Natuke kära – ei millestki?

PILLE-RIIN LARM

Andrei Ivanovi on võrreldud täiusliku tormiga.1 Mõeldud on seda, et Ivanov vabaneb kultuurist ja murrab traditsioone, aga metafoori võib tõlgendada ka teisiti. Viimasel ajal on nimelt nii, et igal varakevadel, kui määratakse Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu, räägitakse enim just Ivanovi teostest, just temaga seoses polemiseeritakse ikka ja jälle auhinnastatuutide piiride ahistavuse üle. Ivanov on tõepoolest nagu mõni võimas loodusnähtus, Eesti kirjandusmaastiku viies aastaaeg.

Seekord puhkes Ivanovi-nimeline üleujutus siis Eesti Päevalehes. Mari Peegel teeb oma loos vagabundidest ja nähtamatutest kirjanikest etteheiteid seoses žürii kandidaatide valikuga, mis ei esinda „Eesti kirjandust, kus 2015. aastal avaldasid teoseid ka naissoost proosakirjanikud“.2 Olukorda, kus vene autoritega ei osata juba aastaid midagi pihta hakata, nimetab Peegel skisofreeniliseks: „Kas hinnata neid koos eesti autoritega, anda vabaauhind või venekeelse kirjanduse auhind? Kõik korraga?“ Jaa, Ivanov kandideeribki tänavu mitmele auhinnale, põhižürii vabaauhinnale teostega „Kuutõbise pihtimus“ ja „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ ning venekeelse kirjanduse auhinnale teosega „Kuutõbise pihtimus“ („Исповедь лунатика“).

Žüriid on oma otsustes suveräänsed ega pea oma valikut kooskõlastama. Kindlasti ei tohiks žüriid hakata tegema „poliitikat“ ja kandidaadid esindama kogu eesti kirjanduse laia spektrit – nii kandidaadid kui ka võitjad valitagu ikka teoste kunstiväärtuslikkuse põhjal. Kritiseerida valikut muidugi võib, seda lausa peab tegema, järjekindlalt.

Mis puutub venekeelsetesse autoritesse, siis skisofreeniast on asi vähemalt tänavu kaugel. Tundub, et Eesti Päevaleht ei ole teadlik sellest, et kirjanduse sihtkapitali eelmine koosseis viis sügisel aastaauhindade põhimäärusesse täpsustuse, mille järgi antakse põhižürii auhinnad eesti keeles kirjutatud teoste eest, v.a vabaauhind. Seni eeldati teoste eestikeelset algupära vaikimisi, vabaauhinna puhul toimiti kord nii, kord naa olenevalt iga žürii omavahelisest kokkuleppest. Kuna ma ka ise eelmiste auhindade jaotamise aegu selle täpsustuse nimel sõna võtsin,3 pean ilmselt selgitama, miks see vajalik oli.

Meenutuseks. Mullu tegi toonase žürii liige Heili Sibrits Postimehes kära, kuna „parim jäi välja“. Parim oli tema hinnangul Andrei Ivanovi „Bizarre“.4 Teos kukkus n-ö kahe tooli vahele: venekeelse kirjanduse auhinnale ei saanud romaan kandideerida, kuna ei olnud esmakordselt avaldatud eelneval aastal, nagu nõuab selle auhinna statuut („Bizarre“ oli ilmunud venekeelses ajakirjas Звезда juba 2012. aastal). Eestikeelne tõlge oli küll sobilikult ilmunud 2014. aastal, aga ei saanud kandideerida põhižürii üheski kategoorias, kuna toonane žürii otsustas, et arvestatakse esmatrükis eesti keeles ilmunud teoseid. Nüüd on statuudis kirjas, et proosa, luule, näitekirjanduse, esseistika ja lastekirjanduse auhind antakse eesti keeles loodud teose eest, aga vaba­auhind see-eest vabam kui kunagi varem.

„Usun, et äsja üllitatud Andrei Ivanovi suurepärane romaan „Kuutõbise pihtimus“ toob meile veel üllatusi 2016. aasta alguses,“ ütles mullu venekeelse kirjanduse auhinna žürii esimees Irina Belobrovtseva.5 Nii ka läks, Ivanov on taas loonud pretsedendi ja see ei ole „nagu lohutuseks“.6 Minu arvates on suurepärane, et „Kuutõbise pihtimus“ on korraga nii venekeelse autori auhinna kui ka põhižürii vabaauhinna kandidaat. Just niisuguse võimaluse nimel muutus põhimääruses ju tehtigi. Seejuures tuleks tähele panna, et põhižürii luges Ivanovi „Kuutõbise pihtimust“ ja „Rasmus Hanseni kirjutuskera“ Veronika Einbergi väga heas tõlkes – rangelt võttes ei ole isegi tegu ühe ja sama „Kuutõbise pihtimusega“.

Samamoodi saab vabaauhinnale tänavu taas kandideerida Cornelius Hassel­blatt, kelle artiklikogumik „Eemalt vaadates“ on samuti ilmunud tõlkijate vahendusel ja kes on varem võitnud vabaauhinna oma saksakeelse eesti kirjanduslooga. Esile võib tuua veel ühe autori, kes kandideerib sama teosega kahes kategoorias: Anne Lange on monograafiaga „Tõlkimine omas ajas“ esseistika auhinna kandidaat, pea­tükiga „Milton Eestis, 1895“ samast teosest aga artikliauhinna kandidaat. See, kui ühe teose on esile tõstnud koguni kaks žüriid, vihjab vaid nende teoste erakordselt kõrgele tasemele.

Muidugi võiks kaaluda venekeelse kirjanduse auhinnasumma tõstmist. Seni on sihtkapitali nõukogu andnud venekeelse kirjanduse auhinnale sama rahasumma, mis põhižürii ja tõlkežürii igale auhinnale eraldi. Venekeelse kirjanduse statuut ütleb aga, et eelistatav on anda välja kaks auhinda ja žürii otsustagu ise, kuidas rahasumma nende vahel jaotada. Tavaliselt tekib žürii otsuse tulemusel see eristus, et proosateos saab suurema osa kui mõnes muus žanris kirjutatud teos, eestikeelsete auhindade puhul on aga kõik auhinnasummad võrdsed, v.a artikliauhind.

Edasi. Eesti Päevalehes mängitakse mõttega, et ehk ei vajagi eestivene kirjanikud omaette auhinda, vaid neid võiks hinnata koos eesti autoritega. Ideena on see võrdsusetaotlus kahtlemata õilis. Asjade niisugune areng oleks ka loogiline, arvestades seda, kuidas eestivenelaste kirjandus on alates 2001. aastast end kirjanduse sihtkapitali auhindade näitel Eesti kirjandusväljal kehtestanud.7 Pean aga mõtet esialgu siiski radikaalseks, et mitte öelda teostamatuks, kuna tekib küsimus, kust leida igal aastal žürii, kes suudaks võrdselt hästi hinnata nii eesti- kui ka venekeelsete teoste kunstiväärtuslikkust. Eesti murdeidki ei osata enam lugeda.8 Samuti tekib küsimus, miks peaks ühiselt hindama just eesti- ja venekeelseid teoseid – meil ei ole ju kaht riigikeelt nagu Soomes, kus võivad seetõttu näiteks Finlandia romaaniauhinnale kandideerida soomemaalaste mõlemas keeles kirjutatud teosed. Võib-olla peaks loobuma igasugustest keele- või ilmumispaiga vm piirangutest? Ma ei räägi tõsiselt.

Ometi on ilmne, et eesti kirjandusest saab üha enam Eesti kirjandus, eestikeelsus ei ole enam iseenesestmõistetav – selles mõttes oli põhimääruse täpsustamine paratamatu. Isegi riiklik kultuuripreemia 2015. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest anti iseseisvuspäeval kirjanikest just Andrei Ivanovile ja õigesti tehti, antagu kodakondsus ka. Väga võimalik, et kümne aasta pärast tuleb statuuti taas muuta ning praegune eesti- ja venekeelsuse eristus tõepoolest kaotatakse. Seniks soovitan aga kirjanduse sihtkapitalil uute segaduste vältimiseks avaldada aastaauhindade statuudid oma kodulehel.

1 Mihhail Trunin, Täiuslik torm amatööride maal. – Sirp 19. II 2016.

2 Mari Peegel, Nähtamatud ja vagabundid. – Eesti Päevaleht 12. II 2016.

3 Pille-Riin Larm, Statuut vajab täpsustamist. – Sirp 20. II 2015.

4 Heili Sibrits: parim jäi välja. – Postimees 10. II 2015.

5 Pille-Riin Larm, Statuut …

6 Kaarel Kressa, Venekeelse autori olukord: mugav, aga alavääristatud. – Eesti Päevaleht 12. II 2016.

7 http://www.kulka.ee/sihtkapitalid/kirjandus/aastapreemiad

8 Vt Pille-Riin Larm, Oi villa lellä! – ERRi kultuuriportaal, 9. II 2015.

http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/28702295-977d-493a-a5bf-8b7121789b33

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar