Noored mehed reas maailma tajumas

Manfred Dubovi, Lauri Leedi ja Kristjan Haljaku luulekogudes kutsutakse püüdma ja nautima hetki hääbuvast elust.

ANNIKA HEINSALU

Sean kõrvuti kolm küllaltki tagasihoidliku välimusega luulekogu, mis esmapilgul võivad lugejat petta. Nende raamatute lihtne väljanägemine mõjub peibutisena, mis meelitab lugejaid teost haarama lootuses leida kergemaid luuleridu. Ent just kiuste pole see nii – teosed üllatavad lugejat oma võimsuse, sisu- ja kujunditiheduse ning mängulisusega.

Lauri Leeti ja Kristjan Haljakut võib pidada luulemeres vanadeks kaladeks: mõlemal on juba varem ilmunud luulekogu. Lauri Leedil ilmus 2013. aastal „Zen, vihmapuu ja punane ämber“ ning Kristjan Haljakul 2014. aastal „Palavik“, hiljuti ilmus Haljakul ka kolmas luulekogu „Uus inimene“. Manfred Dubov teeb kirjandusmaastikul esimesi samme, kuid need on kindlad ja väärikad sammud.

Dubovi luulekogu algab sünnilooga, kus alustatakse eluringi tõmbamist, ning lõpeb laialivalgumise või isegi siirdumise looga, misläbi kujutatakse eluringi lõppu ja ühtlasi uue eluringi algust. Pidevale liikumisele ja siirdumisele viidatakse luulekogus korduvate kujunditega, nagu jõgi, tuul, elekter, ent ka otseste liikumist-muutumist tähistavate verbide abil, nagu ujumine, kukkumine, tulemine/minemine, muteerumine. „Täna leitakse kõik üles“ seotakse ühtlaseks tervikuks kordustega. Korduvad, kui mitte terved salmid, siis vähemalt read või kujundid ja motiivid. See võte justkui tahaks lugejat veenda, loitsida, panna lummutise mõju alla. Luuletuste teemadest moodustub omamoodi muster: korduvate ja üksteisest väljakasvavate ridade vahele on pikitud ootamatuid mõttelende, mis mõjuvad võimsalt, aga ka segadusse ajavalt: taimed ronivad müüridest läbi / me ei tea kes me oleme / kümne aasta pärast / ma tean kus me olime // kõik on aeglustunud / ja hoov kajab vihmausu rituaalist / koridorid virvendavad / taimelõhn trepispiraalis (lk 16).

Leidmisega kaasneb absurdsuse tajumine. Leitakse sel hetkel, kui jõutakse „siia“. Tullakse „eimillestki“, mis paikneb kusagil varju ja valguse vahel / heli ja valu vahel / selguse ja une vahel (lk 10). Tundub, et just sel hetkel, kui veel „siin“ ei olda, ehk siis, kui toimub siirdumine „eimillestki“ „siia“, ongi võimalik kõik üles leida, nagu teose pealkiri lubab. Sellist siirdumist ehk siiatulekut võrreldakse nii ärkamisega kui ka januga (lk 12,13). Siin olles aga tuleb arvestada, et ühel hetkel jõuab kätte päev, mil kõik kaotatakse: täna kaotatakse kõik / ja ma ei peaks siin olema (lk 30). Siiski pole kaotamine midagi negatiivset, vaid sellega algab muutumine, uus siirdumine kuhugi. Pärast luulerida täna kaotatakse kõik algab uuel lehel luuletuse järgmine osa, mille ainukesed kaks värssi ütlevad: muteerume (lk 31).

Viimaste ridade puhul tuleks kindlasti tähelepanu pöörata ka illustratsioonile, seda enam et see on samuti Manfred Dubovi looming. Teose visuaalne pool on minimalistlik, kuid tabav – nagu ka luuletused selles. Tagasihoidlik, kuid kindel looklev joon aitab kergemini visualiseerida ning end kaasa viia mikro- ja makromaailma, mida luulekogus luuakse. Mikromaailmana tuuakse meieni nahaalune närvivõrgustik (lk 25, 27) või organismi koed (lk 51) ning makromaailmana hoomamatu ruum teisel pool tühjust (lk 59). Need ruumid saavad sügavuse ja värvid ohtrate kõnekujunditega, nagu puuvõlvide vahel valguse järved (lk 35), jalutame sinise päeva sisse (lk 42) või taevamüra minu sees (lk 46).

Lauri Leedi luulekogu „Kampeseur“ tekitab pohmelusesarnase tunde – valguse ja pimedusega seguneva vertigo-efekti. Ent eks kirssidest (’Kampeseur’ on hapu- ja maguskirsipuu hübriidsort) ole võimalik ju valmistada nii mõndagi, näiteks kirsiveini, -siidrit ja -viina, mille joomine kergelt karussellile tiirutama võib viia. Leet tundubki oma koguga viivat lugejaid mõnusale olengule sõnu jooma, kus juba üsna pea kõik joojad on heas tujus / valavad teist klaasitäit / kiidavad purgist pääsenud kirsi tugevat / maitset (lk 5). Luulesõõmudega tasuks aga olla mõõdukas, et vältida pisut maohapet söögitorus / pisut mesilasmürgi kibedust / hommikuses hingeõhus (lk 15). Esimesel lugemiskorral on pohmelus paraku vältimatu, sest iga luulerida on kujundite, keelemängude või intertekstuaalsete vihjete kontsentraat, mida on ühekorraga raske vastu võtta.

Dubovi ja Leedi luulekogude üheks sarnaseks jooneks võibki pidada detaili- ja kujundirohkust. Nii nagu Dubovi teoses, tuuakse ka luulekogus „Kampeseur“ suurde plaani elu pisemad vormid sipelga, kärbse, kimalase ja hallasääskede kujul (lk 9, 12, 15, 41). Mõlemad kogud on paljuski loodusekesksed, ent selle erinevusega, et Leedi luulekogus väljendatakse looduspiltidega isikliku tundetasandile lisaks ka üldisemaid, keskkonnakriitilisemaid tähenduskihte: prügikast ajab üle ääre / kõrvale maha panna ei saa // tule sealt ära mu ökohaldjas / tohib ma põletan mahlapakid (lk 20).

Lisaks viitele kirsinapsile võib „kampeseur“ kanda sügavamat tähendust: mis on elu muud // kui kirsipuud väljal (lk 5)? Need, luulekogu viimased read jäävad kummituslikult kajama ning seovad teose tervikuks. Jaapanis sümboliseerib kirsipuu eluringi: igal kevadel õitsev kirsipuu tuletab meelde, et elu on võimas ja ilus, kuid paraku kiiresti hääbuv. Ka „Kampeseur“ kujutab hetkedest koosnevat eluringi, õpetades neid väärtustama. Autori eelmise luulekoguga võrreldes mõjub „Kampeseur“ terviklikuma ja tundeküllasemana. Ühtlasi on Leedi luule muutunud napisõnalisemaks, tihedamaks ja seetõttu ka raskemini hoomatavamaks. Leet on lugejalt hakanud rohkem nõudma – eks õigusega!

Lauri Leedi luulekogule pealkirja andnud Kampeseur on kirsisort. Pildil Édouard Manet’ maal „Poiss kirssidega“ (1858).

Wikimedia Commons

Lugeja pidevat kohalolekut nõuab ka Kristjan Haljak oma koguga „Conceptio immaculata“. Vormi ja keelekasutuse poolest meenutab Haljaku luulekogu pisut piiblit. Tohutu inversiooni kasutamine paneb neid luuleridu mitu korda lugema ja pead vaevama nagu jumalasõna lugemisel. Veel enam, nõnda kui piibliski on „Conceptios …“ tekst seatud veergudesse, ent selle vahega, et Haljaku teoses dikteerib veeru laius värsirida, mis toob silme ette Toomas Liivi luule (nt „Achtung“). Selline formaat ühtaegu lõhub fraase ja loob kummalisi sõnaühendeid, mis samuti nõuavad erksamat tähelepanu. VASTUPIDI meie ootustele oli / igavik kuulekas reumaatiline / munk nahkinterjööriga / mercedese tagaistmel sörakil ja / orelihelidest sant pilved te küsite / mööduvad kui kuulatan munk / reumaatiline igavik nahkistmel / püsib mu liikumatu pilve / liikumatus pilguulatuses kui / kuid ja päevi ootan kuid ja päevi (lk 35).

Lugemist raskendab seegi, et värsid on tihedalt täis pikitud viiteid teistele tekstidele, sh piiblile. Intertekstuaalsus on ühtlasi kõigi kolme teose ühine joon. Pealkiri „Conceptio immaculata“ on viide patuta neitsi Maarjale, kes figureerib ka Haljaku varasemas luules. Samuti kandub eelmisest luulekogust üle sõnamängulisus (ah kui selle maa keel näuhti / nätaki maapõuest välja koukida / võib jutustuse lüüme pilv kanda / kannatada küllalt kärtse kui / pastelseidki värvikõlu kõo / kõo harilik haralik haorägastik nii / sajaharalise sisinaga kirjutab, lk 47) kui ka baudelaire’ilik-dekadentlik meelelaad (kahekümne esimese sajandi / alguses hakkas aeg vaikselt / otsa saama ja minul ei / olnud arve maksmiseks küllalt raha ega kirge oo, lk 56). „Conceptio …“ mõjub „Palaviku“-sarnaselt, ent on mitme kraadi võrra kangem ja jõulisem – ennekõike tänu sellele, et kujutluspildid on tundelisemad ning nende vaheldumine veelgi ootamatum ja irriteerivam. Samalaadset kujutluspiltide vaheldumist esineb ka Dubovi ja Leedi kogudes, ent Haljaku luule on valdavalt sellele üles ehitatudki.

Ausalt öeldes ei ole neid luulekogusid kerge kõrvutada, kuna kõik kolm on nii omanäolised. Ometi sarnaneb neis viis, kuidas maailma tajutakse. Nõnda ühendavad kõiki kolme kokkuvõtlikult märksõnad „elu hääbuvus ja lagunemine“ ning „eluhetkede püüdmine ja nautimine“.