Muru inspireerib tõesti

PILLE-RIIN LARM

Mõni seeme langeb viljakale pinnasele. Niisugune seeme oli 1978. aastal kirjandusmuuseumi toonase teadussekretäri Rein Veidemanni käima lükatud kirjanduse ja rahvaluule noorteadlaste kevadsessioon. Kirjandusteaduse suvekool, mida peeti 3. ja 4. juulil Alatskivi vallas Rupsil Juhan Liivi muuseumis, on selle 37 aasta taguse algatuse otsene jätk.

Vahepeal juhtus muidugi mõndagi. 1990. aastal koliti muuseumist järgmiste teadussekretäride Margus Kasterpalu ja Katrin Raidi eestvedamisel Nüpli järve kaldal asuvasse Lõhmuse tallu, kus asus kirjandusmuuseumi legendaarne suvekodu ning asub siiani Gustav Wulff-Õie majamuuseum. Seejärel peeti kirjandusteaduse kevadkooli Marin Laagi eestvedamisel järjepanu 17 aastal. Iga kevadkool tõukus mõnest kirjanduselus aktuaalsest teemast ja kujunes järjest interdistsiplinaarsemaks:  seda hakkasid noorte kirjandusuurijate kõrval väisama tõlkijad, filosoofid, semiootikud jt, oma loomingut tutvustavad kirjanikud, kunstnikud …

Sajandivahetuseks oli kevadkool Nüplis mitte ainult juurdunud, vaid lausa õitses. Sirje Olesk on tutvustanud Loomingu veergudel (2000, nr 9) artiklis „Nüpli kui nähtus“ kevadkooli nii: „See on oma traditsioonide ja kommetega üritus, sellel on omad veteranid ja püsikülalised. Sisu iseloomustab vaba ümbrusega mõneti kontrasteeruv esinejate pühendumus teema ettevalmistamisele ja poleemiline elevus ning parematel aegadel iselaadi sünergiline õhkkond seminari ajal, mida naljalt ei kohta üheski konverentsisaalis. Nüplis nimelt peetakse istungeid, kui ilm vähegi lubab, aiamurul. Ja muru ilmselt inspireerib.“

See kõik on samamoodi ka praegu ja tõsi ta on, et muru inspireerib. 2008. aastal sugenes kevadkoolile koguni väike sõsar, Tartu ülikooli kirjandustudengite kevadkool, mida peetakse Liinakuru talu murul Võrumaal. Nüplis oli aga 2011. aastal aeg küps järgmiseks muutuseks: kokku otsustati hakata tulema ajal, mil nooremad kolleegid sõsarkooli läbinud ja vanemad akadeemilise hooaja lõpetanud. Nii sündisid suvekoolid.

Tänavune suvekool oli seega juba viies, ehkki Rupsil esimest korda. Kooli teema oli seekord „Kriitika võrgus – saak või kütt?“. Mõnigi tänavustest ettekannetest oli tõuke saanud viimase aja kriitikapoleemikast. Kahe päeva jooksul esitati 13 ettekannet ja peeti vestlusring, esitleti ajakirja Methis uut numbrit ja üliõpilasseltsi Veljesto kogumikku, rehe all sai kino, sauna ja tare taga tuld teha. Muidugi tehti ringkäik Liivi muuseumis, aga külastati ka Voronja galeriid. Oma luulet luges Helena Läks.

Siinkohal võiks mõtiskleda Peipsiveere pisikese renessansi üle:  uue hoo on saanud sisse nii Liivi muuseum kui ka Alatskivi loss, Varnjas tegutseb teist suve galerii, Välgil genereerib lennukaid ideid Valdur Mikita ja mitu noort kirjanikku põlistavad Peipsiveert oma loomingus (Andrus Kasemaa, Vahur Afanasjev, võib-olla veel keegi). Aga jäägu see mõne teise kirjutise teemaks.

Nüüd läks siis suvekool ka sinna ja kuulajad ei nurisenud, tulid kaasa. Tuleb nentida, et huvi kriitikateema vastu on suur, osalejaid kogunes ligi 60. Väga palju rohkem ei olegi mõeldav – kevad- ja suvekoolis osalejad on läbi aegade olnud üpris homogeenne kogukond. Moodustunud ja kasvanud on see nii, et omaaegsetest entusiastlikest noortest on võrsunud „päris“ kirjandusteadlased, kes on juhendajatena toonud siia oma üliõpilased, kes omakorda on toonud oma üliõpilased, samuti kaasatakse kolleege, sõpru …

Kõigest, millest kahe päeva jooksul juttu tuli, mahub lehte kahjuks vaid kübemeid. Kogemus näitab aga, et päris paljud ettekanded realiseeruvad hiljem artiklite, kogumike või ajakirja erinumbritena. Mõni jõuab Sirbigi veergudele. Toon siinkohal ära vaid mõne intrigeeriva kõneaine, mille olen märkinud teesivihiku servadele:

• kes kirjutavad kriitikat?

• kas uus meedia saab kriitika haardeulatust kasvatada?

• missugune on blogides-portaalides autor kui institutsioon?

• missugune on eesti kriitika võrdluses naabermaade omaga?

• kas nõrgemate autorite toetamine kriitikas on õiglane või on see nn halastuskriitika?

• kas ja kuidas on eesti kriitika oma sünniajast saadik arenenud?

• mida loevad noored ja kes on noorte arvustajate eeskujud?

• miks on mõne kirjandusžanri kriitika üksluine?

Kriitikakooli temaatiliselt hästi sobiv kõrvalepõige oli Marin Laagi ettekanne Kanada ja Austraalia metsaülikooli rollist eestluse hoidjana paguluses.

Arutagem aga edasi ning mitte ainult kevad- ja suvekoolis!

Vahepeal võivad huvilised suvekooli ajaloo, varasemate kavade ja ettekannete teesidega tutvuda aadressil http://galerii.kirmus.ee/nypli/.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar