja rafineeritud moel. Need on peidetud memuaarid, mille ümber on kootud fiktsioonikangas. Kõiges on midagi autobiograafilist, äratuntavat, omaeluloolist, ja siis tuleb pööre, hüpe ajas, mis muudab teksti groteskseks, võõristavakski teinekord.

See on mäng, põhjalikult läbikomponeeritud narratiivne mosaiik. Raudami tegelaste dialoogid on lakoonilised, kirkad ja kohati mõistatuslikud. Fantaasia, irreaalsuse ja reaalsuse vahel balansseerimine iseloomustab kõige paremini Raudami narratiivi. Miski pole üheselt ega selgelt võetav, kuigi sisaldab äratuntavalt omaeluloolisi sugemeid.

Teos jaguneb peatükkideks, millest igaüks on pealkirjastatud ühe tähega. Kuid tegemist on katkestatud, lõpetamata alfabeediga – viimane peatükk on P ja siis vaatavad vastu mitu tühja, ent seda enam tähendustihket lehekülge.

Kompositsiooniliselt ootamatu pöördena on peatükis M esitatud luuletsükkel, mille minategelane on leidnud oma öökapilt. See on omalaadne apoloogia valule, mis oli ka Raudami mullu ilmunud luulekogu „See on T“ üks põhiteemasid. „Miks ei saa ma öelda / ma armastan sind / Miks on mu valu / ikka veel / nii väike / Millal saab mu valu / nii suureks / et saan sind armastada“ (lk 150).

Raudamile meeldib mängida arhetüüpsete sümbolitega, neid nihestada ja varieerida. „Kui laual oli kolm paradiisivilja, tomat, porgand ja õun, siis eelistas tema kõige patusemat neist, tomatit“ (lk 33).

Peaaegu pühalikuna kõlab raamatute mõju kirjeldus: „Raamatust välja tulemine võtab aega, iga hea raamat, mis nõuab sinult ei midagi vähemat kui elu, raamat, mis on nõudlik, [—] iga hea raamat jätab sinusse kustumatu jälje ning kuigi seda pole kuskil tõestatud (see aeg võib muide veel saabuda), olen ma veendunud, et kaks lugemist ei katke ka siis, kui neid lahutab elatud elu, vaid et kogu vahepealse aja viibitakse maailmas, kus on omavahel segunenud „Kapten Granti lapsed“ ja „Klaaspärlimäng“ ja seda isegi siis, kui esimest loeti lapsena, teist aga täiskasvanuna“ (lk 36).

Raudam oskab stseene doseerida, varieerida episoodide pikkusega, tuues vaheldust nappide dialoogidega.

Ennekõike tundub teos olevat nostalgiline mäluretk, postuumne hommage, austusavaldus oma vanematele kõigis nende kannatustes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar