Naljakas, kurb, liigutav

Toomas Raudam

Kui must või vähem must hukkub tulekahjus, siis mis jääb temast järele?  

 

Zadie Smith, VALGED HAMBAD. Tõlkinud Triin Tael, toimetanud Kärt Hellerma. Varrak, 2005. 558 lk.

 

Olen viimasel ajal juhtunud lugema juba kaht raamatut, kus keskseks kujundiks on hambad, lisaks sellele veel anekdootlikud, kuid kurvalt tõsielulikud lood hambavalust, hambaauku unustatud puurist jms. Üks neist oli Martin Amise autobiograafia “Kogemus” (“Experience”), mille kaanel seisab põlvpükstes teismeline kutt, pläru hambus. Samas, otse linalakse (nii tundub, pilt on must-valge) selli pea kõrvale on punaste tähtedega kirjutatud: “Naljakas, kurb, liigutav ja vapustav.” See käib raamatu kohta. Viimase sõna ees seisis veel üks sõna – absolutely. Võinuksin selle tõlkida “vaieldamatuks”, see oleks kokku läinud sellega, mis praegu eesti keeles toimub ning kuidas keel võib vahel oma kasutajate üle irvitada. Sest kas pole see veider, et demokraatias, kus kõige üle saab ja justkui peab vaidlema, on paljud asjad äkki saanud vaieldamatuks ning et too sõna ümbritseb nii kõne- kui kirjakeeles kindlusemüürina just neid mõisteid, mis lausa kutsuvad vaidlema, vastu väitma, ühelgi juhul mitte nõus olema? Kodanik võiks sellest õppust võtta, teha kannapöörde ja kohelda kõiki vaieldamatuid asju kui aprioorselt kahtlasi. Seega siis: kui raamatu kohta öeldakse, et see on vapustav, siis ta seda kindlasti ei ole. Vapustada ja raputada saab ainult maavärin. Ja seda meil ju teadagi ei ole.

Jätame siis “vapustava” ära ja vaatame ülejäänud sõnu. Zadie Smithi, jamaika juurtega näitsiku (ta oli vaid 21, kui oma esikromaani avaldas) “Valged hambad” on tõesti naljakas. Ei tule pettuda sellel, kes ennast lennujaamas või mõnes muus surmavalt igavas kohas sellest sõnast petta laseb ja endale teose ostupunktist hangib. Ka kurb on ta – parimais paigus. Ja ka liigutav.

 

Laguun ja rämps

 

Kuid on üks asi, mis on korraga nii pluss kui miinus ja mis takistab kurba kohale jõudmast ja teost üleni (absoluutselt) liigutavaks pidamast.

Nimelt sisaldab raamat ohtralt laguune. “Laguun” on moesõna, mis on keelde pääsenud tänu arvutimaailmale. Ning see tähendab seal sama mis looduses: madalat vett, mida ümbritsevad saared ning kust saab kätte kõik, isegi kadunud asjad – sokid, sukad, kindad ja kingad; arvutist siis sõnad (“sokid”, “sukad”, “kindad”, “kingad”).

Minu tähenduses tähendab laguun rämpsu, olustikulist pudi-padi, mida ühes heas raamatus mitte just ilmtingimata vaja ei lähe. Tundub, nagu ei rahuldaks autorit mitte miski, mis pole viidud dialoogi. Raske öelda, kas seda on tehtud sihilikult, kasvatamaks lehekülgi, tegemaks lühijutust kopsakat romaani või loomuldasa. Kui sellel on mõte, kui sellel on sädet, lõbu ja lusti (seda on Smithil võtta nagu Guinnessi vaadist), pole lahti miskit. Paraku on ka olukordi, kus lihtsalt räägitakse ning selle asemel, et öelda “läks” või “tuli”, on püsti aetud terve episood, kus “minemisest” või “tulemisest” tüütult ja mõttetult lobisetakse. Enamasti leiab autor selliste lõikude lõpetuseks küll mingi, sageli sõnamängulise vindi või puändi, millega juhatatakse sisse järgmine sisemise jutustamisloogika järgi vajalik episood või teema, kuid mitte just alati.

Smithi raamat on nagu vana grammofon ja plaat, mis seal mängib, on täis krõpse ja krapse. Ma mõtlen selle all seda, et kui keegi rääkima hakkab, siis kirjeldatakse ka rääkija välimust või seda, mida ta rääkimise ajal teeb (krimpsutab nägu, haigutab, aevastab, peeretab). Need sõnad olen ma ise välja mõelnud, olen tahtnud vaid viidata sellele, kuidas autor naudib füsioloogilisi detaile. Smith on mõistagi küllasem, küllastatum: “Ryani lause rauges üldiseks ähõmmmm’iks, hääleks, mida tal oli kalduvus teha. See sai alguse tema kummuvatest ninasõõrmetest ja kaikus läbi habraste, pikaks venitatud, vormitute liikmete nagu poodud mehe viimne võdin” (lk 403). Uskuge, see näide sai täitsa umbropsu toodud. Mis tõestab eelöeldut. Kuid teeb mõnikord ka karuteene, takistades tõsist tõsisena kohale jõudmast. Inimeste käitumise jälgimine on Smithi suur pluss, aga ka väike miinus. “Millat lutsis ema poole hambaid.” (255) Kuidas see küll võimalik on? Küll siis on, tehke järele või makske välja. (See on sulle, lugeja.)

“Valged hambad” on tõlkijale tõeline pähkel. Siin ristuvad ja põimuvad kümned individuaalsed, rassilised ja klassilised kõnepruugid, räägitakse nii hammastega kui ilma ja kõik see peab ka eesti keeles mingil moel nähtav (iseasi kas kuuldav) olema. Kiitus tõlkijale ja toimetajale!

Jälle hambad?

Ma ei ütle seda sõna-sõnalt. Selliseid sõnu, mida saab sõna-sõnalt võtta, praktiliselt pole. Ütlesin seda ettekäändeks, et tuua endale appi veel üks tsitaat: “Kunagi ma uskusin, et seks ja hambad on üks ja sama. Armastusel on lõpp. Oma vappuvas fantaasias põgenesin ma oma maalt ja suundusin sinna – Albaaniasse? Usbekistani? Lõuna-Walesi? – , kus ka hammastega on lõpp” (lk 121-122).

Nii räägib Martin Amis, mees, kelle hambavalu on toonud rikutud ja ebaadekvaatsest kujutlusilmast tagasi reaalellu: “Nüüd olid mul mu enda lapsed ja mu hambad valutasid ja enesetapumõtteid enam polnud… sünnid olid suitsiidi tapnud” (lk 122).

Smithi jaoks on hambad eelkõige valged, see on juba pealkirjas ära öeldud, valgete hammaste järgi tunneb valge mees ära musta ja värvilise. Ning ikka leidub keegi, kes soovitab sul irvitades oma hambaid tihedamini pesta, annaks ehk hambaharjagi, kui ei kardaks nuga saada. Kui oled must ja tema on valge. Nii juhtub, kui värvilised lapsed, tõmmud Timurid, lähevad ühele vanale ja valgele mehele J. P. Hamiltonile kooli poolt kinke viima ja too neid mõnitab.

 

Halb tundub heana

 

Kui must või vähem must hukkub tulekahjus, siis mis jääb temast järele? Loomulikult hambad. “Valged hambad” algab sealt, kus “Anna Karenina” lõppes: üks väga väike ja armetu mees, kes ei leia enam elus midagi, mille pärast edasi elada (seljataga teine maailmasõda ja naine, keda ta ei armasta), tahab ennast autos ära gaasitada. Tema nimi on Alfred Archibald Jones, ta tahaks, et sündmus oleks ebatavaline, ta otsib paika, mille kohta võiks öelda: “Ta suri nagu elaski, ja nii edasi” (lk 15). Just too viimane, ja nii edasi, saab Archie’le saatuslikuks, rikub ära tema kena kavatsuse omatehtud ajal omatahtsi surra. Väljavalitud paik osutub ainsaks, kus enesetapp on võimatu, sest seal elavad inimesed, kes ta päästavad. Päästjad on teist värvi kui tema. Nad on enam-vähem sama värvi, kui tema sõber Samad Iqbal, kellega koos ta on sõjas käinud. Archie’ elu läheb edasi ja sellest kirjutatakse raamat, kus kõik on sees, nii hea kui halb. Tema elu on ühenduses teiste eluga, see pole üksnes tema, kellest räägitakse.

Ja see on võimalik vaid tänu sellele, et tal on kirjanik, kes temast kirjutab nii, et isegi halb tundub heana. Ja must valgena; vastupidi harva.

Smith on hingesugulane Forsteriga, sellega, kes kirjutas “Teekond Indiasse” ja “Howards End’i” ja “Maurice’i”, kelle eesnimetähed on E. M. ning kes on öelnud (vähemalt) ühe kuulsa lause: “Kui mul oleks valida, kas reeta kodumaa või sõber, siis oleks ju tore, kui mul jätkuks julgust reeta kodumaa”. Ka Smithi viimane, kolmas romaan “Ilust” (“On Beauty”) on Forster. Smith on vanameistri “Howards End’ilt” võtnud välise vormi ja täitnud selle kaasaegse sisuga.

 

Valged võidavad

 

Smithi inimesed seisavad pidevalt eetilise valiku ees. Nad tahavad sõpra, kuid saavad sageli asendusaine – idee. Ja idee armastamine on kuritegu, mis toob endaga kaasa palju halba. Kui juba valida ja ennast ohvriks tuua, siis mitte enda, vaid kellegi teise eest ja nimel. Kuigi tulemuseks võib olla midagi, mis pole ootuspärane ja on Smithi käsitluses alati ka pisut nukker-koomiline. Just nii juhtub raamatu lõpus, kus Archie Jones üritab päästa oma sõbra poega mõttetust religioossest mõrvast, hüpates ette kuulile, mille too on teele saatnud, et tappa tuntud teadlast, kes on inimeste haigustest päästmiseks välja aretanud geenimodifikatsioonidega hiire. Kuul tabab Archie’t, “üle laua räntsatanud verd jooksev mees” purustab lauale pandud klaaspuuri, kuhu hiir on pandud (lk 558).

Arvutused näitavad, et “valged” Londonis saavad selle sajandi lõpuks olema vähemuses. Võidumehed on “valged hambad”: pakid ja hindud, indialased ja jamaikalased, neegrid, türklased ja iirlased. Kuid suus võib olla ka musta ollust, haisvat mäda ning punetavaid paistes igemeid ning mõistagi/muidugi proteese. Sageli ühes ja samas suus. Suu on erakordselt adaptsioonivõimeline. Nagu ka maailm ja seal elav puseriti inimkond.