Niši piiril, inimeste juures

Jan Kaus

Nick Hornby mängib oma värskes romaanis saladuslikult lahkuva rokkstaari motiiviga, selles sisalduva elust suurema romantikaga, et pookida sellele külge üldinimlikke probleemiasetusi.        Nick Hornby, Julia, alasti. Tõlkinud Triin Tael, toimetanud Kristi Sinissaar. Kujundanud Dan Mikkin. Varrak, 2010. 288 lk.  1. Nick Hornby on kindlasti paljudele lugemishuvilistele tuntud autor – varem on eesti keeles ilmunud „Ühest poisist” (2000, tlk Ene Vainik), „Elu edetabelid” (2001, tlk Triin Tael), „Kuidas olla hea” (2003, tlk Riina Jesmin), „Pikk tee alla” (2006, tlk Maret Kaik) ja „Maoli” (2008, tlk Jaak Kangur). Nii et enamik tema teostest on olemas ka eesti keeles. Kui esimene nimetus  välja arvata, on Hornby „ihukirjastuseks” siinmail kujunenud Varrak. Peale värske, kõnealuse eestinduse on veel kaks Hornby tõlget ilmunud „Moodsa aja” sarjas. Mitmeid Hornby lugusid teatakse ehk ka tänu ekraniseeringutele, tuntuim ehk vendade Weitzide „Ühest poisist” linaversioon seksika suhkrupoisi Hugh Grantiga peaosas. 

2.

„Julia, alasti” kohta võib sissejuhatavalt öelda: vana hea Hornby. Tegeletakse tõsiste teemadega,  aga mitte liiga tõsiselt, mistõttu antipaatia korral võib raamat tunduda pealiskaudse ja liiga muretuna, sümpaatia puhul aga lõbusa, elujaatava ja lohutust pakkuvana. „Julia, alasti” pakub juba varasemast Hornby loomingust tuttavaid teemasid: muusikahullus (mis toob paralleeli „Elu edetabelitega”), egoistlikuvõitu mees ja tema kohmakas suhe siira lapsega („Ühest poisist”) ning pisut nukralt ja samas ka omajagu naeruväärselt sassis elud (mäletatavasti saab „Pikk tee alla” alguse ühel katusel, kus kohtub mitu enesetapumõtetega inimest). Nagu moodsas ingliskeelses kirjanduses ikka kombeks, keskendutakse siingi ummikusse jooksnud ja eneseteostuse labürindis ekslevate lääne inimeste elule – „surmahaigete suhetele”, nagu sõnastab Hornby ise. Eks need, kes on lugenud Hanif Kureishi, David Lodge’i, Adam Thorpe’i, Robert McLiam Wilsoni, Jonathan Franzeni või John Irvingu teoseid, leiavad  siit samasuguseid probleemiasetusi ja/või huumoriprismat.       

3.

Muusikahulluse teemale viidates tuleb mainida, et mitu Hornby teost kaldub osaliselt n-ö nišikirjanduse suunas. Eriti „Elu edetabelite” puhul tuleks kasuks, kui lugejal oleks mingisugunegi ettekujutus rokk- ja popmuusika ajaloost – veel parem, kui see ettekujutus oleks keskmisest põhjalikum. Muide, Hornby  on kirjutanud ka raamatu „31 Songs” („31 laulu”), kus koondatud ühtede kaante vahele mõtisklused talle eriti oluliste rokilugude üle. „Julia, alasti” puhul mängib autori rokiarmastus samuti olulist rolli, sest teose käivitavaks jõuks on rokkmuusika ajaloost tuntud motiiv: andeka artisti ootamatu ja salapärane kadumine, lahkumine, loobumine. „Julia, alasti” puhul on selleks keegi Tucker Crowe, kelle 1986ndal ilmunud kauamängivat „Julia” hinnatakse  kriitikute seas väga kõrgelt (umbes nii, et kui tegu oleks päriselt eksisteeriva plaadiga, sattunuks see kõigi eelduste kohaselt raamatusse „1001 albumit, mida elu jooksul peab kuulama”). Sellises motiivis peegelduvad mitmed tegelikku rokkmuusika ajalugu vorminud juhtumised, kuulsaimad neist vahest Syd Barretti lahkumine ansamblist Pink Floyd ning sellele järgnenud vaikimine, eemalolek maalikunsti harrastava aednikuna ligi kolm aastakümmet  kuni surmani 2006. aastal. Samuti tekivad paralleelid mõnevõrra müstilisema ja traagilisema juhtumiga: inglise bändi Manic Street Preachers kitarristi ja laulusõnade autori Richey Edwardsi kadumisega aastal 1995, mille tõttu on ta nüüdseks kuulutatud surnuks. Manic Street Preachers andis muide eelmisel aastal välja plaadi, mille lood on kirjutatud Edwardsist maha jäänud laulusõnadele.   

4.

Kuid see on vaid taust. Hornby harrastab palju tihedamat ja konkreetsemat viitamist, segades väljamõeldisi tegelikkusega: „Mitmed muusikud, nende seas kadunud Jeff Buckley ning REM i liikmed Michael Stipe ja Peter Buck ning Chris Martin Coldplayst on rääkinud „Julia” mõjust oma karjäärile. Nii Bucki kõrvalprojekt The Minus Five kui ka Coldplay salvestasid laule 2002. aastal ilmunud tribuutplaadile  „Miks oled sa see, kes oled?”” (lk 25). Siingi avaneb muusikafriigile üks sisuline ja päriseluline seos Tucker Crowe’ tegelaskujuga. Jeff Buckley, keda mainitakse „Julias, alasti” veel (lk 212), on kõrgelt hinnatud laulukirjutaja ja laulja (nagu Crowe’gi), kelle 1994. aastal ilmunud kauamängivat „Grace” peetakse üheks 90ndate parimaks plaadiks (nii nagu Crowe’ „Juliat” peetakse kaheksakümnendate pärliks) ja kelle elutee katkes traagiliselt 31aastasena, kui ta jõkke uppus. Niisiis – Crowe’ loomingulisele surmale seatakse siin kõrvale andeka laulja tegelik surm.       

Selliseid mitte sugugi juhuslikke viiteid leidub raamatus veel. Mõned näited: „ühe tavaliselt usaldusväärse Rootsi allika väitel oli see õhtu, mil Crowe otsustas teha kaveri loost „Love Will Tear Us Apart”, mida ta mitte kunagi enam ei korranud” (lk 38-39). Siin ei mainita, et tegu on rokkmuusika ajaloo ühe olulisema bändi Joy Division vahest kõige kuulsama looga, singliga, mis oli nende esimene edetabelitesse tõusnud lugu ning mis jõudis sinna alles pärast bändi laulja Ian Curtise enesetappu. Hakkasin mõtlema, et äkki tulnuks tõlkele kasuks mõned selgitavad joonealused, viited, mis pisut kogu Tucker Crowe’ tegelaskuju joonist paremini avanuks. Kas iga lugeja teab loo „Love Will Tear Us Apart” tähendust,  teab ta Human League’i positsiooni 80ndate popis või modide seost muusikaga (The Jam ja Paul Weller näiteks)? Hornby sügav huvi roki ja popi vastu võib valmistada vähem või rohkem salakavalat peavalu ka parimale tõlkijale, kui tollel puuduvad vastava valdkonna osas elementaarsedki teadmised. Tõesti, ehk siin peitub ka mingi laiem kultuuriline, põlvkondi eraldav probleem: mina esindan inimtüüpi, kellele on rokkmuusika parem osa kindlasti  ääretult oluline, osa minu enesepildist. Riina Jesmin, suurepärane tõlkija, kes on vahendanud eesti keelde muu hulgas Virginia Woolfi, Henry Jamesi, Peter Ackroydi, Iris Murdochit, Margaret Atwoodi, Isak Dineseni – aukartust äratav nimekiri! – on libastunud Hornby „Kuidas olla hea” puhul mitmel korral. Näiteks: „Sting, teate küll, see laulja – ta ei meeldi mulle eriti, mulle meeldis politsei, kui ma poisike olin, aga minu meelest on tema soolod  puhas pask …” Siin tulnuks kasuks teadmine, et Stingi karjäär algas ansamblist The Police, mille muusikalist panust (vaid viis albumit) peetakse täiesti üksmeelselt palju olulisemaks Stingi ohtrast soolomaterjalist – ning mõnigi The Police’i lugu kõlab siiani ka Eesti raadiotes (kui see on muidugi ülepea mingi näitaja). See pole öeldud etteheiteks tõlkijale. Pigem võiks küsida: on see paratamatu? Kas Hornby tõlkija peab ühtlasi olema ka popmuusika ajaloo  asjatundja? „Julia, alasti” sisaldab samuti üht probleemset kohta, kus näiteks minu lugemine takerdus, kui üks tüüp Crowe’ fännilistis kirjutab: „Tucker Crowe’ga on KÖÖGA te inimesed olete seal täiesti haledad muudkui jahute mingist lauljast kes pole kakskümend aastat ühtki plaati teind. Teda hinnati siis liiga kõrgelt ja teda hinnatakse praegu liiga kõrgelt ja „Morrissey” on nii kõvasdi parem et piinlik kohe” (lk 53). Miks on iseenesest nutikalt tõlgitud lõigus 

The Smithsi kunagise laulja Morrissey nimi jutumärkides – justkui oleks tegu looga või siis äärmisel juhul bändiga? Tunnistan, et ma pole „Julia, alasti” ingliskeelset versiooni käes hoidnud, võib-olla väljendub see mitte just kõige osavama keelekasutusega netikommentaator ingliskeelses originaaliski täpselt nii (Morrissey nimi on jutumärkides ka lk-l 284), kuigi mingit sisulist põhjendust sellele ei leia. Ning jällegi – kas iga lugeja teab Morrissey ja The  Smithsi kaheldamatust mõjust viimase kolme kümnendi indie-muusikale? Võib-olla närin tähte, aga eks peab ka tunnistama, et kuulun nende lugejate hulka, kellel on sarnaseid omadusi raamatus „Julias, alasti” tegutsevate pisut halenaljakate muusikafännidega.       

5.

Õnneks ei moodusta kirjeldatud niši-kirjanduslik osa sugugi Hornby lugude ainsat väärtust.  See toimib lihtsalt teatud osale lugejaskonnast äratundmisrõõmu valmistava, konteksti tekitava ja toonitava võttena (kui lugesin loo „Love Will Tear Us Apart” kohta, hakkas kohe mu ajus müdistama Peter Hooki bass). Kindlasti on Hornby suurepärane atmosfääri tekitaja. Harvade, ent tabavate lausetega loob ta pildi Inglismaa mereäärsest väikelinnast Gooleness, mis on „paik, mille parimad päevad on seljataga, paik, mis klammerdub  mornilt selle külge, mis tema omaaegsetest headest aegadest kunagi ammu-ammu kaheksakümnendatel või seitsmekümnendatel või kolmekümnendatel või üle-eelmisel sajandil järel on” (lk 152) või mis „ilma maotu öise neoonita paistis /—/ väsinud nagu meikimata näoga keskealine lits” (lk 234).     

Kuid peamisest. Hornby mängib oma värskes romaanis saladuslikult lahkuva rokkstaari motiiviga, selles sisalduva elust suurema romantikaga, et pookida sellele osavalt ja tabavalt külge üldinimlikke probleemiasetusi. Hornby eemaldab tähenduslikuks rokiguruks olemiselt kogu romantilisuse, traagika, paljastab Tucker Crowe’ sassis elujoone kaudu tema  elu üldisuse, tavalisuse, selle hämmastava sarnasuse kõikide teiste, muusikaajaloost puutumata eludega. Crowe’ põhiline probleem on tunne, et ta elu on luhta läinud: „Dickens on minu vastand. Ta on enam-vähem ainus mees, kelle elu vaadates võid mõelda: ah sa poiss, tema küll aega ei raisanud” (lk 162). Sellele seatakse vastu ettekujutus rokitähest: „Mis mõte oli rokkmuusikusse armuda, kui Annie tahtis, et too käituks nagu raamatukoguhoidja?”  (lk 222). Osavalt seob Hornby omavahel rokkstaari rolliga seotud kujutlused ja tegelikkuse – (endise) andeka laulumehe omaenda tunded ja võimed: „Nad olid end muusa ametikohale määranud ning Tucker pidi vastama nende armastusele, inspiratsioonile ja hoolitsusele, luues oma karjääri kõige kaunimat ja kirglikumat muusikat. Ja kui siis mitte midagi ei juhtunud, oli neil naistel kaelas endine muusik, kes istus dressipükste väel kodus ning jõi, vaatas telemänge ja luges Victoria-aegseid romaane, ja see nendele naistele eriti ei meeldinud” (lk 110). Crowe’ pühendunud fänn ei usu, et aastakümned pärast kadumist võiks tema iidol välja näha „nagu pensionil arveametnik” (lk 237). Niisiis tegeleb Hornby siin ühe väga levinud kujutlusega ning selle n-ö demüstifikatsiooniga. Ta näitab, et kuningas pole mitte ainult lahkunud hoonest, vaid ka alasti. Selles seisnebki Hornby uue raamatu üks põhilisi  väärtusi – ta nühib maha tarbimismaailma ühe veikleivama ettekujutuse võltsvärvi kihte. Kuid mitte ainult – siin jõuabki lugeja tagasi niši piirile –, sest hea muusika kestab inimlikest rähklemistest kauem. Nii et kui kokku saavad ennast oma muusikaga rokiajalukku kirjutanud Tucker ja tema fänn Duncan, siis on nii mõistetav see, mida ütleb Duncanile Tucker: „… üks maailm on sinu oma, mis on täis, tead küll, kuulujutte ja vandenõuteooriaid ja  hirmuäratavaid fotosid inimestest, kes pole mina. Ja siis on minu maailm, kus on passid ja lastevanemate koosolekud ja kindlustusnõuded. Minu maailmas on elu üsnagi banaalne. Palju paberipahna” (lk 245), kui ka see, mida ütleb fänn oma iidolile: „Mulle tundub, et andekad inimesed ei pruugi oma annet hinnata, sest see kõik tuleb neile nii kergelt kätte, ja me ei hinda kunagi neid asju, mis meile kergelt kätte tulevad. Aga ma hindan seda, mida  sa sellel plaadil tegid, vist kõrgemalt kui ühtki teist asja, mis ma kuulnud olen” (lk 252). Nii halastab Hornby isegi Duncanile, kõige fännimale fännile – keset tema naeruväärset rähklemist pesitseb sügav empaatia ja armastus kunsti vastu.   

6. 

Ja üks asi veel, mis mulle Hornby juures meeldib: ta jätab otsad lahti. Kuidas, selgub juba  lugedes. Lõpetuseks minu esiviisik lugudest, mida võiks „Julia, alasti” lugemise saatel või vahepeal kuulata: 1) Joy Division, „Love Will Tear Us Apart”, 2) Human League, „Don’t You Want Me”, 3) Jeff Buckley, „Hallelujah”, 4) Morrissey, „Now My Heart is Full”, 5) Pink Floyd, „Wish You Were Here”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming