Nopsmann tegutses suurel muuseumiööl

AARNE RUBEN,

Rahvusvahelist muuseumipäeva on tähistatud just 18. mail. Vilde majamuuseumis peeti sel korral suurt muuseumiööd, sest ammu möödunud aegade asjad avavad end just öösiti. Nagu alati, istus kirjaniku enda interjööris seegi kord meie klassikut kehastav Variuse näitleja Peeter Kaljumäe. Teatrietendusele eelnesid ettekanded Jaanus Kullilt ja Livia Viitolilt. Jaanus Kulli arutles teema üle, kas Vilde ka kõikidel üritustel käia jõudis, mille kohta talle kutseid saadeti. Livia Viitol kõneles loomingulistest pürgimustest Euroopasse ja Vildest.

Kastellaanimajas paarkümmend korda etendatud Heidi Sarapuu näidendis ?Tervist, härra Vilde!? suhtleb Vilde (Peeter Kaljumäe) teise eurokirjamehe Tuglasega (Väino Rast), kes vanema kolleegi suhtes niihästi skeptiline kui imetlev. Sarapuu loodud Vilde on saanud stammtegelaskujuks, kes elab omaette elu, juba mõnevõrra lahus oma tegelikust algkujust. Seda võiks võrrelda Andrus Kiviräha Lutsu-kujutusega. Just sellisena nagu näidendis, jääb too Vilde meile hästi meelde: ta unustab end oma tekste lugema, naljatleb pressi ja eelkõige naisajakirjanikega? Ihaldab paljudel hetkedel reisile minna ja räägib vaimu primaarsusest. Peeter Kaljumäe Vilde ei liialda kunagi dotseeriva näpuviibutusega.

Seekord mängiti ?Tervist, härra Vilde!? asemel maestro enda vähetuntud lugu ?Läbiotsimine?, mis loodud kahasse J. Mutmanniga. Süþee on siin lihtne ja geniaalne: ärimees Nopsmann, kes kaardimängus tihtipeale Kaarikule (Andres Liivak) ja Pumbergile (Väino Rast) ?lilled teeb?, satub salakoosolekute pidamise kahtluses läbiotsimise alla, kuigi tegelikult on tal pistmist ainult naistega. Nopsmann (Peeter Kaljumäe) tahab kätte maksta kahele ?töölisnärakale?, et politseiskije (nagu nood end kelmikalt esitlevad) nendegi poole tuleksid.

Nopsmann pole kahjuks suurem asi kirjamees, õhtusöögi ja 25 rubla eest palkab ta Kaariku ja Pumbergi kaebekirja kirjutama. Hendrikson, üks ?töölisnärakas?, pole Kaarikule ja Pumbergile aga midagi teinud ja nad otsustavad Hendriksoni pealekaebamise eest säästa. Politseinikud otsustatakse juhtida revolutsioonilist salakoosolekut otsima hoopis Nopsmanni ?elatanud äri osalise Kirsipuu juurde?; Kirsipuu on igal esimesel kuupäeval äriasjus ära ja Nopsmann ?sööb tema noore naesukesega salamahti rosinaid?. Vingerpuss Nopsmanni vastu saab teoks ja politseinikud piiravad ?rosinasööjate? maja ümber.

Võime siis ette kujutada tohutut elevust publiku hulgas, kui Peeter Kaljumäe Nopsmann otsustavalt ütleb, just nii nagu 1908. aastast pärinevas tekstis kirjas: ?Ma puen kööki Liisa sängi alla ja hakkan koeraviisi haukuma. Ma mõistan seda väga loomulikult teha.? (Jookseb kööki ja poeb tüdruku sängi alla.)

Näitlejate mängust võiks esile tõsta Andres Liivaku eriti karmi ja nõudlikku võmmikoputust, samuti teravalt öeldud märkusi: ?võtta vaahi alla?, ?hooida hoolega kjinni? jt. Kogu lugu aga näitab, et see, mis tegi inimestele nalja sada aastat tagasi, võib vägagi hästi naljakas olla üle aegade. Kirjutatud tekstist kogu huumoritera veel välja ei tulegi, selleks on Variust vaja, et Vilde naljad sajaprotsendiliselt rahva hulka ilmuksid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht