Naisšovinistid ja põõsad

Katrina Helstein

Elo Viiding, Teised. Ly Lestbergi kujundus ja fotod. Tuum, 2012. 174 lk. Kõige huvitavam on alati teha vigu – väikesi ja suuri. Mitte olla, nagu oodati, vaid nii nagu piire katsuv inimolend ikka on. Jälgida seejärel reaktsiooni. Naeratada oma täiuslikus naiselikkuses ja selle kestel luua verdtarretavalt kõikjale ulatuv tunne, et tahad olla ihaldatud. Sõlmida silmsidemeid, et nad lahti kiskuda. Umbes nagu vanas heas nümfide loos, kus tuleks kiiremas korras põõsasse joosta, et mitte jääda ilma oma naine olemise täiuslikust paanikast. Ja mees peaks tõelise koopaelanikuna järele jooksma, nõudma peaaegu teatraalselt nümfi keha endale. Vaimust on tal ükskõik. Häda ja viletsus on selles, et kunagi saab jooksmine otsa. Ükskord pole enam põõsaid ja kui ongi, siis minu pilk ei põleta enam mehe teadvust kõrvetava joana, vaid paindub ainult tolle keha haarama – ja keha on raske haarata. Nii endal kui teistel. Keha on implitsiitselt ootel, et vaim temast võimu välja tooks. Tegelikult toob ta aga ainult võimu riismed, toob selle, mis jääb kõikide muinasjuttude ja lugude vahepeale. Mitte sisse. Ka Elo Viidingu novellikogumikus „Teised” on vaatluse all riismed, mis jäävad alles, kui kellegi muinasjutt või ettekujutus ideaalsest elust saab teoks, teise oma aga jääb ära. Viiding ongi ette võtnud vaimu ja võimu küsimuse, et mis või kes on naine. Naine kui roll, naine kui konstruktsioon. Naine kui östrogeen, millega tuleb leppida, mis naise olemist justkui iseloomustab.

Alates esimest loost („Oleme muutunud paikseks”), kus noor klaverimängijast või klimberdajast naine kirjeldab, mida peab tegema, kuidas peab elama, kellele peab helistama, kui veetorud kinni külmuvad näiteks. See lakkamatu lihtsate lausetega mõtlemine nõrgub lugeja teadvusse kui märge inimese tühjusest ja rumalusest. Kõige huvitavam on Viidingu viis positsioneerida loo peategelased nonde endi mõtetesse, seada fookusesse rikka naise (klaveriklimberdaja) ja asotsiaali mõtted. Tuua nad teineteisega kokku ja just selliselt luua konflikt, mida päriselus kunagi ei toimu, sest nii rikas naine kui ka asotsiaal ei vaevu kunagi teist päriselt olemasolevaks tunnistama.

See on nagu kirjeldataks naist fallose puudumise kaudu. Naistel, kes justkui on olemas, ei ole fallost. Rõhutan sõna justkui, sest isegi John Updike’i „Brasiilias” kohtume eelarvamuste sajuga. Kui must mees vallutab valge naise südame, siis ajab see valge mehe, valge naise isa marru, aga kui olukord on vastupidi, siis on olukord vastupidi. Valge mehe reeglid loevad. Ja mõlemad, nii must kui valge mees, nii rikas kui asotsiaal on oma seadustes ja valus lõksus.

Selline lõksus olek kordub Elo Viidingul loost loosse, mida esitatakse vaikse rahuga, muheldes lugeja eelarvamuste üle. Kõige kummastavam on nimilugu „Teised”. Minajutustaja eneseviitamine lõhnaõli Opium kaudu ja minajutustaja kirjeldus tema vastas istuva psühholoogi kohta mõjutab mind esialgu tollesse ettevaatuse ja teatud ebameeldivustundega suhtuma. Aga tema viis mõista oma depressiooni, mõista enda olemist naisena – see teeb tegelase mulle paeluvaks. Temas on midagi Sofi Oksaneni „Puhastuse“ Aliidest. Ohver, kes ohverdab end lõpuks ise.

Naised jaguneksid otsekui naisšovinistideks ja nendeks teisteks. Naisšovinistid teavad, mida tahavad, ja saavad selle. Nemad elavad muinasjuttu, sest seda on kerge konstrueerida. See on seotud kestmisega, edasiolemisega, jõuga, mida võib nimetada esimeseks põhjuseks, miks inimene siia ilma on sündinud. Kestmine tähendabki ka teiste olemasolu ignoreerimist, nimelt nende, kes ei ole seotud otseselt naise edasikestmisega.

Lõpuks peab nentima, et oma halbadest harjumustest hoolimata, või just nende kiuste, ei taha ma saada naisšovinistiks ega ka täielikuks kestmise eitajaks. Kestmine ongi see, mille ümber Viiding tiirleb nagu raisakotkas. Edasikestmine geenikogumikuna, inimesena, naisena. Kohati tundub, nagu oleks Viiding välja andnud aabitsa või piibli selle kohta, kuidas inimene käituma peaks, et saavutada kestmine, mille vastu ta igas loos võitleb. Kestmine ehk ongi see võim, mis surub ennast peale ja teeb sellega haiget. Kestmine ongi see üksainus viis, kuidas olla naine või inimene üldse. Übermensch. Kas peab siis alati jooksma põõsasse? Kas vahel ei võiks lihtsalt vaadata, mida ta tegelikult sulle öelda tahab? Tema, see teine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming