Mulluse lastekirjandusaasta Oskarid

Eesti kirjanikud märkavad laste probleeme rohkem kui varem ja oskavad neile ka tuge pakkuda.

JAANIKA PALM

Kertu Sillaste „Ei ole nii!“ on vähese teksti, kuid suure sisuga raamat.  Eesti Lastekirjanduse Keskus valis teose 2015. aasta rosinaks.

Kertu Sillaste „Ei ole nii!“ on vähese teksti, kuid suure sisuga raamat. Eesti Lastekirjanduse Keskus valis teose 2015. aasta rosinaks.

Repro raamatust

Eesti Lastekirjanduse Keskuse esialgsetel andmetel ilmus mullu ligi 700 eestikeelset lasteraamatut. Neist 133 olid algupärandid, millest esmatrükke oli 100. Algupäraseid luulekogusid ilmus 16 ja proosateoseid 84. Viie viimase aastaga võrreldes pole need arvud erandlikud, vaid üsna keskmised. Ometi tuleb kohe mainida, et üha suurenev raamatute koguarv ei tule mitte tippteoste, vaid pigem vastupidiste arvelt. Nii ollakse rikkaliku valikuga ära hellitatud, kohati isegi segadusse aetud, ja üha keerukam on oma otsust teha.

Millised raamatud on mulluse lastekirjanduse hulgast väärt Oskarit? Mis selle suure massi sisse kindlasti ära kaduda ei tohiks ning mis peaksid kindlasti leidma tee lugemislauale?

Luule osakaal on varasemate aastatega võrreldes pisut tõusnud, kuid suuremaid sisulisi või vormilisi muutusi see kaasa toonud ei ole. Erinevalt täiskasvanutele mõeldud enamasti vabavärsilisest loomingust on lasteluule suures osas jätkuvalt riimiline ja rütmiline.

Mullu ilmus paljudel end juba tõestanud luuletajatel uus kogu. Leelo Tungal on keskendunud raamatus „Konn kobrulehe all“ lasteaiaealisele lugejale, jälgib tema igapäevatoimetusi ja toetab teda. Tungal tutvustab lapsele talle arusaadavalt loodust ning juhib tähelepanu meie keele mängulistele võimalustele. Milvi Panga „Sooääre summer“ ja „Linnumajake“ sisaldavad vahvaid looma- ja linnuluuletusi, kuid kahjuks rikub küündimatu visuaal üldmulje. Lehte Hainsalu „Kolm leopardikutsut“ on kõige paremas mõttes isamaaline. Olivia Saar on aga oma kogusse „Pika suka päkapikk“ koondanud nii uusi kui ka varasemate aegade jõulu- ja talveluuletusi.

Vallatumat, mängulisemat poolt esindavad mullu oma lasteluuletajateed alustanud meesautorid. Markus Saksatamme „Kus on tuukri koduke?“ mängib mitmetes luuletustes ja väga värskelt meie lastekirjanduse tüvitekstide ning tänapäeva lapsele oluliste kategooriatega. 2012. aastal alguse saanud luuleraamatute sarjas „Isa sokk on …“ on mullu lisaks Aapo Ilvesele, Alar Pikkorainenile ja Contrale kampa võetud lasteluulest mõnda aega eemal olnud Paul-Eerik Rummo, kes, tundub, on seltskonda sobitumiseks pidanud kompromisse tegema.

Debütantidest paistab silma Helle Kirsi. Tema esikteosele „Kirsikivimaja“ võib küll ette heita ebaühtlust ja kohatist rabedust, kuid oma parematel hetkedel on autor värske, värvikas ja vaimukas.

Mudilaskirjanduse vallas jätkub varasemate aastate rikkalikkus ja mitmekesisus. Pildiraamatuid ilmus tõesti igale maitsele. Kertu Sillaste „Ei ole nii!“ on vähese teksti, kuid suure sisuga raamat, kus sõna ja pilt erineva, kuid siiski tervikliku loo pakuvad. Anti Saare „Kojamees Urmas“ tõestab, et ka väikelastele saab kirjutada sõnateadliku, vaimuka ja peaaegu tegevusvaba teksti, mis köidab juba esimestest ridadest. Aidi Valliku „Paremad palad“ on vahva lugu kahest koerast, kellele teise kausis pakutav oma toidust ahvatlevam tundub. Kätlin Vainola „Sonja ja kass“ on lapse ja lemmiklooma kokkukasvamise lugu, mis esitatud soojalt ja tundlikult.

Jõulisemalt kerkis mudilaskirjanduse vallas esile vaikselt, kuid järjekindlalt oma asja ajanud Epp Petrone. Mullu ilmus tal koguni kolm raamatut. „Ma kingin sulle jõe“ sisaldab lastele pakutava poeetilise päevateekonna raamis olulise sõnumi ka teksti lugevale täiskasvanule: olulisim, mida üksteisele anda saame, on koos veedetud aeg. Perekonnalugu, kus „Marta varbad“ ja „Anna hambad“ juba ees ootamas, sai järjeks „Leena peenra“ ja „Kurru-Nurru vurrud“. Esimene kirjeldab muu seas nii mõndagi, mis konservatiivsemates lugejates küsimusi võib tekitada. Ometi pakub see kodusünnitust ja emakoogi aeda matmist kirjeldav raamat alternatiivi lugudele, kus õde või vend haiglast koju tuuakse. „Kurru-Nurru vurrud“ on perre lemmiklooma võtmise lugu. Sooja kaasaelamisega kirjeldatakse lemmikut kui looma, kel oma asjad ajada, rõhutatakse laste kohustust arvestada looma loomusega, mitte pidada teda mängukanniks.

Tõsiseid teemasid oskab tundlikult ja väikelastele sobivas vormis käsitleda ka Juhani Püttsepp. Kuigi „Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest“ on sündinud programmi „Kodune ja sooline vägivald“ raames, ei ole teosel küljes mingit tellimuslikkuse maiku. Jõuline ja mõjuv lugu on küll karm, kuid süstib adressaati silmas pidades siiski lootust.

Piret Raud käsitleb raamatus „Emili ja oi kui palju asju“ (esmatrükk ilmus küll prantsuse keeles, stambivabalt ja napis vormis tänapäeva tarbimisühiskonna pahesid. Samale teemale vihjab ka Leelo Tungal mudilasraamatus „Jänesepoeg otsib sõpra“, kuigi siin ei seisne lahendus mitte iseenese leidmises, vaid lähedaste suhete loomises.

Suuremate laste proosas võib täheldada mitut rõõmustavat muutust. Paaril viimasel aastal võtsid liialt võimust lühikeste fantaasialugude kogumikud, puudu jäi nii pikemast narratiivist kui ka realistlikust elukujutusest. Tõsi, ka mullu ilmus vahvaid jutukogumikke, kuid nüüd neid tasakaalustavad kenasti pikemad jutustused.

Andrus Kiviräha „Karneval ja kartulisalat“ sisaldab sooje ja südamlikke fantaasialugusid, kus tegelastena tegutsevad inimeste kõrval võrdväärsetena loomad, esemed, fantaasiategelased ja toiduaineid – igaühel on oma suur maailm. Ka Aino Pervik kajastab raamatus „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ elutruult laste animistlikku maailmapilti ja uurib tundlikult asjade hingeelu. Mõlema kirjaniku lugudesse peenetundeliselt puistatud väärtused ei ole esitatud pealetükkivalt, nii et noorel lugejal tuleb järeldused ise teha.

Triin Soometsa muinasjutukogumikus „Hea ja kurja jutud“ on rohkelt mõtlemisainet nii suurtele kui ka väikestele lugejatele. Soomets on ikka mõelnud, üldinimlikus plaanis, nii on ta siingi püstitanud intrigeerivaid filosoofilisi dilemmasid, millele üheseid või ainult õigeid lahendusi ei ole.

Fantaasialugudest paistavad silma just lastekirjanduses debüteerinute teosed. Veiko Märka „Barutino“, mis kannab alapealkirja „Puust sumomaadleja ja tema sõprade seiklused“, on parimas mõttes lustlik ja totter. Kuigi aeg-ajalt tundub, et nalja saab pigem täiskasvanu, kes mõistab paremini allteksti, on omad, suurtele mõistetamatud lustikohad ka lastele. Arnold Susi „Uuka Kulgar, metsa poeg“ on hoopis teistlaadne raamat. Kirjutatud 1938. aastal, kuid avaldatud autori tütre poolt nüüd, kannab teos küll kindlalt oma ajastu vaimu, kuid pakub sellele vaatamata palju ka tänapäeva lapsele. On ju loodushoiutemaatika aktuaalne ja oluline igal ajal.

Mullu ilmunud (mõningase mööndusega) realistlike lasteraamatute seas oli eelmiste aastatega võrreldes rohkem sisukaid. Varasemast julgemad olid meie kirjanikud nüüdiselu probleemide tõstatamisel ja nende mitmeplaanilisel kajastamisel. Ilmar Tomusk pajatab raamatus „Rasmuse vuntsid“ poisist, kes avastab ühel hommikul, et on täiskasvanuks saanud. Algul vaid positiivset kaasa toonud olukord (toredad vuntsid, ilma pingutuseta kasutatavad vannitoatarbed, vabadusetunne jne) muutub päeva edenes üha painavamaks.

Kadri Hinrikuse „Taaniel Teise“ peategelane on samuti poiss, kes elab koos vanaisaga. Poisi ema-isa on välismaal tööl, kuid toredale vanaisale ja turvalisele ümbrusele vaatamata ei saa ta üle igatsusest vanemate järele. Paraku tekitavad küsimusi raamatu lõpposas kiiresti, lõplikult ja suurema vajaduseta seotud liinid.

Debütant Kristi Piiperi „Salapaha“ on mälestusliku koega, juttu on autori lapsepõlvest 1990. aastate Tartus. Õnneks on autor suutnud isiklikest mälestustest kõrgemale tõusta ning pakkunud üldistavama pildi. Raamatu suurim pluss on ehe elukujutus. Kohati hakkab häirima autori emalik soov õpetada ja elutarkust jagada. Selleta kannaksid lood paremini ja pakuksid ehk lastele rohkem avastamisrõõmu.

Lastekirjanduse üldpildis paistab eredalt silma Andrus Kiviräha jutustus „Oskar ja asjad“ . Tegemist on sügava ja kaasahaarava looga, mis sunnib end üha uuesti kätte võtma. Erinevalt paljudest praegustest lasteraamatutest on Kiviräha teos hästi avatud, sisaldab rohkelt lugejale täita jäetud lünki. Laste üksindus, põlvkondade võõrandumine, töötegemise eelistamine lähisuhetele, lootuse säilitamine ka kõige lootusetumas olukorras – need on vaid mõned küsimused, millele kirjanik lugeja tähelepanu suunab.

Lapse üksindus on olulisel kohal ka teises mulluses tähtteoses, Piret Raua jutustuses „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“, veel enam aga jäävad kõlama eneseusalduse ja -kindluse teema. Raud näikse ütlevat, et tõhusaim üksinduse ja depressiooni ravi on emotsionaalne seos lähedastega, eriti lastega.

Lugemiselamuse pakub ka Juhani Püttsepa „Gibraltari laevakoerte ühing“. Sümpaatse jutustuse suurimateks plussideks tuleb pidada värvikat karakterikujutust, miljöötundlikkust ning viimaste aastate kodumaises lastekirjanduses harva esindatud loomaloo žanri. Reeli Reinausi seikluslugu „Pärdik Päär ja hauaröövlid“ kannab endas kõiki kirjaniku varasemast tuttavaid trumpe: voolav jutustamine, pärimuse tutvustamine ning lastele olulise temaatika käsitlemine. Kindlasti saaks teosest vähemalt sama põneva filmi, kui on näiteks „Supilinna salaselts“.

Vanusele 10+ pole eesti kirjanikel paraku suurt midagi pakkuda. Sama kehtib noortekirjanduse kohta. Mullu ilmus vaid viis noorteraamatut ja neistki on enamik ettearvatavad ja vähepakkuvad, seda eriti viimastel aastatel nii geograafiliselt kui ka temaatiliselt mitmekesistunud tõlkekirjanduse taustal. Esile tõuseb Reeli Reinausi „Suhkrust ja jahust“, noorsooromaanivõistlusel teise koha saanud teos. Tegemist on realistliku raamatuga, mille keskmes gümnaasiumitüdruk, kes satub uue sõbranna mõjuvälja ning leiab end peagi kuri­tegelikult teelt. Reinaus käsitleb mitmeid nüüdisühiskonna valupunkte: rahakultust, näivuse domineerimist tegelikkuse üle, ükskõiksust ja iseendas kinniolekut. Köitvalt näitab autor, kuidas väikesed, esialgu ehk ainuvõimalikuna tunduvad valikud veavad peategelase üha sügavamale mutta. Seejuures on kirjanik mõistev – ta teab, kui raske on noorel survele vastu panna. Autori eelmiste noorteraamatutega võrreldes on teos läbimõeldum ja kontsentreeritum ning näitab kirjaniku jätkuvat arengut.

Eelnevat kokku võttes võib mullust lastekirjandusaastat iseloomustada kui pikemate, suuremate lugude aastat. Meeldiv on ilmunud tekstide eestimeelsus ning tugevnenud side nüüdisreaalsusega. Kirjanikud märkavad tänapäeva laste probleeme rohkem kui varem ja oskavad neile ka tuge pakkuda. Käsitletumad teemad on üksindus, sõprade, mõttekaaslaste otsimine ning tasakaalu saavutamine. On omamaist, mida lugeda, vähemalt kümnest eluaastast noorematel.

Artikli aluseks on 3. märtsil Eesti Lastekirjanduse Keskuse aastakoosolekul peetud ettekanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar