Nemad kaks

Asta Põldmäe

Tuglase novelliauhinna pälvisid paljude põnevate kandidaatide seast just Indrek Hargla ja Jüri Tuulik.          Oli hea, rikkalik lühiproosa-aasta. Töid ilmus väga erinevates väljaannetes, ka selliseid, mida südamerahuga klassikaliseks novelliks lugeda võib. Arvesse tulid ainult 2008. aasta esmailmumised. Tuglase novelliauhinna žüriisse kuulusid Peeter Helme (esimees), August Eelmäe, Teet Kallas, Jaanus Vaiksoo ja allakirjutanu. Kõige esimene asi on muidugi ajakirjanduses ilmunud üksiklugude väljaselgitamine ja arvelevõtt, väljaandeid on ju rohkelt ja õnneks mitmel ka mahukas kirjanduslisa nagu näiteks Eesti Naisel, kõnelemata kultuuri- ja kirjandusväljaannetest endist Värske Rõhuni välja. Žüriid abistas bibliograafiaga lahkelt Tiina Ritson Eesti Rahvusraamatukogu humanitaarteaduste saalist.

Proosakogusid, kus sees esmatrükke või ka kordusilmumisi, oli läinud aastal paarkümmend. Eelviimaselt arutelukoosolekult läksime  laiali juba väga tegusas seisus: auhindu on kaks, olgugi et väärilisi oli läinud aasta ilmumiste hulgas vähemalt kümme-viisteist, meie viiekesi aga pidime viimaseks läbirääkimiseks ja hääletamiseks leidma kolm – kõigest kolm!!! –, keda lõppheitluses kaitsta, et siis juba suure kahjutundega elimineerida igaühe kolmandad favoriidid. Toime tuli saada ja toime me saime – medalid ootasid juba kibedasti graveerimist.  Hämmastavaid süžeid oli leitud, unustamatuid motiive ja tegelasi. Kuidas saaks kustuda nii eredad lugemisjäljed! Mida enam võidutses kujutavus deskriptiivsuse ja deklaratsiooni üle, seda enam. Ääretut empaatiat mõne seni võib-olla ainult leheküsitlejana tuntud ajakirjaniku lühinovellis või peent hingeelueritlust armastusloos varem lastekirjanikuna teada autorilt. Ja oli tõeliselt olevikulisi terasusi, võimsat ümberkehastumist üle soo- ja eapiiride. 

Mis tulu tõuseks näiteks prototüübiotsingulise periskoobiga sukeldumisest tuntud naisautori elulukku, kui novellis suurendusklaasi all on hoopis end järjekordselt tsüklisse sättinud tähtis ärimees, keda nagu kodutut koera käib pirukaga toitmas harjunult-halastav naine, viib pärast kuupikkust ei-tea-kus-luusimist mehevare koju (kodutu koer ikka kannul mõlemal), peseb vannis puhtaks (koera ka), toidab-katab (toidab koera ka) ja erinevus on  vaid selles, et kui koer, loomalihalatakas hambus, lastakse uksest välja ja trepist alla, kus see lidub vabana mere poole, siis mees, lipsustatud ja lõhnav, võtab jälle vandudes ja needes oma kinnisvarakaubitseja rangid kaela ja läheb homme juristidega jagelema. Kujutatud nõtkelt, värskelt, mõistvusega oli see episood, episoodnovell, lõppkonkurentsis üks kahest preemiakandidaadist viimaste minutite, viimaste sekunditeni, kuni olukorda tõi muutuse fataalne telefonikõne eemal viibivalt haigeks jäänud žüriikaaslaselt ning kiik kaldus vastasasendisse. Kuid selleks moodustataksegi žüriid paarituarvulisena, ja kui kusagil, siis just sellistes olukordades saab selgeks, kui võimas trump on alati varrukas juhusel …

Tänapäevane reisijanu, mis tõukab inimesi kõige pentsikumatesse ümbrustesse ja olukordadesse, sisustas ühe temperamentse, karakteritundliku lõunamaaretke-loo ja näitas  luuletajana hinnatud autorit võrratu situatsioonikütina. Äärmiselt avara võimaluse edasi anda kirjanikutee valinud naise elukeerukust rohkete opositsiooniolukordade kaudu (noor abielu, koduperenaise tuhmike staatus võõras korterinurgas, argisus, stress, kohanemisvaevad ja kohanematus) oli leidnud oma novellikogus väga ereda andega ja resoluutse tämbriga noor, kuid tunnustatud ja ka tublisti rahvusvahelist tuntust kogunud naisautor,  näidates, kui kisendavalt erinev on see, mida vajab oma arenguks ja puhkemiseks kunstnik, võrdluses kõigega, mida vastuhakuta alistumise korral püüab loovale hingele asetada olmerutiin.

Meesautorid, nagu jõulisemale poolele kohanegi, vaatavad maskide, eneselohutuse ja enesepettuseta vastu vanadusele – seda ka siis, kui ise kaugeltki veel vana ei olda, ent teatav empaatiline kujutlusvõimeliiasus on  elujõulise kirjandusega alati kaasas käinud. Mägedest jõuab pika ootamise peale veetleva viinamäeharija(nna) juurde – ei, mitte prints valgel hobusel, aga üsna elatanud prints, kes leiab ometi armastavat omaksvõttu. Ent mees on mees ka vanas eas ja mehel on ikka riigiasjad või kes teab mis asjad ajada ning ta lahkub tuldud teed. (Siin on liigutav meenutada ühe teeneka žüriiliikme ohet meenumusest, et kuigi autor on varem võitnud Tuglase kahel korral,  pole ta ise oma võidunovellidega kunagi rahul olnud. „Seekord ehk ometi oleks!” Ohet sellepärast, et kahjuks läks auhind autorist mööda. Mis teha, rikkuse vaevad!) Ühes vastses novellikogus kontrollib minategelane pingsalt enese häälestatust lahkuva nooruse puhtale helile, nii nagu peab pidevalt ja täpselt häälestatud olema muusikariist. Või ta lakkab olemast see pill! Jõutakse oma kujutlustes vanaea õndsasse „suurde sinisesse esmaspäeva”, mis kestab terve nädala ja kauem, nagu luuletas August Sang, kus lubada võib endale väljamaa tervisvesi ja hotelle, lennukikonjakit ja lasuursiniseid basseine, mille serval istub viirastuslikult sile ja sale neid nagu undiin, kelleni realiteedis ulatumiseks enam mingit lootust pole. Sellised lood lõpevad infarkti igavese ööga ja lõpeb kõnealunegi. Need on ilusad ja kurvad lood teiste omataoliste seas, kus loovuslikule ebaõnnestumisele  õieti kohta polegi – niivõrd läbi tuntud on nad. Nõndasama kui eesti kirjanduse tuntud soodomaekspertide ja nende siiraste järgijate omadeski, kus suurimas rusutuses, lausa antiiktragöödiate vaimus ühte heidavad elust viimseni piinatud, alandatud, purustatud ja allpool kõige alumist allakäiguastet, kuid teineteisesse kiindunud vend ja õde, suuremat märkamatagi, et nendega jagab aset surm.

Oli ka kolm väga sugestiivset novelli kahelt  hämmastavalt võrdvõimeliselt meistrilt, just sellist, milletaolised oma mõjurikkusega sünnitavadki kõige sagedamini ütluse: iga rida eluga kinni makstud. Kuigi, kes seda eluga makstust ikka nii täpselt igal üksikjuhul teab. See on lihtsalt veenvuse varjunimi koolitamata kirjandusehindajate käibes ning väärib tõsiseltvõttu. Olgu siin nimetatud perekonnalugu titaanlikust heitlusest viinaga, nii et meri verekarva, või novell inimlikust üksindusest,  alandlikkusest ja igatsusest selle mõõduni, et kui selline kord võimust võtnud, inimolemisele enam ruumi ei jäägi. Tuleb meelde eesti kirjanduse kuulsaim koer Popi nii, nagu teda kehastab Taavi Teplenkov. Enesest arusaamisega oma parema püüdluse kohaselt tegeleb ka see mees, kellel köögis elab lõvi. Ilus kolmeks liigendatud jutt, mis ka kindlalt jalgel ja meeles seisab nagu kolmene tugisüsteem kunagi. Esmalt leiab koju  tulnud mees (väiksed lapsed ka kaasas) kiskja köögilaual istumas, naise ühemõttelistest hellitustest ümbritsetuna. Ja kes siis salliks mingi mõttetu mehe ilmumist reviiri: kiskja hakkab uksepiitade raginal murdma köögist välja, mees helistab abipalves Mati Kaalule. Loo keskmises osas nägemus haihtub, jääb ärkamine, kassiahastus, kojutõttamine, ja kui mees – nüüd siis ilmsi – koju jõuab, istub köögilaual tõepoolest kiskja, see võimas, see kõikesuutja, mehe enese maskuliinne sisim olemus, kel kojutuleja vastu kõige armulisemad tundmused. Mati Kaalule helistab nüüd naine! Ei ole hullemat ühele mehele kui võimetus kokku saada oma parema enesega, kui see parem ise ju kindlalt on olemas. Siin ei saa muidu kui tsiteerida võrratut lõpulauset stseenis, kus kurb mees nõjatab oma väsinud pea vastu elaja külge, kelle süda trummeldab „meeletut sügavat biiti”: „Mõtlin, kui mul oleks selline süda,  kui palju mahuks tasse armastust, kui palju mahuks tasse elutungi!”.

Jutustada oleks kui paljudest lugudest, ent haarata püüdsin võistluse foonilt eeskätt neid jutte, eredamaid neist, kus dominantselt käis heitlus inimese hinges, millegi väärtuslikuma, humaansema, igatsusliku tabamiseks. Ja ikka samast vallast, mitte esseistlikust eritlustahtest või seikluslikkuse meelisegavast revüüst, on pärit ka kaks võitnud novelli.  Jüri Tuuliku sarmi eest ei pääse. Ei pääsenud ka meist viiest mitte üks. Kitsilt oli autor meiega küll käitunud, jättes toredast novellikogust „Räim, pisike kena kala” (autorimääratlus: valitud lugusid ja toiduretsepte) esmatrükina hindajate lauale vaid ühe lühikese loo „Tellikaatne”, kuid tõeliselt tellikaatne see ka oli. Olles aastate pikka pisikese kena kala nii tähenduse, kauniduse, maitsvuse kui ka tasuvuse ja isegi romantilise kõikvõimsuse  mõttes („Inimeste vahel on räime ja angerjat”) täielikult läbi töötanud, on ta uues loos jõudnud ühe tillukese, palja silmaga peaaegu nähtamatu elementaarosakeseni. Mis „tellikaatsesse” paika sattununa võib mehe mure, nõutuse ja süngeimad kujutlused kasvatada mäekõrguseks. Kuna kirvendab. Ja ongi äkki meie ees inimene oma suure hingeahastusega, nagu see tänapäevases globaliseerunud külas oma taudide, risustatuse, kontrollimatuse,  abisüsteemide raskepärasuse ja infolaviini kohalejõudmatu lämmatavusega tegelikult on. Paneb see mees vaikselt viissada krooni taskusse, elukaaslasele millegipärast midagi ei ütle ja sõidab suurde linna (väikesaare kaitsvast suletud õndsusest Suurde Linna!), et seal sisse astuda teatavast uksest, minna „vastu oma saatusele”. Ukseni ta siiski ei jõua. Lahenduse toob koolivend Erni, juhtivtöötaja suure linna ühes asutuses, kus igaühelt kasseeritakse neli krooni. Järgneb avastus-tuvastus veel allpool rohujuure tasandit:

„Ta vaatas seda … ühesõnaga …, saate ise aru – väga pikalt. Kohendas nina peal prille ja vaatas jälle, nagu ei usuks oma silmi. Siis oli pikk paus. See võis olla pikem kui eesti rahva orjapõlve seitse sajandit.

„Mulle tundub,” kuulsin teda siis ütlevat,” mulle tundub, koolivend, et näen seal üht tibatillukest  … väikest, armast … räimesoomust!”

Seepeale laulavad mehed nagu mõned kalevalalised šamaanid kolm ööd ja kolm päeva juttipidi Artur Rinne häälega. Jutu avalauses kõhkleb kirjanik, silmas pidades järgneva intiimsust: „… ähk oleks parem, kui ei räägikski”.

Siiski parem, et sai räägitud. Seda enam, et, uskumatu küll, kuid Tuglase auhind pole selle vaimuka ja südamliku novellimeistrini varem  jõudnudki.

Indrek Hargla novell „Minu päevad Liinaga” (Looming 2008, nr 8) põhjustas kohe ilmumise järel mitmeid vaimustatud telefonikõnesid toimetusse. Mahukate ulmeromaanidega tuntud autor on pikale praktikale vaatamata saladuslikuks jäänud siiamaani ning novell näitabki Harglat täiesti ootamatust küljest. Allakirjutanu nägemises ühendab üks joon teda selles loos tuntavalt Sauteriga, nii karge  ja diskreetne nagu siinne auhinnanovell ongi. Sauter on suur meister kõige ebaloomulikumate olukordade esitamises enesestmõistetavaina, mis annab kõigele mingi erilise õõvasuse. Teda on nimetatud naturalismi isaks. Minu arvates pole naturalism see, kui ebaloomulikkust esitatakse loomulikkusena. Ülima loomulikkusena, nii et ihukarvad tõusevad püsti. Sellel nähtusel polegi nime. See pole virutamine raske käega nii et „suppi lendab  näost” nagu Sauteri turvamehel „Sestrižkas” – see kõik on väline –, vaid kõndimine ühel väga ihutud noateral, kus mõistus on kogu aeg eriliselt kodus ning ilma ülitäpsete stiililiste vahenditeta ärgu hakatagu tööriistakohvrit mitte lahti pakkimagi. „Kõige imelikum on,” nentis Jaanus Vaiksoo, et „ei saa aru, kust õudus sellesse juttu sisse roomab, kuid kohal ta äkki on”. Ja Peeter Helme: „Kohati näis, et Liina on vana naine. Jutus on üks saladus sees. Realistlik esitusviis, ent vana isa, kes suures mures tulnud poega otsima, sõidab aeglasel käigul pojast mööda, kuid ei näe teda. Ja sa võtad lugejana selle rahulikult vastu.”

Autor on esitanud tabamatud tingimused ja hoiab lugejat raudses haardes. Lugu, mille kohta võiks eluteadlikult öelda – nii neid perekonnaisasid/emasid eksitatakse –, on ometi kaugel sellisest tõlgendusvõimalusest. Kõik selles pikas dialoogirohkes, kuid  lõikavtäpsete lühikeste repliikidega novellis kulgeb otsekui tundeelulises Bermuda kolmnurgas, kus üks jahmatus järgneb teisele, seda kõige argisemas toonis. Viimane lause on „Ma hakkasin karjuma”.

Tõepoolest, pinge ja ängistus, mis lõik-lõigult kasvab, on lugejas ammu enne viimast lauset tekitanud tahtmise karjuda. Mille pärast küll? Kõik on ju nii harilik, isegi ilus. Pikemalt seletada pole siin mõtet, atmosfäär on ju kaude edastamatu, kuid lugedes  maksab erilist tähelepanu pöörata lapse, kuueaastase Keterlyni intuitiivseile, üha teravnevaile repliikidele, lapse niutsatustele, kel on surmahirm, kes otsekui udusulega rööpaseadja katsub liigutada õigesse kohta tagasi teed, millel tema ainuke kodu nagu hullunud rong tormab sügavikku. Peeter Helme: „Võib-olla on tänapäeval novell astunud sellele teele, kus kohtab sagedamini juba avatud või juurdemõeldavat  puänti. Võib-olla on aeg nii kaugel?”

Võib-olla tõesti! Olgu siis selgi lool nagu noaga lõigatud lõpp.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming