Netitekstid

Peeter Sauter

1. osa. Mida ilmub, kus ilmub?

Vahel on olnud kuulda nukrat nooti, et noored enam ei loe ja ei oska kirjutada ega kirjutagi. Võib tõsi olla, et noored vaatavad mööda krestomaatilisest kraamist, antiigist, klassikast ja ammugi nõukaaja tekstidest, mille peidetud tähendused ja kihistused panid kihelema omaaegse lugeja, aga ei pruugi nii väga kõnetada praegust noort. Noored ei pruugi osta poest palju raamatuid või laenutada raamatukogust, nende tekstid on internetis. Ja neid on palju.

Kihvatab, et kritiseerija ise ehk ei loe neid noorte tekste ega taha noorte keskkonnas nendega kaasa mõelda ja rääkida. Vaid kiibitsejana on mul tunne, et noored, aga ka vanad, kirjutavad rohkem kui kunagi varem ja paljud ka loevad. See on võimalik, kuna kanaleid tekstide leidmiseks rohkem. Mis tasemel on need tekstid, on iseasi. See, et tekste on palju, pole halb. Paljude netis sõnamängude harrastajate seast tõusevad kindlasti mõned uuele levelile nagu arvutimängus ja usutavasti saab neid olema rohkem kui paberi ja pastaka aegadel oli ja juba on.

Avaldamispaiku

Kus ilmuvad põhiliselt eestikeelsed netitekstid?1 Blogides, kodulehtedel, teemasaitidel ja foorumites (kirjandusleheküljed nende hulgas), lehekommentaarides, meilides ja eraldi nähtusena Facebookis (tahaksin kirjutada „feisspuk”, nagu nüüd oleme harjunud kirjutama „internet”). Isegi Twitteris on kirjutatud. Kirjandussaite on olnud üksjagu. Kui varem andsid seal tuld valdavalt noored, siis nüüd on kas või Facebooki Ahjusooja Luule lehel kirjutajaid igas vanuses ja tekstide tase seinast seina.

Mitme netikeskkonnaga kipub olema häda, et need sulguvad iseendasse. Lehekomme kirjutab üsna kindel seltskond ja kui seal mõni teravam teema ka lahvatab, siis jääb see enamasti ühte ringi keerlema ja suubub materdamisse.

Kirjandussaidid, -blogid ja -kodulehed võiksid olla midagi muud, aga neid kummitab sama häda. Värske Rõhk – suurepärane kamp kirjutajaid ja lugupidamisväärse visadusega käimas hoitud sait (ja ajakiri), mis algul äratas suurt huvi, kipub nüüd jääma kitsa ringi seinaleheks ja suhtlusvahendiks. Ega sellega midagi katki ole, ainult ootus oli algul suurem. Erakkonna leht on valdavalt Timo Marani personaalne keskkond (ja ma ei mäleta, kas ta algul oli siiski rohkemat, vist oli). Rühmituse ZA/UM kodulehe (aja)kirjanduslikud palad (alates aastast 2009) kipuvad olema tiba följetonlikud ja fantastilised. Siit saab aimu noorema seltskonna eluhoiakutest, aga kahju, et sissevaateid põlvkonna igapäevasesse elustiili ja rutiini pakutakse vähe. Praegune nihilism kipub olema „maailm peas” ja „brave new world”, aga eks selletaolist on ikka tehtud.

Rohkem imponeerivad saidid, kuhu ei koondu vaid üks sõpruskond, mille moderaator näeb vaeva, et kaasata uusi kirjutajaid mujalt, otsida värskeid käekirju, erinevaid lähenemisi. Selline on ehk Hasso Krulli ja Carolina Pihelga luuletõlkesait Ninniku. Hea algus on Igor Kotjuhi käima tõmmatud Tuulelohe ehk Vozdušnõi Zmei (kus saab lugeda näiteks Jaan Kaplinski värskeid vene keeles kirjutatud värsse), paraku kummitab sedagi oht jääda isolatsiooni ja kitsasse netisahtlisse. Töö- ja tekstimahukas ulmekirjanduse sait Algernon on paratamatult atraktiivne eelkõige (või vaid?) ulmesõpradele ja neid on Eestis üksjagu, teised eksivad sinna harva.

Meil kõigil on terve pinu netilehti, mida me iga päev läbi kammime ja uusi me suurt ei otsi. Tuttavad saidid on puhkus, uute läbikammimine kipub tööks. Meile meeldib hulkuda turvalistes ja tuttavates netimetsades, sest alatasa muutuv internet on suur ja hooletuna võib sinna liiga kauaks ära eksida. Kui palju oli kas või otsingumootoreid kümmekond aastat tagasi? Kümneid. Nüüd on Google need kõik nahka pannud. Sama kipub juhtuma ka meilibrauseritega. Aga ma loodan, et kirjandusleheküljed päriselt ei kao, vaid jäävadki ilmuma, kaduma, uuenema.

Kadunud on Kloaak ja eestikeelne Bahama Press ja veel mitmed, mille lingid siiani kirjanike liidu lehel ripuvad. Kadunud on näiteks minu koduleht, millele sealsamas viidatakse. Mõned, nagu Kauksi Ülle oma, on hangunud minevikku – sinna pole ammu midagi lisatud. Jaan Kaplinski leht tervitab meid nüüd kõigepealt inglise keeles ning sealt on kadunud endine teksti- ja alter ego’de kirevus ja osa mitmekeelsusest. Suurepärane on aga Kirjanike Kodu lehel ära toodud Marju Mikkeli lingikogu. Müts maha, see on mammuttöö ja mulle ajaveet tükiks ajaks. Mikkeli enda teatel pole netis rippuv kogumik täielik ja on lootusetult vananenud (aastast 2006), aga paremat ei paista mulle kuskilt.

Miks ma ise oma kodulehe tegin ja siis sellest loobusin? Tegin, kuna semud pakkusid, et võivad lehe tekitada ja blogieelsel ajal mõtlesin, et miks mitte, ma hakkan seal kirjutama online’is romaani ja siis on mul motivatsioon lisada iga päev lõiguke. Mõne aja see ka toimis ja ma kirjutasin nii valmis jutustuse „Beibi bluu”. Arvatavasti keegi peale mu enda teksti kasvamist netis ei jälginud. Netilehe ainuke tagasiside olid meilid firmadelt, kes kiitsid mu kodulehte (enamik kommijatest eesti keelt ei mõistnud) ja soovisid mu linki raha eest üles panna miljonitele teistele lehtedele. Kui küsisin, et mis mõttega te eesti kirjaniku kodulehe lingi tõmbate üles saitidel üle kogu maailma, sain põhjalikke vastuseid, mis mõjusid siiski vaid huumorina. Kui eesti domeenid tuli uuesti registreerida ja nende pidamise eest pidi hakkama (väikest raha) maksma, siis ma loobusin. Leht ei hoidnud mind enam kirjutamas ja oli pelgalt edevuse asi (mõneti oli ta seda algusest peale: kui ma olin lootnud, et kodulehelt võib hakata hargnema sott mõne maailmakuulsa kirjastajaga, siis ei hakanud sealt midagi hargnema). Võimalik, et midagi sellesarnast on juhtunud paljudega.

Blogides kirjutatakse enamasti päevikut või jooksvat kirjandus- või teatrikriitikat, aga ka ilukirjandust. E. L. Jamesi bestseller „50 halli varjundit” oli algul blogi. Nii ka Betti Alveri auhinnaga pihta saanud kunstnike Sandra Jõgeva ja Margus Tamme esiraamatud – head tekstid, ilukirjanduse ja autobiograafia piiril mõlemad. Piir omaelukirjelduse ja ilukirjanduse vahel ongi tänapäeval hägus. Inimestevahelistes suhetes võib see pingeid tekitada: näiteks on mulle semu öelnud, et ta ei saa minuga enam millestki olulisest rääkida, sest ma kirjutan homme sellest oma blogis (ma pole seda kunagi pidanud).

Ekskurss. Hoiatav näide, kuidas hästi mõeldud ja hoolega valmis pusitud netikeskkonnad käivituda ei pruugi, on Eesti valitsuse lehekülg TOM ehk Täna Otsustan Mina, kus kodanikud said teha ettepanekuid ning neid ja ministeeriumide õigusaktide tutvustamisfaasis eelnõusid kommenteerida. Kodanikud, kes lähevad meelsasti valitsusvastastele miitingutele, kus on omade seltskond ja elev olemine, olid tollel lehel üsna passiivsed nii ettepanekuid esitama kui neid kommenteerima. Mõne aja pärast ehitati passiivselt tiksunud sait uuesti üles Osalusveebina, aga sedagi pole ikka korralikult käima saadud. Miks? Mõeldagu.

Mäletan, et ka netifoorumite algusaegadel loodeti, et neist tuleb rahva kollektiivne aju, aga varsti oldi sunnitud tõdema, et tuli siiski peldikusein. Õnneks kõik netilehed seda siiski pole. Ka Facebook näeb vaeva, et pornot ja tümitamist eemal hoida – ja ennäe, see on võimalik. Facebookil on minu meelest lausa kristlik headuse ja üksteisehoidmise aura ja see toob talle üksjagu tulu (näiteks 2013. aasta kolmanda kvartali kasum oli 425 miljonit dollarit), sest kuigi me armastame teravusi pilduda, tahame siiski, et meid hoitaks ja armastataks. Facebooki netitekstidest tuleb eraldi juttu.

Kirjanike kodulehed

Vaatame veel korraks Eesti Kirjanike Liidu netilehelt, kuidas töötavad seal välja pakutud kirjanike kodulehed. Võtkem järjest.

Jüri Ehlvest. Kodukas täitsa olemas. Kirjas ka kadunud Jüri von Ehlvesti meiliaadress ja telefoninumber.

Sass Henno koduleht on Surematuse Akadeemia reklaam, kus Henno õpetab teile 16 400 euro eest bestselleri kirjutamist. Ühesõnaga, lõbus lugemine.

Jaan Kaplinski lehest, mis algab lakooniliselt sõnadega „life” ja „work”, oli juba juttu.

Kauksi Ülle lehte on viimati muudetud 9. V 1999.

Sirje Kiini kodukas avaneb esmalt ingliskeelsena.

Kivisildniku blogi viimane sissekanne on 24. VI 2012. Aga Sveni ei saa küll süüdistada, et ta netis vähe esineb.

Ann Musta leht EKLi lingi kaudu ei avane, küll aga töötab annmust.com.

Kai-Mai Olbriga sama lugu. Antud link ei tööta, avaneb aga http://www.hot.ee/olbri/, kus keskendutakse kunstile.

Enn Põldroosi elegantne sait tuleb nipsti lahti.

Valeria Räniku kirju lehekülg pakub kohe ja häbenemata müügiks pilte ja raamatuid.

Minu kodukas ammu maas.

fs-i leht on stiilne, aga uudiseid on täiendatud viimati 19. V 2010.

Ivar Silla leht ei tule lahti, küll aga saab lugeda blogi ivarsild.blogspot.com, kus viimane sissekanne on novembrist 2011.

Leonid Stolovitši veebileht funkab ilusti (ka pärast härra lahkumist).

Heiki Vilep treib kodulehti ja ta enda oma on sisukas, atraktiivne ja toimib.

Julius Ürt pakub luulepuud, kus teksti sees on lingid uute tekstide juurde, nagu ka Hasso Krulli luulelehel Trepp.

Välja pole käidud linki Toomas Vindi lehele, aga see on olemas ja kaunis nagu kunstnik Põldroosilgi.

Resümee. Enamik autoreid tunneb, et kodulehte pole (enam) vaja. Kas siis tegelikult on või pole või kellele oleks vaja, ma ei tea. Mõne aasta eest kuulsin meie aastakoosolekul arvamust, et kodulehed peaks kirjanikele valmistama kirjanike liit. Bože moi, see meenutaks küll elu ühes teises liidus. Ja miks siis ainult kodulehed, ehk peaks liit kirjutama ja uuendama regulaarselt mu CV-d ja leidma mulle agendi. Abistajaid ehk leiduks – küllap võib iga liidu liige Vilepilt oma näo ja teo järgi kodulehe tellida ja selle eest oma karmanist tasuda.

Veebiluule

Eriti arvukalt leidub veebimetsades muidugi lüürilist kirjandust. Netiluule on nagu kunagine suuline pärimus, sähvatab pähe ja lendab kohe netti. Heal juhul jääb mõnele meelde ja räägitakse edasi (pannakse komme ja luule lingitakse edasi). Mulle meeldib, et netis on läbisegi konarlikku ja räiget vemmalvärssi, tundelisi ohkeid ja intellektuaalseid, iroonilisi välgusähvatusi ja kõuemürinat. Soust ja saast on läbisegi mannavahu ja vahuveiniga. Ehk võib see kõik olla lugejale heaks luulekooliks. Ise valid, millega kaasa lähed, ise tajud, mille ja kelle ära tunned.

Autoreid on noil saitidel kirjanike liidust, liitu ihaldajate hulgast ja ka neid, kes tunnevad, et nad liidule võivad ülalt alla vaadata (nagu kunagi tegid Kenderi Kaur ja Kadi Kuus (ehk Kerttu Rakke), aga nüüd on Kadi siiski õnneks toredasti liidus sees).

Kunagi tulebki ehk uus Jakob Hurt ja roobitseb kogu selle uue pärimuse internetist välja2 ja sest tuleb veel suurem tekstiports kui kunagi kamba peale kokku rehitsetud rahvaluulekogust. Selle uue kogu jaoks, kui ta välja printida, tuleb ilmselt uus suur maja ehitada. Võib-olla on mu luul, et luulest saab parema pildi, kui see on paberil. Soov saada pabervalik netis ilmunud eesti luulest on paraku sama lootusetu kui unistus välja printida kogu internet.

Nähtus omaette on praegu Ahjusoe Luule Facebookis. Sinna lendab tekste üles iga päev (aga paljud panevad luulet ka otse oma seinale Facebookis ja leiavad nii rohkem lugejaid) ning ehkki Kivisildnik tegutseb seal politseinikuna ja jagab ahjusooje jalahoope, on võimalik, et tekstimassiivist tekib kunagi uus Jumalike Ilmutuste luuleantoloogia. Üks selletaoline juba on tekkimas, valdavalt ahjusoe – „Elavate surnute antoloogia” (2014). Kraam on lihtsalt kirjastajal peos, nagu püüaks ta kalu õnge aknast välja visates majatagusest tiigist.

Sagedasemad Ahjusooja kirjutajaid on Sveni kõrval äsja uhke debüütkoguga välja tulnud Liina Tammiste, kujundaja Andres Rõhu, muiste kräbeda ja tundelise sule poolest tuntud ajakirjanik Margo Vaino. Tammiste on viidanud, et tema luuletamine kasvaski välja Facebookist, ja küllap on nii etableerunud ka Margit Peterson. Netikirjandus on paberkirjanduse kasvulava, ehkki vahel ka luule prügikast. Aga eks millegi kasvatamiseks ja kasvamiseks ongi vaja sõnnikut ja huumust.

Kuna Facebooki ja Ahjusooja Luule lehed uuenevad väledasti ja iga päev, siis võtame autorite loal lihtsalt paar näidet lähiaja noosist (eelmise aasta novembri algusest). Seda luulekraami ongi ju kena lugeda väikeste juppidena, kui nagunii need netilehed vahel avad, nagu loeks lehest kunagisi Marko Pomerantsi pomeriime või Janek Mäggi värskeid värsse.

Facebookis luuletatakse nii (ja mitte ainult nii): Sven Moorlat: „tulin koju / lumesadu polnd mitte / kakelungi keegi ei algatand / mistõttu kämmal terve on seekord / nüüd joon Borjomi ja hüüan ahoi.” Aare Humalast: „ma olen nüüd oimetu / mind peaaegu ei olegi / aga see ei sega / teie olemist”. Liina Tammiste: „miks / ma / nutan / su / pärast / nutan / selle / olematu / meie / pärast. / su / eilsetes / möödunud / best / before’i / pärast / su / väikluse / pärast / su / koledate / kingade / su / lameda / huumori / su / mitte / kunagi / kompromissiva / loomuse / pärast / ma / nutan / oh / miks”. Imbi Paju: „Kirjutades romaani, sündis luuletus: Laeng sõnade taga, / kellegi meelemaastiku torked / kes tahab olla õnnelik / nagu me kõik / maailm kõigub ja polariseerub / sel on oma maitse ja lõhn / jäta reageerimata / ära mine õnge / see kel puudub piiritunnetus / puudub see / alati on olemas üks koht kus vaadata taevasse / avarus on elu igas hetkes / ära tunnista iseenda vastu”.

Ja Ahjusooja Luule lehel Facebookis: Martin Plaser: „.::. / Pika vinnaga huumor / rahuloleva näoga / jälle mind tõmmatakse / tee sellest järjejutt”. Krista Jutt: „neelasin täna / kolm luuleraamatut / peavalu vastu need ei aidanud”. Andres Rõhu: „*kasvamise lugu / võtsin südame / persest ja panin rinda / uhke tunne oli”. Kristi Roots: „Lugesin artiklit, et keegi naine / olevat abiellunud sillaga, / aga / mulle meeldivad majakad. / Seksist ei hakka lähemalt rääkima / läheks pisut nilbeks / isegi minusuguse luuletaja jaoks, / aga vaadata mulle meeldib, / kuidas laine limpsab majakat / hoolimata, / mida arvab sellest ümbritsev maailm. / Mina armastan oma majakat. / Siluksin teda hellalt / ja vaataks andunult lainete mühas / alt üles / ning meil oleks trobikond plinkivate pepudega lapsi, / kellega hullata / sõitku laevad või karidele puruks. / Inimesi on liiga palju. / Inimesi on liiga vähe. / Seetõttu armastamegi sildu ja sadamakaid / ega hooli põrmugi, / mida ajalehed meie kohta kirjutavad. / Kirjutagu. / Nad on lihtsalt kadedad / minu õnne pärast”. Siia võiks lisada Margo Vaino räigevõitu, aga hea teksti „:)(: teatriõhtu”.

Kui ma kopiks siia kogu ühe päeva netiluule saagi, tuleks seda ehk ühe mahuka luulekogu jagu. Seega oleks võimalik avaldada iga päev värske eestikeelse luule kogu. Ja miks ei võiks seda mingil ajavahemikul eksperimendi korras ka teha (kuigi, kui projektist on juba pajatatud, suurendaks see vist luulevoogu märgatavalt)? Mis paneb mõtlema, miks me luuletame: kas valutab hing, ängistab vastamata armastus, sügelevad riimid ja väljapääsu otsib eksistentsiaalses ahistuses hulluv marukoer hinges või tahaksime ennekõike oma hinge ilu eksponeerida ja saada vastu mõne pai ja patsutuse (millega pole ju midagi viltu)? Ja miks me neid tekste teistele lugemiseks üles riputame? Minul vastust ei ole. Tore, kui asi erutab, ja veel parem, kui suur erutus narruseks ei pöördu (aga sest ei päästa meid päriselt keegi, eriti netiajastul).

Kirjanike meilivahetus

Ehk ei pea sest väga valju häälega rääkima, aga üks netinurk, kus on läbisegi abistav info ja mõnikord pöördesseläinud inimeste lahmimine, on ka kirjanike liidu meililist. Nalja ja ajaviidet leiab sealt vähe, kirjanikud pole suured naljamehed ja kõige tõsisemalt võtame iseend ja oma loomingut. List on avatud formaalselt vaid liidu liikmetele, aga teada on, et netis saladusi pole. On hulk elutarku (või netivõõraid) autoreid, kes seal üldse kunagi suud lahti ei tee (näiteks Andrus Kivirähk), nagu ei ilmunud liidu koosolekutele asju arutama kunagi Tammsaare. Ja küllap too asi nii jääb ja peabki jääma. Meie meililist ja koosolekud on meie nägu ja on tore, et rahvas ja keelekasutus on kirjud ja seinast seina. Alati jääb aga võimalus, et ilmub keegi, kes teeb meililisti tekstidest kompilatsiooni ja lavastab sealsetest ajuti eskaleeruvatest maajagamistest ja kurtmistest raadiokuuldemängu. Seda peab siis võtma külma kõhuga.

1 Vt ka: Piret Viires, Läinud kümnendil toimus eesti kirjanike hulgas digimodernistlik veebiplahvatus. – Postimees 11. XII 2010.

2 Vt Valdur Mikita, Hurda tagasitulek ehk Kuidas sokutada šamaanile nutitelefon. – Postimees AK 31. XII 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht