Musketäride mandumine

Hannes Varblane

 Olev Remsu „Musketäride muundumiste” näol on tegemist kooliromaaniga, kujunemisromaaniga ning mingil määral ka probleemromaaniga. Viimastel aastatel on meil täheldatav eriainelise, erižanrilise ning samas ka vägagi eritasemelise möödanikule suunatud kirjanduse lausa Sosnovski karuputkelik vohamine. Läinud aasta päädis Margus Laidre, Tiit Aleksejevi ning Andrei Hvostovi tipnemisega.

Samas laiutavad raamatukaupluste müügiriiuleil-lettidel kõikvõimalike näitlejate, popstaaride, kirjanike, poliitikute jne tõsiseltvõetavuse laial noodijoonestikul paiknevad eluloolisusele  pretendeerivad üllitised. Puhtast memuaristikast on asi tihtipeale vägagi kaugel ning belletriseerimisastmelt on see toodang küllaltki kõikuv. Samas tuleb nentida, et ametlike ajaloolaste tööde kirjanduslik väärtus on märgatavalt tõusnud. Laidre „Dorpat” peaks tõestuseks kõlbama küll. Oma vis maior’iga sellel alal on hakkama saanud ka Olev Remsu, meie nüüdiskirjanduse viimase aja märkimisväärsemaid produtseerijaid  romaani, jutustuse, arvustuse, esseistika, reisikirja ja kes teab mis vallas veel. Remsu romaani „Musketäride muundumised” alapealkirjaks (või žanrimääratluseks) on „Tarturomaan viieteistkümnes peatükis”.

Tartust on kirjutatud ennegi Kangrost Kaplinskini. Nii nagu Remsu seda teeb, seni pole. Vähemalt minu arvates on üks ajajärk Tartu kulgemisest üles tähendatud märkimisväärse omapäraga. Tegelikult on meil tegemist kooliromaaniga,  kujunemisromaaniga ning mingil määral ka probleemromaaniga, sest valida on peategelasel Kollal küllaga. Üksnes määratlus „romaan” tekitab kahtlust. Remsu on alati olnud tugevam lühivormis: jutustuses, novellis, essees, arvustuses, ka rännuloos. Viisteist selle romaanilaadse üllitise peatükki on eraldi tugevamad, kompaktsemad kui kogutulemus. Õnneks seob vaade Tartule, teatud nurga alt sissesõit Tartu olemuslikkusesse üksikkomponendid  siiski talutavaks tervikuks. Kooliromaan aastatest 1955–1966, põhirõhuga aastatel 64–66, annab tänuliku paralleelklassikaaslase A. N-i (kelleks äratuntavalt Artur Nootamaa, üks Olev Remsujevi pseudonüümidest) arvates autobiograafilisse kooliromaani kätketult pildi Anton Hansen Tammsaare nimelise Tartu 1. keskkooli (enne ja nüüd kuulus Hugo Treffneri gümnaasium) elust 1960ndate esimesel poolel. Õnneks mitte ainult koolist, vaid ikka  Tartust kui linnast.

Olles ise nende aastate tunnistajana Emajõe Ateenat avastanud, pean soostuma, et Tartu panoraamportree on muljetavaldav ning seda mitte ainult paikkondlikus, vaid ka sotsiaalses kaardistatuses. Genius loci on üpris hästi autoriomases kunstilises nihestatuses tabatud, ehkki hunnitud looduskirjeldused puuduvad. Siinkohal tuleks romaan suruda veelgi sügavamale kirjandusloolisse Prokrustese  sängi. „Musketäride muundumised” on roman à clef (tõsielutegelased fiktiivsete nimedega), žanr, mis küllaltki kaua on aktiviseerinud lugejaid prototüüpide otsingule. Ei pääsenud sellest minagi. Professionaalina sünnitab Remsu oma tegelaskujusid loometiiglis sulatades paljudest prototüüpidest sobiva koondkuju. Samalaadselt käitub ta ka ajastu kulisside ja interjööridega. Otsest mahapuksimist pole.

Tegemist on ikkagi belletristikaga ning surmsügavat  samastamist tegelikkusega sellest tellisest (ikkagi 455 lehekülge) otsida ei maksa. Püüan nüüd Olev Remsujevi ülikoolikaaslasena ning tema keskkooliaegsest tutvusringkonnast pärit persoonidega hiljem isiklikult tutvununa mõned äratuntavaist prototüübialgetest üles lugeda: Jüri Adams, Toomas Lepp, Jaanus Paal, Jaan Unt, Tiit Sinissaar, Liie Rutto, Piret Keres, Allan Liim, Harald ja Paul Keres, Valmar Adams, Johnny B. Isotamm, Ave Alavainu  jne, jne. Emast rääkimata, isa loost lugesin ma esmakordselt (kui see muidugi kirjanduslik väljamõeldis pole). Kõiki tegelaskujude algallikaid ma muidugi tuvastada ei suuda, ent ma tahaksin tsiteerida klassijuhataja Mäletjärve sõnu romaani lehekülgedelt 78-79: „Mis teie arvate, kui näiteks Nikolai või Erlend või mõni teine kolmas meie seast võtaks endale mingi toreda varjunime ja kirjutaks teose meist, kus me oleme oma õigete nimedega. Mina  oleksin seal Aleksander Mäletjärve, Helena on Helena, Paavi Paavi, Vapper Vapper, kõik oleks niimoodi nagu elus. Kas see oleks belletristika? Võib-olla dokumentaalromaan, võib-olla olukirjeldus? Mida teie sellest arvate?”. Nagu näha, on žanrimääratlus autorilegi probleem, ehkki peategelase samastamine kirjaniku alter ego’ga oleks autori alahindamine. Remsu on muidugi kogenud kirjamees. Ta oskab mustlasi sisse tuues anda teosele raami,  sümboliseerida surnuaiaga, viia lõpuga puänteerides arengulugu lahkteede valikulisusse. Arenguromaanile olemuslikult on valikuvõimalused muidugi läbivalt romaani kõikide lugude kulgemises. Ometi ei päästa need nipid romaani silmatorkavast hõredusest. Teksti on liialt palju. Tegelikult oli käsikirjas veelgi rohkem.

Ja siinkohal tuleb tunnustada raamatu toimetajat Johnny B. Isotamme (alias Jaan Isotamme), kes kärpis käsikirja, liigendas teksti  peatükkideks, koostas sõnastiku nende lugejate tarvis, kes kirjeldatud ajal veel ei elanud, ühtlustas keeleliselt ja sõnakasutuslikult ning suutis nii mõnedki kordused sundida teksti võimendiks. Tegelikult oli ta ka keele korrigeerija. Toimetaja osa on autorid alati vaidlustanud, ent mulle meenub Thomas Wolfe’i ihutoimetaja, kes suutis 1600 lehekülge käsikirja muuta 500 leheküljega loetavaks raamatuks. Kordan veel kord, et see kõik on vaidlustatav.  Mõnikord on ihutoimetajast kasu, mõnikord mitte. Mina oleksin püüdnud Remsu romaani veelgi lühendada. Aga alati pole ka autori enese mõõtmatult agar ümberkirjutaminelihviminetoimetamine tulemuslik. Kus on see müstiline punane joon või punkt, see nihestus, mis teeb romaanist romaani, pildist pildi, seda teab vist ainult Looja ise. Allakirjutanu näiteks ei tea, kumb on parem, kas Kerouaci „Teel” algvariant (nüüd ka lugejaile kättesaadav) või  1957. aasta kanoniseeritud üllitis. Mis stiili ja sisusse puutub, siis sellest ma siinkohal ei räägi. Mihkel Mutt on selle kohta üht-teist ära öelnud oma 5. märtsi Areeni artiklinupus. Minul oli aga isegi toimetatud lõppvarianti teatud moodsa rõlgusetaotluse tõttu veidi võõrastav lugeda. Ma ei mäleta, et me Nõo keskkoolis sel ajal nõnda ülipüüdlikult ja pingutatult rõvetsesime.

Mina, kes ma maast madalast kõiki maatöid tegin ning keskkooli  vaheaegadel tööliste hulgas raha teenisin, pean nentima, et nilbused polnud isegi selles keskkonnas eriti moes. Rõvedam kõnepruuk küll, aga mitte nilbused. Ent ega ma tea, mis intelligentsiks pürgiva õppiva linnanooruse ajudes kääris. See selleks, iga aeg nõuab oma häält ja autoril on õigus seda häält vastavalt oma ajale ja arusaamadele kujundada. Lugejaid teatud keeleline vabameelsus irriteerib, kuid kas raamatust sellepärast veel menuk  saab, ei oska ma öelda. Tundub, et menuki sünniks on enamat vaja. Samas mulle meeldivad romaani läbivad peategelase saatvad-seletavad kommentaarid. Kirjandusliku võttena oli see värskendav ning andis aluse peategelase kõhklustest-kahtlustest-kindlustest arusaamiseks. Ma ei tea, miks nooruses tippsporti teinud persoonid sellest loobuvad ja loomingulistele radadele rännanutena kannavad endaga kaasas raske taagana esikoha eetikat. Hüljanud  spordi ning tulnud kultuuri, ei suuda nad leppida medalikaotusega. Ehkki Kolla viskas oma keskkoolilõpu hõbemedaliga lutsu ja hülgas spordi, kannab ta elu lõpuni kaasas võitmistahet kui põhilist tegutsemistungrauda. Sellele vaatamata, et Kolla pole kirjanik Olev Remsujev, hakkavad sellised autorid nagu Remsu ja Juske mingil hetkel mingis vormis eneseimetlevaid memuaare kirjutama. Kusjuures Remsu teab, kuidas peab kirjutama, kuid ta ei tea,  mille pärast kirjutatakse. Kõige vähem teab ta, mille pärast vaikitakse. Võiks Johnny käest küsida. P.S. 1976. aastal avaldas Olev Remsujev Loomingu Raamatukogus teose „Homne karikakar”, kus on nii mõndagi kattuvat arvustatava romaaniga. Tolleaegse sporditerminoloogia järgi oli Loomingu Raamatukogu üllitis kõva noorte esimene järk. „Musketäride muundumiste” kohta täiskasvanute klassis ma hinnata  ei oska. Meistriklassi vist veel ei kuulu.