Mudlum minevikust

Kaupo Meiel

Teinekord tundub, et eesti kirjandusel on kõik olemas, mis vaja: oma filosoofid, oma stiilimeistrid, oma grafomaanid, oma krimikirjanikud, oma ulmekirjanikud, oma vagurad meistrid ja hullud uustulnukad, vagurad uustulnukad ja hullud meistrid. Mida veel tahta?

Õnneks pole see kirjanduseasi nii paigas meil midagi. Mis kirjandus, isegi kirjanduskriitika pole paigas, teatakse kõnelda, kuid kuri temaga, las ta jääda mõneks teiseks korraks närida. Oluline on see, kas meil kirjanduses uusi hääli jagub. Aga jagub, võib-olla võiks rohkem jaguda, ja alati võiks rohkem jaguda, kuid kui üks aasta vähemalt ühe uue huike toodab, ei siis seisak meid ähvarda.

Üks väärt uus hääl, mille läinud aasta meile andis, kuulub Mudlumile, kelle jutukogu „Tõsine inimene“ oleks justkui ammu olemas olnud, sest sedavõrd hästi sobitub see Eestisse, mida täidavad postsovetliku pärispatuga inimesed, kes uut aega tasahilju mõttega täita püüavad. Mudlum, õigupoolest küll Made Luiga, aga jäägu Mudlum, täidab aega mõttega väga paljudele nendele, kelle lapsepõlv ja kujunemine möödus ühe teise riigikorra aegu, kuid suurem osa senisest elust praeguse vabaduse hiilguses ja viletsuses.

„Tõsise inimese“ peategelane on mälu. Raamatut võikski lugeda pigem mälestuste kui ilukirjandusena. Päris mälestusteraamatuis, biograafiais ja autobiograafiais – kodumaiseis just – ei asetata aga oma küsitava, kui mitte olematu kunstilise väärtusega peakangelaseks mitte mälu, vaid mäletajat. See erinevus teebki Mudlumi raamatust kunstitöö. Muidugi on jutustaja, mäletaja isik tähtis ja tajutav „Tõsises inimeseski“, kuid puudub kramplik vajadus näidata end kellegi teisena – sangarina siis, kui tegelikult kardeti, nahahoidjana siis, kui nahk tegelikult turule viidi. Ei, Mudlumi juttudes avaldub vahetu ja valus ausus enda, lähedaste ja võõraste suhtes. Seejuures ei maksa ausust segamini ajada julmusega, nagu pahatihti kombeks. „Tume, värviline, kuri,“ iseloomustab raamatu tekste Robert Kurvitz tagakaanel. See peaks vist mõne teise raamatu tagakaanel olema, kui üldse kuskil.

Keelekasutuse ja stiiliga pakub „Tõsine inimene“ naudingu. Juba puhttehniliselt on kõik paigas, olgu autor ja toimetaja Kajar Pruul kiidetud. Lugudes puudub punnitatud loogika, need voolavad kui mägijõgi, peites pisikesi armsaid kullatükke nagu „need möristasid õhus ringi, kügelesid iga viimase kui kõrre ja lilleõie peal“, „väikeste roheliste lilledega bemberg“, „vaagnaid ja kohvi­brennereid“, „kudrustest kaelakee“, „paar rilliga klaasi“, „lihtsalt bonnel, tavaline puuraamil kušetike“, „kahtlases seisukorras lamavoisid“, „olid suurest vihmast maadligi lörtsus“, „heidab pikali ja kikerdab selle peal“. Ei, ma ei tea, mis on kohvibrenner või mis on kudrused, aga ma aiman ja sellest piisab.

Lähtepunkti, kuidas seda mikroajaloost pungil raamatut lugeda ja mõista, annab autor ise vähemalt kahel korral. Loos „Enneolevik“ ütleb ta: „Ma püüan sõnadega üles joonistada mälestusi oma lapsepõlvest, aga see on üsna raske. Miski ei taha püsida koos, kõik pildid on ainult kui virvendus veel, nad ei seo ennast looks, neil pole muud tähendust kui see, et nad on olemas“ (lk 28).

Novellis „Ainult asjadest“ saab kokku võetud üks raamatu põhiteemasid: asjad, mida on väga-väga palju. „Ma olen harjusk, ma kauplen asjadega. Teeksin veel palju paremat kaupa, kui koos asjaga müüksin ka lugu. Inimesed tahavad lugu. Kelle oma see oli? Kes seda enne kandis? Kas siin varem on keegi elanud? Niimoodi on lood asjadega, nad kannavad mälestusi ja kestavad kauem kui nende omanikud“ (lk 176). Ääremärkusena: esiteks ma tean, kes on harjusk, ja teiseks peaks Pärnu lähistel asuma Tammiste, mitte Tammistu, nagu „Ainult asjadest“ alguses kirjas.

Nende kahe lõigu abil avabki autor päris põhjalikult kogu raamatu põhiteemad ja teeb seda täpselt õigel kohal. Mõnikord seletab autor teisi asju ja need seletused õigel kohal või vajalikud ei ole.

Nimelt toob Mudlum mitmel pool minevikumeenutustesse tänapäeva, kirjutamise ja meenutamise hetke. Loos „Kasside mnemoturniir“ läheb sujuv meenutuskirjeldus järsult üle Mudlumi ja Martini otsekõnes dialoogiks. See on hea võte ja aitab puhast loetelurütmi murda, hoida seda õnnestunult tüütuks minemast. See jõnks töötab, aga teised jõnksud ei tööta.

Jõnks novellis „Minu tädi Ellen“: „Kõik, kes on viitsinud selle pika jutu läbi lugeda, mõtlevad, miks ma ei räägi Smuulist“ (lk 74). Viitsisin läbi lugeda küll, väga lahe lugu, igati kiitust väärt, aga kama sellest Smuulist.

Jõnks novellis „Mudlum ja riided“: „Hakkame siis meenutama. Kas alustame jälle lapseeast, nagu heaks tavaks saanud?“ (lk 109). Kord olnud üks purjus mees, jäänud metsa magama ja siug roninud püksi. Hommikul mees ärkab, hirmus pissihäda. Tõuseb püsti, teeb ettevalmistused, ootab ja ühmab: „Noh, kas hakkame pissile ka või sisiseme edasi?“

Jõnks „Kasside mnemoturniiris“: „See on kuskil alles ka, aga kuna ma kirjutan seda juttu maal oma ürgvanasse arvutisse, siis puudub mul võimalus memorabiilias tuhnida“ (lk 85). Aga loo võib ju korraks pooleli jätta, otsida võimalus tuhnida, kus vaja, et kirjatöö veidi hiljem lõpetada.

Jõnks loos „Diivanite ränded“: „Kisub tüütuks, eks? Aga keerukamad kombinatsioonid alles ootavad ees!“ (lk 157). Riskantne lubadus.

Neid jõnkse pole palju, kuid piisavalt, et moodustuks häiriv muster targutamisest, mis langeb muust stiilist välja ning loob petliku mulje lisaväärtusest. Autori enesekindlus, jõulisus ning konkreetsus on isegi kõige lüürilisematel hetkedel tajutavad ja nauditavad, vähimgi põhjus trikitada puudub. Kirjutamishetkele osutamine, lugeja poole pöördumine, eriti kui see mitte kuhugi ei vii, ainult lõhuvad seda erilist mõnusalt kopitanud atmosfääri, mille loomises on Mudlum tõeline meister.

„Tõsist inimest“ lugedes süvenes tunne, et pigem on tegu romaani kui jutukoguga. Korduvad motiivid nagu tädi Ellen, kassid, suitsud ja kohv seovad lood tervikuks, ainulaadseks, kuid ometi paljudele autori ajastukaaslastele tuttavaks maailmaks. Romaani või veidi rohkem seotud jutustusena leiaksid oma mõistliku koha iseenesest mõnusad mõtisklused „Jagamatu Kaštšei“ ja „Tõsine inimene“, mis tunduvad praeguses ülesehituses kas nüüd just kohatud, aga tervikusse ei sobitu. Ehk saanuks teises struktuuris parema saatuse ka hõredaks jäänud lugude paar „Hea emand Ada Nosek ja tema kostiline Sulisłav Zawisza“ ning „Sulisłav Zawisza kummaline elu“.

Ollad, pollad ja võibollad ei maksa nüüd enam kahtlemata midagi ja ega peagi, sest õigupoolest piisab praegu sellestki, et eesti kirjanduses on üks võimas uus hääl, Mudlumi oma. Kui nibinad ja nabinad kõrvale jätta, on „Tõsine inimene“ väga tugev raamat. Selles on hõllandust, kaemust ja punki ja tõsiselt lahedad illustratsioonid Martin Luigalt. Mida sa, hing, oh hing, raskel a’al veel tahad?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming