Neitsist vanaemaks. Tundeline elulooromaan

Janika Kronberg

Aino Suits, Päevaraamat 1901–1964. Tõlkinud Piret Saluri, Anu Saluäär ja Eva-Mai Maripuu, vahetekstid ja saatesõna kirjutanud Rutt Hinrikus, kommenteerinud Rutt Hinrikus, Sirje Olesk ja Piret Saluri, toimetanud Sirje Olesk. Kujundanud Andres Rõhu. Varrak, 2014. 616 lk. Mul on sellest raamatust kirjutamiseks kaks põhjust. Võtkem esiteks Aino Suitsu (snd Thauvón, 1884–1969) päeviku väljaandega sarnane Karl Ristikivi päevaraamat, mille algmaterjali koopia 11 köidet pakkis 2005. aasta sügisel mulle Stockholmis Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumi toomiseks kaasa Asta Lepik. „Kaassüü” Ristikivi päeviku raamatuks saamise ees ja kriitikute toonased kirumised „sunnivad” mind nüüd Aino Suitsu päeviku lugemiseks end proovile panema. Tõlkijate-toimetajate sõnul pidavat seegi olema ränk ja kurb lugemine. Kui ränk võib siis veel olla selle arvustamine? Kõrvutagem ka mahtu: Ristikivi päevik hõlmab aastaid 1957–1968 1069 leheküljel, Aino Suitsu samas šriftis päevik aastaid 1901–1964 577 leheküljel (tegelikult pisut vähemgi Rutt Hinrikuse kirjutatud Suitsude elukulgu sisukalt resümeerivate vahetekstide tõttu).Teine põhjus on mälestus korterist Stockholmis aadressil Årstavägen 59, kus möödusid ka Aino ja Gustav Suitsu pagulasaastad. Mu esimesel Rootsis käigul novembri lõpus 1990 kutsus Peeter Olesk mu sinna kaasa. Korter oli väike ja kõik tundus kuidagi hämar, aastaajastki tingituna. Millest me seal Gustavi tütre Helga Suits-Kangro ja tema abikaasa Vello Kangroga rääkisime, seda mäletab paremini Peeter Olesk. Mina mäletan eelkõige seda, et olin siis just avastanud Gustavi teise tütre Maret Suits-Elsoni vahetu ja spontaanse, eluavaldusi täis luule ja me rääkisimegi Helgaga peamiselt tema õest. Gustav aga oli ja on õigupoolest tänini minule veidi raskepärane poeta doctus – mõistatuslik ja mitte eriti ligipääsetav, milline ta oma kinnise loomuga enamasti ka oli. Kuid seda enam pakub tema luule poeetika alati õpetlikku lugemist! Mäletan seda Helga jutustatud seika, et Gustavi kirjutuslaua sahtel olevat olnud täis nätsutatud paberiribasid, mis aitasid luuletajat ja õpetlast tema viimastel eluaastatel kirglikust paberossisuitsetamisest vabaneda või seda vähemalt üksjagu piirata.

Romaan vananemisest
Kuigi Gustav Suitsu isik meid vahest kõige enam päevikut lugema kutsub, on see siiski Aino raamat, tema kujunemise ja elu lugu. See ei ole ajastu kroonika, vaid selguse otsimine kirjutaja hingest, nagu öeldakse ühes vahetekstis (lk 94). Nagu eritleb 6. novembril 1922 oma elu Aino: „Mina tahan elada üksi, oma asjad teiste eest salajas. Päevaraamat on hea äravoolutoru ja usaldusalune, töö ajakulutaja, inimesed kaaslasteks – ning armastus nähtamatu elu unelm” (lk 154). See on karm hinnang ja ütleb palju, muu hulgas annab vastuse ka eespool esitatud küsimusele päeviku arvustamise kohta. Seda tõenäoliselt mitte kunagi avaldamiseks mõeldud päevikut ei saagi arvustada selles mõttes, nagu saab arvustada näiteks Karl Ristikivi „Kaspar von Schmerzburgi Rooma päevikut” (1976). Aga kui see päevik pärijate tahtel meile juba raamatu kujul ulatatakse, siis saab selle autorit ning tema lähedasi tundma õppida, neile kaasa elada, neid mõistatada ja mõista. Päevik ei ole romaan, ehkki on loetav ühe eluromaanina. Võimaluse eest seda lugeda oleme peale raamatu trükkitoimetajate tänulikud eelkõige Marit-Ann Kangrole ja Toomas Kangrole, kes oma vanaema päeviku väljaandmise algatasid.
Ühe päeviku puhul on ajavahemik 1901–1964 nii tavatult pikk ja sündmusteküllane, et teist sellesarnast eesti kultuuriloost vähemalt trükis ilmununa ei meenugi. Aino päevik algab viis aastat enne Gustaviga tutvumist ja lõpeb kaheksa aastat pärast tema surma, kirjutajal endal jääb päevikule punkti pannes elada veel viis aastat. Puuduvad Tartus elatud aastad 1923–1940, vahest see ainus rahulik ja turvaline periood Suitsude elus, mis sai aga tuhaks nende Tiigi tänava kodu põlemisel 12. juuli öösel 1941.
Päevaraamatu algus on süütu Põhja-Soome pastoraalne idüll, õhkav piiblitundide tütarlaps pihib oma päevikule –
ja selles eluetapis ehk ka sõbrannale –
rahutusest hinges. Mõned aastad hiljem ja ilmselt juba Gustav Suitsu mõjul arutleb ta aga ihu ja vaimu, tunnete ja mõistuse vahekorra üle. Põhja-Soome neiu ja Lõuna-Eesti mees kohtusid Helsingis 1906. aastal. Raamatus „Gustav Suitsu noorus” (1964) on Aino meenutanud esimest, ärritust põhjustanud muljet ettekannet pidavast Gustavist – ise veel üliõpilane, aga kõneleb nagu professor! Ilmselt on õigus Rutt Hinrikusel, kelle väitel Suits lõhkus Aino senise identiteedi, püüdes lammutada tema „kitsast pastorlikku maailmakäsitust” (lk 581). 1905. aasta revolutsiooni järelmõjud aitasid kaasa, et Aino üha enam arutleb päevaraamatus vabaduse mõiste üle. Ent nagu hilisem elu näitas, on vabadus küll kõige eeldus, kuid üheselt nii lihtne on see vaid teoorias.
Pärast laulatust 1911. aastal muutuvad rollid dramaatiliselt ja ideaalid jäävadki saavutamatuks. Pere-elu Gustaviga või üksi, esimese tütre Mareti sünd aastal 1914, vekslid ja võlad ja laenamised, töörügamised ja loobumised, enese mahasalgamine Gustavi juuresolekul. Teine tütar Helga sünnib alles 1924. aastal. Osalemine poliitilises missioonis Eesti Vabariigi loomisel kompenseerib lühiajaliselt iseseisva eneseteostuse tulevasi luhtumisi, ent selle järel 1921. aastal Gustavi Tartusse asudes täidavad paari aasta jooksul päevikut keelatud unelmad. Meenutame, et Ainoga tutvudes oli Gustavil läbi elatud või veel käimas mitugi armulugu. Nüüd Soomes tütrega üksi olles saab aga abielunaise salaarmastuseks Eino Leino. „Laine kandis mind keelatud maadele. Ja tõelisuse tusk irvitas mulle näkku,” kirjutab Aino oma päevaraamatusse 20. aprillil 1921 (lk 109). Aga ka Villem Grünthalil näikse Aino vastu olevat nõrkus või kujutab naine seda kõigest endale ette? Natuke liiga intiimseks paisub sõprus keeleõppija Volteriga, kes ilmselt märkas Aino kleidiserva alt aluspesu määrdunud pitsiserva. Midagi rahutukstegevat toimub ka arst Halvar von Fieandtiga. Kirjanik Arvid Mörne kutsub Ainot koguni endaga kaasa Itaaliasse. Sügavaimad, ent sõpruse, emalikkuse ja osavõtlikkusega piirnevad platoonilised suhted jäävad püsima Eino Leinoga, mille tunnistuseks on hilisem mälestusteraamat „Minu mälestuste Eino Leino. Kannatav inimene” („Tuntemani Eino Leino, kärsivä ihminen”, 1958, e.k 2005). Just Leinoga käivad mõtted kõige kaugemale ja ajuti näib just temaga seoses tegemist olevat otsekui uue eluvormi otsinguga.
Olulisim selle kõige juures on aga ikkagi see, et kui Gustavi romansid olid toimunud ja läbi elatud tegelikkuses, siis Ainol need fantaasiaiks jäidki. Armupiinadele alistumine on püha talitus, kui selleks on võimalust elumurede vahel, võtab Aino kainelt kokku (lk 136). Ja kui Gustav kirjutab Ainole Tartust: „Ole meheks!” (lk 137), siis Aino on.
Me ei tea, milline oli Aino elu tema sisetunde kohaselt aastail 1923–1940, sel vähemalt väliselt kõige normaalsemal ajal. Aga siis jookseb elu järsult rööbastelt maha. Visuaalselt elav on päevikus pilt 1940–1941 „sipelgapesa lammutamise ajast”, hirmuühiskonnast, kus inimesed siia-sinna liikudes tassivad kaasas kogu elamiseks vajalikku kraami, sest ainult liikvel olemine on turvaline. Ja Gustav, „mu armas Gustav on mulle võõras olend, teistest kiududest kokku pandud, veri tema soontes voolab teisiti” (lk 161). Pagulase staatus Rootsis tekitab tõelise identiteedikriisi: rootslased tögavad pagulasi, kes ei ole ei töölised ega härrasrahvas, isegi Nobeli instituudis tagasihoidliku teenistuse leidnud Gustavile ei maksta õigel ajal palka. Refräänina kordub sõdimine vaesusega nagu abielu algaastail. Sisemine vajadus elada intellektuaalset elu on karjuvas vastuolus ahistava tegelikkusega. Pagulaskond on liiga väike, et oma suurmehi toita, ning konnatiiki lõhestavad intriigid. Suitsude kooselu lahutamatud poolused on tõrjumine ja tõmbumine, 18. mail 1946 kirjutab Aino: „Eile õhtul sulges Gu mu soojendavasse sülelusse ning haigusest nõrgana, mälestustest tulvil, hingeldasin unustust otsides. Öösel hakkasime avama elu ringkäigu sõlmi. Sellest sai kuristikke avav peegel, kus nägime end eemalt süüs ja süütuses. Me kuulume kokku. Me läheme lahku, piinleme, püüame köidikutest vabaneda. Me ei saa, me pöördume teineteise juurde tagasi, seotuna paeltega, mille heideid me ka ise ei tunne. Piin, õnn, armastus, viha, vaesus, üliküllus, haigus, jõud, sõda, rahu, alandused, võidud, kõigest ilmajäämine, uus algus, pikaaegne sõprus ja korduv kirg liidab meid ühte pikkade aastate pikas ahelas” (lk 215).
Selge on see, et Gustav ei olnud pereinimene ja ajuti on Aino liiga emalik, mitte ainult oma üha võõrduvate laste, vaid ka mehe meelest. Jah, Gu- ongi nagu laps ja vajab hoolitsemist, ta võib toime tulla vähesega, hoolides ainult eesti leivast ja tubakast, aga ta on ka räpane, ta sulgub oma tuppa, suitsetab selle täis ja teeb küll kohutavalt palju tööd – aga tulemusi ei ole. Ta ei oskagi kergesti kirjutada, vaid tahab igat väiksematki artiklit kirjutada nagu väitekirja. Selline oleks kokkuvõte Aino päevamärkmetest Gu- eluajal paguluses. Võimalikuks seletuseks pakun väljavõtte Aino kirjast 13. aprillil 1964 Tartusse oma kunagisele õpilasele August Palmile: „Mäletan ühe lause, mille ta mulle vaikselt, pool sosistades kord ütles: „ma oleksin pidanud noorelt ära surema.” Inimesel on, igalühel, meeleolusid, need on hetkelised, aga mõistsin seekord, mida see lause tähendas. See oli igatsus luuletaja vabakutse järele” (EKM EKLA
f 286, m 11:15).
Nagu Aino ideaalid, nii ei olnud ka Gustavi igatsused loomingulise vabaduse ja luuletaja „vabakutse” järele määratud täituma. Üks pool pidi loobuma, olema seltsiv ja praktiline, toimima elamisväärsema elu suunas. Eeldused selleks olid olemas Ainol: „Oleme kaks täiesti erinevat inimest, Gu- ja mina. Gu-d inimesed segavad, mind inimesed virgutavad. Minul on iga töö puhul tugevaim külg inerts, pingutus saada valmis. Gu- teeb ääretult palju asjatut tööd. Tema ettevalmistused tööde jaoks on lõpmata põhjalikud. Ta tahab teada kõike maa ja taeva vahel. Tema teadmistejanu on ohtlik. See sööb inimese elusalt. Praktilisi asju Gu- ei märka, ja kui märkab, siis tunduvad need temale vähem väärtuslikud. – Kuid teadmistejanuga kaasneb rahutus. Ta ei ole tavaline „professor”. Ta tunneb salaja ja valusalt. Tunne kulutab elusoont, intellekt kontrollib tunnet, sunnib selle vaikima. Kuid tunne võib puhkeda luulepildiks, puhkeb sageli luuleteemaks, mille intellekt alles luule enesena vastu võtab” (lk 391).
Aino päevik on otsekui romaan vananemisest. Gu- haiguslugu on kohati ehk liigagi detailselt lugejate ees. 23. mail 1956 ta sureb, sama aasta 14. juulil järgneb teispoolsusesse tütar Maret. „Kõik lahkunud on hakanud elama minu meeles veidrat iseseisvat elu,” kirjutab Aino kaotustest toibudes 18. augustil 1956
(lk 438). 9. novembril samal aastal lahkub siitilmast ka Aino Kallas, naine, kelle elu suurt joont Aino Suits imetles, vahest isegi kadestas. Ta tunneb armastuse puudumist ja ääretut igatsust, ometi ta tegutseb: korrastab Gu- asju, triigib Mareti riideid (ja kannab neid!), hakkab reisima, käib Soomes, Norras, soroptimistide stipendiumi toel 1961. aastal koguni Itaalias. Suvel 1959 Ölandil tundub korraks, et Aino on õnnelik, kuigi tütar Helga ja tema pere on võõrdunud. Aino tunneb, et ta on orb, kes on teistele koormaks. Ta armastab oma tütart, kuid endist, mitte seda, kellele tema vananev ema on vastumeelne. Ta jõuab äratundmisele, et õige ja praktiline olemise vorm on vabastada teised iseendast
(lk 572).
On siiski ka sõpru nooremate hulgas, kellest Aino kirjutab tänu ja soojusega. Suhtlemine Asta ja Kalju Lepikuga andis tuge, mille vajadust on päeviku lehekülgedel tunda. Vahest just selle toetava sõpruse tulemuseks on Kalju Lepiku hoolikalt koostatud Gustav Suitsu „Kogutud luuletused” (1963), millest kaalukamat Suitsu kogu meil pole ilmunud tänini ka iseseisvuse tingimustes. 
Viimased (päeviku-)aastad on nooruse uuesti läbielamine, aga omamoodi üllataval, suuremeelsel moel. 1962. aastal loeb Aino Kevadetüdruku ehk Marie Seidenschnuri kirju Gustavile ja kirjutab raamatut. „Gustav Suitsu noorus” keerlebki suuresti Kevadetüdruku ja Therese Wuorenheimo ning Aino enda ja Gustavi suhete ümber kirjavahetuste põhjal kuni aastani 1909. Aino jätab end selles kõrvaltvaatajaks, andes peategelase rolli Gustavi kõrval Kevadetüdrukule.
Milline ülepakitsev, puhas ja hoolimatu on tema sõnul Kevadetüdruku erootika! Ja kui aseksuaalsena mõjub tema kõrval varakult ema kaotanud neiu Pudasjärvi pastoraadist! Kas ei ole selles varakult arenev põhjus, miks Gustav üha enam kapseldub? Ja kas ei alga sealt Aino, patriarhaalses, lestaadiuslikus õhustikus kasvatuse saanud naise traagika? Sest mida vajab Gustav, kelles on ühendunud sensuaalne luuletaja, intellektuaalne ja teravapilguline, skeptiline õpetlane ja tundeline mees? Ta vajab pigem subtiilset erootikat kui spiritualismi ja usulisi otsinguid, millesse Aino ajuti aimatavalt üha enam kaldub. Kuigi ristitud ja maetudki kiriklikult ning kellalööja oli oma lell, jääb Suits argistes kirikuasjades ikka vähemalt leigeks, kuid kahtlemata ei jää Aino vaimsed otsingud tal tähele panemata. Gustavis olid kahtlemata olemas kõik tugevale loojatüübile omased registrid ning vastavalt sellele ka tungid ja soovunelmad –
intellektuaalsuse jäistest lumiharjadest seksuaalsuse soiste märgaladeni. Viimastest Aino aga eemaldub, märkmetes need ei kajastu kuigivõrd, ja vananedes annabki ta loobumisvõidu noorpõlves Gustavi ees alasti tantsinud armukesele. Aga Suitsul, kapseldudes tubakasuitsusesse tuppa, jätkub mehisust ja trotsi sellega ka mälestustes toime tulla. Leppida. Nagu lepib oma saatusega suuremeelselt (et mitte öelda – mehiselt) ka Aino, leides eluõhtusse jõudes, et Gu- oli siiski hea armuke ja et nende abielu oli pöörane (lk 483).

Toimetamisest
Mõned märkused siiski ka toimetamisest, kus kriitika võiks olla kohane. Augustis 1950 ei käinud Suitsud mitte Ahvenamaal ehk Ålandil, nagu joonealune eksitavalt täpsustab, vaid just nimelt lõuna pool Ölandil, mida tekstis kinnitab ka Ölandil asuva Borgholmi mainimine. Högmarsö, kuhu Suitsud korduvalt reisivad, on saar Stockholmi skäärides küll Ahvenamaa suunal ja üsna avamere lähedal, kuid Ahvenamaad Suitsud ei külastanud. Kui tähelepanelik lugeja märkab, et lk 452–457 on midagi nihkes daatumitega, siis nii on see seletamatul kombel ka originaalkäsikirjas, otsekui oleks midagi hiljem teise kirjutusvahendiga vahele kirjutatud. Kuid lugemist see ei sega. Lk 458–459 on juttu Gustav Suitsu poeemi „Lapse sünd” 3. trükist ja joonealune täpsustab ekslikult, et see jäi ilmumata. Ilmus küll! – 1957. aastal Vaba Eesti kirjastuses ja nagu ka esmatrükk A. Wabbe illustratsioonidega. Panen kahtluse alla ka lk 484 joonealuses esitatud väite, nagu oleks Ristikivi kuulunud vabadusmeelsete föderalistide hulka, ja arvan, et skånska, mida Aino lk 525 oma kulul joob, on pigem Skåne maakonna viin kui vein. Aga lõpuks on see ju köömes suure ja põhjaliku töö kõrval.

Päevaraamatute sari
Kui juba sai alustatud võrdluses Ristikiviga, siis ka lõpetagem sellega. Mõlema raamatu sarnasust rõhutavad väliselt Andres Rõhu kujundus ning isegi joonealuste kommentaaride proportsionaalne hulk (Ainol 557, Ristikivil 822), samuti nimeregistri koostamise põhimõte lisada isikunimedele selgitavaid andmeid ja võimaluse korral eluaastad, kuid Rutt Hinrikuse järelsõna „Aino Suits kahes kultuuris” ja Suitsude elukulgu resümeerivad vahetekstid on sisukamad. See ajendab küsima – kellelt tuleb samas kuues sarja järgmine päevaraamat?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht