Naised ei soovita enam

„Kirjandusministeeriumi“ naiste rubriik oli kummaliselt vormistatud, kuid selle kadumisest on ometi kahju.

Johanna Ross

Õiglaselt kommenteerida Eesti kirjandus- ja kultuurisaadete või koguni üheainsa saatesarja „soolist kliimat“ (kuidas on sugupooled esindatud nii tegijate kui ka materjali hulgas ning millises võtmes sooteemale lähenetakse) oleks suur töö ja nõuaks palju kuiva andmekogumist. Mõnikord pakuvad väikesed ilmekad rõhuasetused ennast aga lausa ise välja. Üks selliseid on ETV saate „Kirjandusministeerium“ nüüdseks kadunud rubriik „Kirjandusministeeriumi naised soovitavad“, mis oli eetris 2014. aasta algusest sama aasta sügiseni kokku seitsmel korral.

Ennast ise pakkus välja rubriik selles mõttes, et soolise markeerituse tõi saatejuht Mart Juur ilmse naudinguga korduvalt esile, kõneldes „meie naispere soovitustest“ ning märkides, kui populaarseks on rubriik vaatajate hulgas saanud. Pealkiri, mis rõhutab anonüümsete naiste rolli taustajõuna, oli kindlasti mõeldud humoorikalt – ehk lausa hipsterlik-irooniliselt. Samas võtmes tulnuks võtta ilmselt sedagi, kui saatejuht 16. saates selgitas, et publiku nõudmisel tutvustab ta nüüd rubriigi toimetajaid, „režissööri Maarjat“ ja „toimetajat Reeta“ (Maarja Pärsim ja Reet Weidebaum). Ma ei kahtle, et tegijate siseringis kõik just nii naljakalt kõlaski. Kuid „Kirjandusministeeriumi“ avaliku näo määrab Mart Juur, kelle vaimukate maneeride juurde kuulub seitsmekümnendate-hõnguline joviaalselt šovinistlik maskuliinsus („soovitan seda lugeda mitte ainult daamidel, vaid ka härradel“, tõstja „veetis liiga palju aega … kabareedes, jõi veini, hullas madmuasellidega“). Seetõttu sattus konstruktsioon teleekraanil veidi teistsugusesse valgusse ning irooniline tõlgendus ei olnudki enam nii iseenesestmõistetav.

Mida „Kirjandusministeeriumi“ naised soovitada jõudsid? Nimekirjas on kokku 11 nimetust: Bee Wilsoni kokandusajalugu „Kahvliga või kahvlita“, Liina Tammiste luulekogu „Refresh“, Kaja Kannu päevikuvormis „Eratee“, saate „Ööülikooli rännakud“ külaskäik Mari Tarandi juurde, Elo-Maria Rootsi noorteromaan „Vaimude jaam“, Lars Myttingi populaarteaduslik „Küttepuud“, A. S. Byatti romaan „Lumm“, Jean Anthelme Brillat-Savarini „Maitse füsioloogia“, Meg Lukens Noonani sissevaade rõivatööstusse pealkirjaga „Ühe mantli lugu“, Elizabeth Gilberti romaan „Jumalik puudutus“ ning Catharina Ingelman-Sundbergi kergpõnevik „Vanaproua, kes röövis panka“.

Mitte kõik, kuid suurem osa soovitatud autoreid on naised. Selle üle, kas see loetelu on ka kuidagi muus mõttes „naiselik“, võib ilmselt lõpmatuseni vaielda. Igatahes on see mitmekesine, sisaldades eri teemadel populaarteadust, raskemaid ja kergemaid romaane, luulet, päevikukirjandust ja isegi telesaadet. Minule olid need soovitused – hoolimata rubriigi kahtlase väärtusega pealkirjast – kogu saatesarja ühed huvitavamad kas või juba sellepärast, et hälbisid Juure enese üsna kindlate laadipiiridega lugemisnimekirjast. Nõnda oli mul väga kahju, kui rubriik 2014. aasta sügisel ilma saate tegijate avaliku kommentaarita pillid kotti pani.

Miks nii juhtus? Tõenäoline, et praktilistel põhjustel: soovitajad lahkusid saatemeeskonnast ja/või ei olnud neil enam huvi asjaga tegelda, asemele ei tulnud ka kedagi teist sobivat. Selle hooaja seni viimase, 29. märtsi saate tiitritest nähtub, et nüüd on meessoost nii režissöör, toimetaja kui ka toimetaja-konsultant. Juttu naiste vähesest esindatusest peavad „vastutavad isikud“ sageli küündimatuks tugitoolikriitikaks. Kust neid naisi võtta, nad ei tule ju* – ka see vaatenurk on arusaadav. Kuid televaataja seisukohalt on pilt nüüd märksa üheülbalisem. Näiteks viimase saate raamatusoovitusteks olid Eduard Vilde huumorikogumik, kaks meespeategelasega kriminulli, Peter Ackroydi „London. Lühibiograafia“ ning tõstja Saul Hallapi elulugu – kõik mees­autoritelt, v.a Kairi Tilga Vilde kogumiku koostaja ja eessõnastajana.

Ühiskonnakriitilise feministi töö on teadupärast otsustada, millal on koledam rikkumine see, et naisi koheldakse kuidagi eriliselt, millal see, et ei kohelda. Pärast pikka kaalumist, kas hullem oli „Kirjandusministeeriumi naiste“ soovitusrubriigi rajamine just niisuguse pealkirja all või selle lõpetamine, võin antud küsimuses üsna kindlalt öelda: oleks pidanud jätkama. Peaks jätkama!

* Vt näiteks 2015. aasta suvelõpupoleemikat naiste esindatusest meedias ja ajalehtede arvamuskülgedel, samuti peaminister Taavi Rõiva kommentaari naiste vähese esindatuse kohta valitsuses (Õhtuleht 8. IV 2015).