Nikolaj Aretov: „Uurima peab igasuguseid ilukirjanduslikke tekste”

Anne Lange

Professor Nikolaj Aretov (1954), kelle viimaste aastate ilmunud tööde hulgas on Bulgaaria XV III-X IX sajandi kirjandusloo („Национална митология и национална литература. Сюжети, изграждащи българската национална идентичност в словестността от ХVІІІ и ХІХ век”, 2006 ja „Българската литература от епохата на националното възраждане”, 2009) ja bulgaaria kriminaalromaani („Убийство по български”, 2007) uurimused, on Bulgaaria Teaduste Akadeemia  Kirjanduse Instituudi vanemteadur, produktiivne literaat, tõlkija ja toimetaja, kelle redigeeritud on ka Juri Lotmani „Kultuuri ja plahvatuse” 1998. aastal ilmunud bulgaariakeelne tõlge. Tema uurijaartiklite hulgas on palju niisuguseid, mille teemaks Bulgaaria piirid oma tinglikkuses ja olemasolus, s.o bulgaaria ja muu Euroopa kirjanduse kokkupuuted, -põrked ja -langevused, mida ta jälgib, kombineerides vana hea võrdleva kirjandusteaduse  traditsiooni sotsiaalselt ja poliitiliselt tundlikuma sõnavaraga.     

Anne Lange: Teie ettekanne, mille teemaks on tõlked kui kirjandusteaduse uurimisobjekt, viitab aastatel 2000–2004 ilmunud kuueköitelisele Euroopa kirjanduse tõlgete  retseptsiooniloole Bulgaarias („Преводна рецепция на европейска литература в България”, I kd inglise kirjandus, II vene kirjandus, III antiikkirjandus, IV slaavi kirjandus, V skandinaavia ja balti kirjandus, VI Balkani kirjandus). Niisugune publikatsioon mõjub utoopilisena Eestis, kus tõlked kui väliskirjandus on rahvusteaduste uurimisobjektina marginaalsed. Mis ajendas Bulgaaria uurijaid ja otsustajaid eraldama  ressursse niisuguseks tööks?

Nikolaj Aretov: Meie ettevõtmisel on oma eel- ja ajalugu. Modernne bulgaaria kultuur on alati tahtnud näidata oma seotust suurte traditsioonide, ennekõike euroopa ja slaavi omaga. Uurijaid-kriitikuid on alati huvitanud seosed ning nende olulisus bulgaaria kirjanduses, kunstis ja mujal. See on eellugu. Ajalugu algab Bulgaaria Tõlkijate Liiduga, kes käis välja idee, leidis sponsorid ja kutsus kokku uurijate  rühma, kuhu kuulus ka Bulgaaria Teaduste Akadeemia Kirjanduse Instituudi teadlasi. Esialgu me arvasime, et köiteid tuleb palju vähem kui kuus, siis vaatasime, et neid tuleb üheksa, kuus sai lõpuks valmis. Kõige rohkem vaieldi selle üle, kuidas väliskirjandus köidetesse jagada: meil peaksid olema slaavi, inglise ja saksa kirjanduse köited. Aga kuhu panna ungari või Balkani mitteslaavi või antiikkirjandus? Kuidas eraldada lõunaslaavi kirjandust Balkani kirjandusest  ja kas seda üldse teha? Kas sloveenia kirjandus on Balkani kirjandus? Kas Balkani kirjanduse mõistet üldse kasutada või jääda rivaalist Kagu-E uroopa kirjanduse juurde? Ja lõpuks, kas meil on piisavalt kompetentseid uurijaid, kes on niisuguseks tööks valmis? 

Kuigi teil on kirjanduse instituudis olemas oma „mugav koht”, olete üksjagu tõlkinud, kahe viimase raamatuna Anthony Smithi „Rahvusliku identiteedi” (2000) ja Peter F. Sugari „Kagu-Euroopa Ottomani impeeriumis” (2003). Miks viidate oma aega tõlkimisega?

Siin on vastus lihtne: tõlkida on kasulik. Ja nii ongi. Mul on olnud õnne valida tõlkimiseks raamatuid, mis pakuvad mulle kui teadlasele huvi. Olen ka toimetanud olulisi töid, mis on  mind inspireerinud. Tõtt-öelda valisin ma tõlkimiseks raamatud, mis tundusid mulle hõlpsamad mõnest teisest, näiteks Edward Saidi töödest (neid on Nikolaj Aretov toimetanud – A. L.). See osutus küll illusiooniks. Toimetamine pole samuti kergem olnud. 

Te kaitsesite oma doktorikraadi Bulgaaria XVIII-XIX sajandi kirjanduse teemal. Teie koduleheküljelt aga selgub, et üks valdkond, mis teid samamoodi huvitab, on bulgaaria kriminaalromaan. Mis teid selles paelub?

Kriminaalromaane, ja mitte ainult bulgaarlaste omi, meeldib mulle lihtsalt lugeda. Ja ma  arvan tõsimeeli, et uurima peab igasuguseid kirjanduslikke tekste. Teiselt poolt proovin ma vältida hoiakut, et ajaloolane, kirjandusajaloolane sealhulgas, ei tohiks tegelda asjadega, mis jäävad tema kitsast erialast välja. Ja last but not least, ma usun, et teadlast ennast peab ka tema töö huvitama. Nõnda olengi ma teatud mõttes ühendanud oma ameti ja hobid. Sellel on nii plusse kui miinuseid. Plusspoolel on minu isiklik rahulolu ja populaarsete žanritega tegelemisega  kaasas käiv populaarsus. Miinuseks on aga see, et kolleegid ei pruugi neid töid alati lugeda või peavad neid väheväärtuslikuks.       

Eesti keeles bulgaaria kriminaalromaani rohkem vist polegi kui Bogomil Rajnovi kaks raamatut Vello Tarnaste tõlkes ja „Mirabilia” sarjas: „Pole midagi paremat halvast ilmast” (1978) ja „Surra tohib vaid äärmisel juhul” (1988). Bulgaaria kirjanduse teised žanrid on aga pärast nõukogudeaegsete  kvootide ärakadumist olematud. Kui teilt nõu küsitaks, mida soovitaksite tänasest bulgaaria kirjandusest tõlkida?

Nojah, eesti kirjandus on Bulgaarias võib-olla veel vähem tuntud. Bogomil Rajnov küllap ongi Berliini müüri aegse bulgaaria kriminaalromaani kõige parem esindaja, väga meisterlik kirjutaja, kes kasutab küüniliselt afroameerika kirjanduse malle, mida kirjanduskriitiku rollis kritiseerida.  Niisugustesse nõuandmistesse ja viitamistesse suhtun ma skeptiliselt. Tänaseid krimikirjanikke loetleda aga võib. Osa neist, näiteks Alek Popov, Vladislav Todorov, Maria Stankova, Kristin Dimitrova (kes on väga hea luuletaja), kirjutavad peamiselt teistes žanrites, aga Marin Damjanov ja Fani Tzurakova ongi spetsialiseerunud kriminaallugudele. Valik on Eesti toimetajate ja nende nõunike kätes. Küsimus on ennekõike selles, et raamatuid tuleb asjalikult  ja veenvalt tutvustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht