Netitekstid

Peeter Sauter

2. osa. Ringlevad käsikirjad: Sandra Jõgeva „Avalikud ja salajased märkmed”, Peedu Saare „Pascual”.

Valdavalt ilmuvad netitekstid praegu Poognas ja Facebookis. Üks omaette netis tiirlev tekstimassiiv on ilukirjandus, mida ei riputata avalikele saitidele üles, aga saadetakse tuttavatele ja võõrastele sirvimiseks ja arvustamiseks. Vahel semud-tuttavad postitavad selle siis edasi uutele lugejatele nagu kettkirja. Sellist kraami saadavad valdavalt toetust vajavad algajad, kel äsja valminud tekst näppe põletab.
Tundub parem, kui blogisid ja netitekste kirjutatakse vähemalt mõnda aega oma lõbuks, ilma eesmärgita valmis teha surematu romaan ja saada kuulsaks kirjanikuks. Sedasi leitakse heal juhul üles oma loomulik kirjutamine, hääl ja stiil. Nii alustas näiteks Islandil resideeruv pianist Risto Laur Facebookis ja nüüd on tal ilmunud vahva raamat muusikapedagoogi eluolust. Jah, küllap oli tagasiside ja like’ide kogumine Ristole julgustav ja vajalik ning oma tekstide sirvimine Facebookis võis anda arusaamist, kuidas edasi liikuda. Kui kirjutada sahtlisse, jääb kõrvalpilk ära.
Nende puhul, kes mu meiliboksi ilukirjandust saadavad, võibki olla lugu selles, et pole olnud tagasisidet ega kõrvalpilku. Toimetajad ei jõua enam käsikirju retsenseerida nagu vanasti, isegi arvamust avaldada ei jõua. Ainuke arvamus on see, et avaldatakse (kui avaldatakse). Kui avaldamisteadet ei tule, jääb noor autor kurvaks, tal pole sotti, kas on täieliku jama kokku kirjutanud või saaks kraami kõbides avaldamiskõlbliku asja. Nii pidin kunagi lohutama Margus Tamme, kes oli saatnud tekste kirjandusajakirjadesse ega saanud vastust. Ütlesin, et tekstid on head, aga mul jäi tunne, et Tamm pidas seda semujutuks. Kirjutasin kulkale soovituse raamatu toetamiseks ja seal luges asja sama ajakirja toimetaja, kust Tamm vastust ei saanud. Toimetaja leidis, et jutud kõlbavad, ja pani paar tükki ajakirja sisse, hiljem sai Margus raamatu eest Alveri auhinna. Tal vedas ja vedamises oli palju juhust. Kõigil nii ei pruugi vedada ja paljud ilmselt tüdinevad (paraku on nüüdseks tüdinenud ka Margus).
Ja nüüd tahaksin ma näppu viibutada. On selge, et me kõik vajame julgustust ja tuge, kui õpime ujuma või jalgrattal sõitma ja kui teeme algust ilukirjanduslike tekstide kirjutamisega. Aga mida annab meile tekstide ringlusselaskmine? Sõbrad enamasti kiidavad ja võimalik, et pisut liialdatult, see on mõistetav. Kiitus paneb silmad kinni puuduste ees ja tekstitegemine või -parandamine ei pruugi edeneda. Kirjandusinimesed, kelle meilipostkasti retsensiooni ootav tekst potsatab, ohkavad: nüüd peab tegelema ei tea kust saabunud tekstikesega, kui oma asjadekski pole õieti mahti. See pole aga hinnangu andmiseks hea häälestus. Nii võidakse vastata pealiskaudse heatahtlikkusega (tegemist on ju värske noore kolleegiga) või virutada ajaröövlile pahuralt paar nätakat.
Arvatavasti oleksin ma Peeter Kormašovi esikraamatule kirjutanud palju lahkema retsensiooni, kui selle oleks tellinud toimetaja ja mitte Kormašov ise. Kirjutagu ma palun ta esikraamatu arvustus ükskõik mis väljaandesse, oli noore autori soov juba enne raamatu ilmumist. Et raamat oli hea, siis kirjutasingi, aga rusikas kippus sügelema. Vähe parem oli lugu Mikk Pärnitsaga, kes ootas, et ma pisut sirviksin faili, sest ta oli oma tekstiportsus üsna kahtlev. Kunagi meilis luulekogu käsikirja Siim Kera ja ma olin nõutu. Ma polnud luulet avaldanud ega retsenseerinud, mis arvamuseavaldaja mina olen. Püüdsin siiski öelda, nagu tundsin, aga piir on lähedal ja varsti hakkan ma saadetud käsikirjade sirvimisest kõrvale hiilima.
Nii tekitasid esialgu tõrke ka kaks romaani (või jutustuse) mahus teksti, mis samal moel saabusid ja mis pärast väikest venitamist siiski uudishimust lugeda võtsin. Ei ole teada, kas need raamatuna ilmuvad, aga ma loodan küll. Need on Sandra Jõgeva „Avalikud ja salajased märkmed” ja Peedu Saare „Pascual”.  Esimene kirjeldab umbes aasta lõikes Sandra elu Polymeri kunstikommuunis ja oma naabruses asuvas korteris, hängimisi näituseavamistel, kunstnike liidu aastakoosolekutel, performantsikorraldamist ja dokfilmitegu, igapäevast noorema kunstirahva elu, väikeettevõtlust erootikateenuste pakkumisel domina rollis. Sandra kirjeldab värvikalt ega hoia tagasi irooniat. Kuna ma teda põgusalt tean ja et ta on oma eelmise raamatu eest juba Alveri kätte saanud, ei muretsenud ma, et ta suurt julgustust vajaks.
Peedu Saare nime nägin, kui ta mulle meilis, esimest korda. Ja ega ta siis ka ei rääkinud õieti midagi endast, nii et ei tunne ma meest siiani. Ma ei tea, kui oma elu lähedalt ehe ja veenev tekst on tehtud. Tema „Pascual” kirjeldab eesti emigrandi elu Londonis, tööd kalarookija ja juurviljatükeldajana, surnuaiavalvuri ja koristajana, hulkumisi tänavatel, kamraadlikkust ja konflikte teiste sama vaeste sisserännanutega, kohtumist pättidega, poolplatoonilist armastuslugu tšehhi tüdruku Hanaga, paljaksröövimist tühermaal enne kojusõitu Eestisse ja rahaleidmist tänaval. Lõputu drift, vahelduv melanhoolia. Saare tekst tekitas kohe tunde, et mees peaks edasi kirjutama. Uus hea tekst on nagu pidu või pühapäev ja teeb tunde, et tasub tekste teha, kuigi vahel sigineb kahtlusi.
Mõlema teose miinuseks on kohatine jutu joruks muutumine. Kunagi küsisin Märt Väljatagalt, mida see tähendab, kui ta nii minu teksti kohta ütles. Nüüd olen hulga aastaid saanud järele mõelda: vähe on liigendatust, dialoogi ja kompaktseid pilte, libisetakse mõneti mööda pealispinda. Mis siis, kui selline on kirjutaja orgaanika? Mihkel Mutt tegigi noorpõlves valdavalt mõttekäikudest koosnevaid tekste, ehkki arvas, et väga kaua nii ei saa, peab hakkama pilte tegema.

Sandra Jõgeva „Avalikud ja salajased märkmed”
Sandral on visuaale küll, aga ta kipub neist telegrammistiilis üle traavima. Nii ei teki emotsiooni, suur osa asjast kipub jääma ühetasaseks. Oma varasemad Ameerika seikluste kirjeldused on ta teinud ilmselt väikeselt distantsilt, need on terviklikumad ja kompaktsemad alguse ja lõpuga lookesed. (Huvitav, ma olen just autentsust ja täpsust armastanud ja nüüd tundub mulle, et tema literatuur on ehedam kui dokument. Ilmselt on asi selles, et ühel autoril töötab paremini üks ja teisel teine nõks.) Jutustuse elusam osa on Sandra kirjeldus dokfilmi tegemisest kriminaalsete homoseksuaalide ja alkohoolikute seltsis, aga seda ma täpsemalt kirjeldada ei saa, sest teema on sensitiivne ja seotud pooleli kohtuasjaga. Kunstirahvas on sees oma nimedega ja ilmselt on Sandral tunne, et kõik teavad-tunnevad üksteist niigi, milleks karaktereid ja tüüpe lahti rääkida. Lugeja huvides võiks seda siiski teha. Nii on etemalt kirjeldatud kohtumisi inimestega, keda Sandragi õieti ei tea, sest siin joonistab ta täpsema pildi.
Võtame üheks näiteks Balti jaama turu kirjelduse: „Hommikul otsustan geikristlaste pühapäevapalvusele minna. Enne seda lihvin ja toimetan veel eelmisi märkmeid ja suhtlen Facebookis Geikristlaste Kogu asutajaga […]. Ta kutsub mind endale maale külla millalgi.
Lähen läbi Balti jaama turuhoone, et tagasi viia sealt eelmisel päeval ostetud pakk juustu, mis on osutunud absoluutselt hallitanuks. Katsun juustumüüjaga olla sõbralik ning ta annabki mulle uue paki. Aga see ei piirdu sellega. Kui seisan juba teise leti ees, et osta karp komme, seisab mu selja taga vihane juustumüüja, käes seesama hallitanud pakk. Ta väidab, et tema pole seda mulle müünud. Olen üle valatud eesti-vene segakeeles valjuhäälse eheda turumutisõimuga. See väljend pole ilmselgelt pelgalt metafoor. Liituvad veel mitmed turumutid. Ma vaidlen vastu, aga annan nõutud juustupaki tagasi. Kuidagi õudne on hakanud. Kui küsin kommiletimüüjalt, kas neil kaheeuroseid belgia assortiikarpe veel on, saan mürgise vastuse: „Me ei müü neid juba ammu, näete, te ei mäleta, kust midagi saab! Miks peaks tema teid uskuma, kui ütlete, et ostsite selle juustu temalt? Ja miks te seda hallitust kohe ei märganud?” Avastan, et mul pole piisavalt raha ja lähen automaadi juurde, turuhoonest välja. Äkki on tunne — nutta tahaks. […] Peaks end ikka alamatest ühiskonnaklassidest eemale hoidma, mõtlen ka. Stockmannis nii ei käituta, mõtlen. Alles näitas sõbranna odava Kadrioru korteri kinnisvarakuulutust. Peaks siit nahhui tõmbama, mõtlen enda teadmata platnoislängis. „Sul kukkus kinnas maha!”, hüüab sel hetkel keegi. Hüüdja on asotsiaal. Ja mul tuleb sel hetkel sõna otseses mõttes pisar silma. Õnneks ma pole ennast meikinud. Tänan asotsiaali ja otsustan turuhoonesse siiski tagasi minna ning osta need neetud kommid. Kuigi kõik turumutid mind vihkavad.
Sinna sisenenud, tuleb mu juurde morni näoga juustumüüja ja ulatab vaikides paki. Tänan teda, aga paha tunne on. Ostan kommikarbi ja siis äkilise impulsi ajel veel ühe, väiksema. Lähen viin selle jätkuvalt mornile juustumüüjale ja ütlen, et mul on tegelikult väga paha tunne, et selline vastik konflikt tekkis. Et mulle tegelikult niisugused meeleolud ei meeldi üldse. Juustumüüja ajab vastu, aga võtab siis pakutu vastu. „Teate, mul on nii häbi! Ma ajasin midagi segamini. Ma müüsin selle juustu teile küll!” – „Mul on endal ka häbi!” Lahkume üksteisest naeratades ja mul on tunne, et headus võitis või midagi taolist. Kristlikud väärtused. Oleksin ma solvunult lahkunud peale morni näoga tagasiulatatud juustupakki, oleksin seda turuhoonet vältinud ja turumüüjaid vihanud äkki elu lõpuni.
Noh, ja selles meeleolus lähen ma geikristlaste pühapäevasele jumalateenistusele ja armulauale. Kohal on maakiriku kellalööjast ja endisest katoliiklasest kolme lapse emast koosnev vanem lesbipaar, keegi inglane ning ekskremendifetishipiltide Youtube’i lekkimise tõttu vallandatud tuletõrjuja. Tema tahab, et eestpalve oleks soovoliniku eest, kelle poole ta oma juhtumi pärast on pöördunud. Mina – et mu doki eest. Lisaks palvetatakse, et lesbipaari korterimure laheneks ja et geikristlased saaksid endale Tallinna kesklinnas oma ruumid, soovitavalt isegi maja.”
Veel väike kirjeldus Sandra kureeritud performance’ist Patarei vanglas: „Nad koperdavad lavale. R teatab sissejuhatuseks, parukas sassis, et tal on siiski parem soeng kui V-l ja kuuleb vastuseks V-lt, et ta on pisike pederast, kes ei saa mehi, kuna meigib end liiga palju.
Nad kraaklevad omavahel. V sõimab mingit lava ees seisvat meest. See võiks olla labane, aga ei ole. Nad on kõik verbaalselt piisavalt võimekad, on oma välimusega vaeva näinud. On piisavalt atraktiivsed. Nad koperdavad koomiliselt oma kalasabadega. AT on lihtsalt alasti ega tee suurt midagi. F röögib: „Te olete kõik suuremad munnid kui mina! Aga mina olen vähemalt MERIMUNN!!!” R lendab pea ees lavalt alla, viies endaga kaasa kitarrivõimu. Ja sedaviisi kaks korda järjest! Kokkuvõttes naelutavad nad publiku lava ette. Kuulen telefonikõnesid, millega kutsutakse oma sõpru ja tuttavaid. Kuulen võrdlusi NO-teatriga (olevat parem kui see!), saksa kabaree, Volksbühne, rahvateatriga … Osad ei usu, et tegelased laval on tõesti maani täis. Lõpp on lihtne. Helimees keerab mikrofoni välja. Otsin ta puldi tagant üles ja nõuan heli taastamist. „Mine munni!” See on ainus vastus. Kolm korda järjest. Ülejäänud loobuvad ja kakerdavad lavalt minema. Aga R jääb ning peab pikka ilma võimenduseta monoloogi, millest ei saa eriti aru. Kuulen, et ta nõuab publikult kinnitust, et ta meik on ilus. Alati kui R täis jääb, jõuab ta selleni. Lisaks püüab ta võrgutada kenasid noormehi, kes vaatavad teda, suud ammuli, lava ees.”

Peedu Saare „Pascual”
Peedu Saar „noor mees üksi Londonis lugu” on kirjanduslikum, hellem ja õrnem, kuigi siingi ei hoita elu robustse poole kirjeldamisel tagasi. Eksistentsiaalseid hetki on rohkem. Kui Sandra jutustaja kuju välja ei joonista (ja miks peakski, dok-värk), siis Saarel tekib imaginaarne minategelane, eesti maapoiss Pascual, kelle võitlus maailmavaluga, moraalsed kõhklused ja individuatsioon on hästi jälgitavad. Pascual on justkui munk keset suurlinnamelu ja selgub, et temataolisi on siin palju. Lonely crowd. Maailmakirjanduses on seda tehtud küll ja küll, aga eesti kirjanduses? Valtoni „Mustamäe armastus” on tiba teine.
Võibolla peaks tänane suur romaan, mille puudumise üle kurdetakse (unustades Olle Lauli teosed), rääkima eestlastest väljamaal. Õnnepalu tegi kunagi „Piiririigis” selle suunaga algust, Kenderi „Ebanormaalne” ajas sama rida ja kindlasti tekib jätkajaid. Näis, millal neist filme hakatakse tegema. „Pascual” on samuti üks selline ja minu jaoks üks tugevamaid näppu sattunud tekste viimastel aastatel. (Arvatavasti mulle armas ka seetõttu, et olen isegi kunagi Inglismaal üsna sarnase elu peal ligi kaks aastakest tolknenud.)
Võtame mõne tekstinäite: „See oli ühel augustikuu esmaspäeva õhtul, soojal ja vaiksel, kui viimast korda üle Wanstead Flatsi kõndisin. See oli mu viimane tööpäev surnuaias. Ülemus ise oli tulnud, kätt surunud ja edaspidiseks edu soovinud. Tegelikult neile ei meeldinud, et ma nii ruttu ära läksin. Olin lubanud vähemalt aastaks paigale jääda. Aga mul oli ükskõik. Kõndisin kodu poole, viimast korda üle tühermaa. Ja siis seisis korraga mu ees noor tugevat kasvu poiss. Ta küsis raha. …any change sir… Olgugi et neile viimasel ajal õige harva midagi andsin, neile pommijatele ja kerjustele, ma ei sallinud neid, otsisin tol õhtul kohe rahakoti välja ja hakkasin münditaskust peenemaid otsima. Ma ainult võpatasin, aga peaaegu ei imestanudki, kui poiss ühe kiire liigutusega rahakoti enda kätte haaras ja sõbralikult pakkus, et ta vaatab ise. …let me help you sir… Ja ta vaataski! Ta võttis kõik, mis seal oli, ja rahakotis oli kõik, mis minul oli – olin hommikul konto sularahaks ümber vahetanud. Korraga olid veel kaks poissi mu ümber ja nad arutasid ja rääkisid üksteisega peaaegu naljatlevalt, uurisid mu dokumente ja küsisid, kus see Eesti asub. Dokumendid panid nad korralikult tagasi ja ühe viiekümnenaelase ka, suuremeelselt. Siis ulatasid rahakoti tagasi, pöörasid ümber ja läksid. Nad olid väga sõbralikud. Kõndisin neil järel, halisesin ja palusin, et nad mu raha tagasi annaksid. Nad ei teinud välja. Päike oli madalal, hoidsin kätt varjuna silme kohal. Mõnesaja meetri järel pööras üks neist ümber, ütles midagi ja näitas välkkiirelt rusikat. Rusikasse oli pigistatud väike lühikese teraga nuga. Jäin seisma. Nad kaugenesid ja kadusid tühermaa serval majade vahele. Nägin paari koeraga jalutajat, aga kui ma peaaegu joostes nende poole kiirustasin ja vist juba poolel teel segase häälega oma õnnetusest rääkima hakkasin, eemaldusid nad hirmunult. Istusin sinnasamma maha, võtsin kätega põlvede ümbert ja kiigutasin end ühele ja teisele poole, päike loojus, tühermaa serva oli samal päeval rändtsirkus üles pandud, palju värvilisi plakateid, karussell ja suur irvitav täispuhutud kloun.”
Natuke armastuseasju ka: „Astusin akna juurde, lükkasin selle üles, tegin suitsu ja vaatasin Hanat. Ta oli toa kaugemas nurgas suurel kaheinimesevoodil kohe magama jäänud. Ta nägu valgustas põrandalamp ja selle nõrgas valguses oli ta nõnda ilus, et ma kuidagi ei saanud teda mitte vaadata. Kui suitsu lõpetasin, klaasi vett jõin ja põrandalambi kustutasin, ei heitnud ma mitte diivanile, vaid Hana kõrvale, kes, põlved kõhu vastu tõmmatud, üks käsi põlvede vahel, teine pea all, sügavasti magas. Aga uni ei tulnud sugugi ja mõne aja pärast, ettevaatlikult, et mitte Hanat äratada, ajasin end jälle püsti. Koorisin kiirustades kõik riided seljast, otsisin rahakoti vahelt kondoomi, heitsin uuesti ta selja taha ja… Kurat mind võtaks! Seda kõike ei ole vaja kirjeldada! Ainult kaks peaaegu kõrvalist tähelepanekut. Esimene, kui pükse üle ta puusade maha üritasin tõmmata, küsis ta unesegasel häälel, …what do you want… ja mulle turgatas, et täpselt samamoodi oli küsinud too valvur Hackney Wickis, kui üle aia olin roninud, ja siis oli ta veel öelnud, too valvur, iga sõna eraldi rõhutades …get out of here… aga Hana ei öelnud rohkem midagi, hakkas ainult veidi häälekamalt ja sügavamalt hingama. Ja teine asi, veider, mäletan, kuidas hoidusin teda kätega puudutamast – just see tundus tol hetkel kõige olulisem. Ta oli ikkagi teise mehe naine.
[…] Vaatasin Hanat. Ta magas endiselt sügavalt ja tema tugevate joontega silmaalused olid otsekui pehmenenud. Ta nägi natuke võõras, aga seda kaunim välja. Astusin ta juurde ja puudutasin õige õrnalt sõrmeotstega ta nägu, siis trepist alla, saapad jalga, snepperlukk plõksas kinni ja olin tänaval. Ma ei osanud arvatagi, et see oli viimane kord, kui Hanat näen.”
Siia otsa ei olegi suurt midagi öelda. Harva, kui ükskõik kellel sellist teksti õnnestub teha, ja nagu näha, ei pea selleks olema kümne raamatu autor. On vaja ainult natuke üksiolekut ja tekstitegemise nautimist. Tormilisi sündmusi ja põletavaid kirgi tingimata vaja pole, piisab inimlikkusest ja aususest. Kas aga tekstist hiljem midagi saab, kas keegi seda märkab ja avaldada soovib, seda ei tea kunagi. Ja kaua sa ikka oma käsikirjaga ringi kõnnid ja pakud nagu vana rasva. Nii võib elada elukese edaspidi hoopis kirjanduskaugelt ära ja vanana olla täiesti unustanud, et noorena sai kirjutatud romaan, mille juhuslik lugeja heaks kiitis. Ja ega sellegagi ole midagi väga hullusti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming