Nats, kes palus andeks

Imbi Paju

 

1946 pidi ta Nürnbergis üles poodama. Ta pidi jagama Hitleri kindralite, välisminister Ribbentropi ja kõigi teiste valitsuse tippjuhtide saatust – muidugi mitte nende, kes olid jõudnud põgeneda Mehhikosse, Brasiiliasse või teinud enesetapu.

Ta oli kindel, et 15. ja 16. oktoobri vahelisel ööl hüütakse ta nime ja viiakse Nürnbergi kohtusaali kõrvale vangikambrisse, sealt edasi, käed selja taha seotud, kohtumaja ajutisse võimlemissaali, kus seisis võllapuu. Ta nimi jäi välja hüüdmata. Kohtunikud olid mõistnud Speerile, Hitleri arhitektile ja imetlusväärselt efektiivsele relvastusministrile, kakskümmend aastat vangistust.

 

Ajalooallikas

 

Speer ei tea, kas olla pärast kohtuotsust rõõmus, vihane, kergendunud, solvunud või lihtsalt üllatunud. Ahistus elab oma elu tema tumedates silmades, mis vaatavad vastu tema “Mälestuste” kaanefotolt. Albert Speer elas pärast seda kohutavat ööd, kui ta kuulis surmamõistetute samme kaduvat võimlemissaali, mille ta pidi järgmisel päeval puhtaks küürima, veel kolmkümmend aastat.

Kahekümne Berliinis Spandau vanglas veedetud aasta jooksul luges ta rohkem kui 5000 raamatut, tegi oma mineviku, vanglasoleku ja mõtete kohta üleskirjutusi. Kirjutusmasinal puhtaks kirjutatuna sündis neist 3000-leheküljeline ajalooallikas. Ta kirjutas tuhandeid kirju, tegi joonistusi, et olla nende abil ühenduses oma kuue lapsega, ehitas pedantse täpsusega kavandatud aia, kus oli sadu eri liiki lilli, põõsaid, viljapuid, ja köögivilju. Ringeldes vangla 270 meetri pikkuses hoovis, kõndis ta 31 936 kilomeetrit. Vanglas jõudis ta ära kuulata peaaegu kogu maailma klassikalise muusika.

Vabanedes avaldas ta 1969. ja 1975. aasta vahel oma “Mälestused” ja vanglapäevikud, mis said maailmas ennekuulumatu menu osaliseks.

Tänu sellele, et ta tuli oma süütundega avalikkuse ette, sai Albert Speerist “nats, kes palus andeks”. Lakkamatult otsis ta tõde endast ja oma osavõtmisest kolmanda riigi kuritegudest inimsuse vastu.  Mitte kunagi  ei jätnud ta ära kasutamata võimalust, et hoiatada inimesi võimuahnusest sündinud pimeduse eest.

 

 

Küsima hakati alles Nürnbergis

Oma süütundes kinkis ta enamiku oma miljonilistes tiraažides ilmunud “Mälestuste” ja vanglapäevikute eest saadud raha juutide organisatsioonidele ja kinnitas, et pole kunagi juute vihanud.

Kuigi siinjuures ei saanud ta olla aus, sest vaistlikult pidi ta olema omaks võtnud antisemitismiga seotud natside väärtusmaailma. Võib-olla ta ei valetanud, kui väitis, et tal polnud peas mingisugustki Euroopa juutide hävitamise plaani, kuid antisemiitlus oli ka hoolimatu õlakehitus, silmade sulgemine koonduslaagrite tõelisuse ees. Hitler poleks lihtsalt suutnud Speeri oma mõjuvõimu alla veedelda, ilma et too oleks antisemitismi teadvustanud, isegi vaatamata sellele, et armastus võib  tihti pime olla.

Albert Speeri olemus, moraalne positsioon, tema iseloomu põhiomadused mõjuvad mälestusi lugedes kahesuguselt. Speerist võib uskuda head ja halba. Tema sõnadel ja tegudel on justkui kaks sisu.

Kuid kohtus on tal ilmselt vaid üks võimalus. Nüüd, kui Hitlerit enam ei ole ja kui võitlus on kaotatud, tõusevad arusaamine ja süütunne vahelduvate lainetustena kahetsevas Speeris esile. Lõppude lõpuks oli ta olnud kunagi kombeline mees.

Brittide ja ameeriklaste sihikindlad küsimused sunnivad Speeri arusaamisele, et kohtu ees seistes satub ta nõrgale jääle. Võib oletada, et nutika mehena peab ta mõtlema välja strateegia. Sulgunud ilme, mis meile raamatukaanelt vastu vaatab, sisaldab sellisel juhul vaid detailset arvestust.

Allaandmise ja Dönitzi valitsuse kinnivõtmise vahelisel ajal istub Speer liitlaste valve all Glücksburgi lossis. Speer ei püüagi põgeneda, vaid näitab üles tahet brittide ja ameeriklastega koostööd teha. Liitlased vajasid temalt sõjas Jaapaniga sakslaste valduses olnud mitmekülgset informatsiooni.  Seda enam, et aatomipommide heitmiseni Hiroshimale ja Nagasakile oli jäänud veel mõni kuu.

Sellises rahvusvahelises kliimas oli küsimusi surmast, kannatustest, vastutusest, süütundest ja moraalist raske Speeri ette asetada. Need äratati ellu alles Nürnbergi kohtuprotsessi ajal, mille suurim probleem seisnes selles, et süüdistajad ja kohtunikud ei olnud ka ise päris süütud. Nad olid lihtsalt võitnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht