Mõned mõtted Nobeli kirjandusauhinnast

Holger Kaints

Seda mõtisklust kirjutades ei tea ma veel, kes pälvib selle aasta Nobeli kirjandusauhinna. Kui kirjutis ilmub, on laureaadi nimi tõenäoliselt juba välja kuulutatud. Ma ei kavatse ennustada, kes saab tänavuse preemia. Tahan arutleda Nobeli kirjanduspreemia üle natuke üldisemalt ja selleks sobib suurepäraselt olukord, kus mullune laureaat on juba ammu teadmiseks võetud ning uue valiku üle pole  veel võimalik polemiseerida.     

Peaaegu iga aasta, kui Rootsi Akadeemia Nobeli kirjandusauhinna saaja välja hõikab, on sellele järgnenud pettumuseavalduste laine. Nii Eestis kui välismaal. Enamasti seepärast, et laureaat on laiale üldsusele (suhteliselt) tundmatu. Väga sageli leitakse, et määramise taga on mittekirjanduslikud eelistused. Üsna üldiseks on kujunenud arusaam, et poliitika mängib preemiasaaja puhul suuremat  rolli, kui kandidaatide looming. Kui vaadata viimase kümne aasta (2000– 2009) laureaate, siis mulle endale olid määramise ajal täiesti tundmatud Gao Xingjan (2000, on siiani), Imre Kértesz (2002, teadsin ta nimekaimu Ákos Kérteszit, aga nad pole sugulasedki), Orhan Pamuk (2006) ja Herta Müller (2009). Kindlalt võib poliitilisel põhjustel antud preemiaks mu meelest pidada ehk ainult 2005. aastal määratud auhinda Harold  Pinterile, kes polnud juba aastaid midagi ilukirjanduslikku kirjutanud, küll aga astus neil aastatel teravalt välja Iraagi invasiooni vastu. Samas, Pinteri 1950ndatel-1960ndatel kirjutatud näidendeid hindan ma kõrgelt. Kuidas on Hiina dissidentliku luuletaja Gao Xingjaniga, ei oska arvata – kui ei tea, ei saa ju välistada, et lisaks oma poliitilisele meelsusele võib ta olla ka hea luuletaja. Oma teoste kaudu olid mulle hästi tuttavad V. S. Naipaul (2001), J. M. Coetzee  (2003), Doris Lessing (2007) ja J. M. G. Le Clézio (2008). Kui teiste kohta ei osanud kohe seisukohta võtta, siis neile auhinna määramisega olin ülimalt rahul. Elfriede Jelineki (2004) kohta olin lugenud ja teadsin, et saksa keeleruumis trükitakse tema kirjutatut üsna palju.   

Toodud näidete varal oleks üsna raske väita, et Nobeli kirjanduspreemia määramine on ainuüksi poliitiliselt suunatud. Pigem võiks auhindamise üheks aluspõhimõtteks pidada  kõike seda, mis mahub mõiste „poliitiline korrektsus” alla, ehk siis asjaolu, et auhinda ei anta alati neljas-viies enam levinud Euroopa keeles kirjutavale valgele meesterahvale, et suurema tähelepanu all on kirjanikud, kes kuuluvad mitmesse kultuuriruumi korraga, autorid, kes on avaldanud kohalikule või üldisele mõtlemise põhivoolule vastukäivaid arusaamu jne. Kui me vaatame eespool nimetatud laureaate, siis võime leida, et mõne, aga  enamasti mitme loetletud tunnuse alla käi vad nad kõik. Naipaul – Trinidadist pärit briti kirjanik; Kértesz – Ungaris elav juudi kirjanik, holokaustiteema käsitleja; Coetzee – valge lõuna-aafriklane, oma multikultuurse kodumaa olude mitmekülgne kujutaja, jne. Kuidas 2000. aastatel auhinna saanuid kirjanikena hinnata, on kindlasti paljus maitseasi, aga oluline on ka tuntus. Millegipärast arvatakse, et kui kirjanikku ei tunta, siis pole ta auhinda väärt. Ent kui premeeritaks tõesti ainult üldtuntud kirjanikke, poleks peale inglise-ameerika, prantsuse, saksa ja võib-olla ka hispaania/ ladina-ameerika kirjanike teistel preemiaga üldse asja. Lisaks tuleb arvestada ka tõsiasja, et elavate kirjanike seas on vähemalt sadakond sellist, kes oleksid auhinda väärt; pealegi on kunstialadel absoluutsesse paremusjärjekorda seadmine täiesti võimatu töö. Mina olen tänu Nobelile möödunud kümnendil  avastanud mulle seni täiesti tundmatute seast vähemalt ühe väga hea kirjaniku – türklase Orhan Pamuki.       

Ka Eestis on olnud aegu, kus hellitati lootust, et Nobeli auhinna võiks saada eesti kirjanik. Mäletan Underi viimaseid eluaastaid. Hoopis paremini on kõigil meeles, kui kindlaks pretendendiks vähemalt siinmail peeti Jaan Krossi. Iga kord, kui laureaadiks osutus  keegi teine, arvati selle põhjuseks auhinna määramise metoodikat. Ometi näib, et kui üks eesti kirjanik kunagi Nobeli auhinna võiks saada, siis ainult juhul, kui jätkub praegune praktika: kultuurilise mitmekesisuse eelistamine jne. Olgem ausad, Jaan Krossi ei tunne 99,… % maailma kirjandusüldsusest, muust publikust rääkimata. Teda on küll tõlgitud mitmetesse keeltesse, aga ainuüksi see pole teda maailmas üldtuntuks  teinud. Kui oleks juhtunud ime ja talle oleks auhind määratud, olnuks valdav reaktsioon tavapärane: jälle sai preemia mingi tundmatu idaeurooplane, kahtlematult on sellise auhindamise taga poliitilised põhjused, Balti regiooni taheti lihtsalt ära märkida vms. Sama järgneks üsna kindlalt ükskõik millise teise meie kirjaniku puhul ka tulevikus. Raske uskuda, et mõni eestlane lähitulevikus nii kuulsaks saab, nagu on näiteks Milan Kundera  tšehhidel, kellele võiks tõesti millalgi auhinda loota, ilma et selle üle laialt imestataks. Meie võiksime hoopis mõelda eespool mainitud kriteeriumidele, mis tõenäoliselt soodustavad Nobeli auhinna saamist, ja nendele mingigi rahvusvahelise mainega eesti kirjanikele, kes oletatavatele nõuetele vastavad. Üks selline on Jaan Kaplinski. Temagi juured on mitmes kultuuris, ta on tuntud vastuvooluujuja, julge väljaütleja, kes pole  kartnud avaliku arvamusega konflikti minna. Teiste võimalike kandidaatide rahvusvahelisel tutvustamisel tuleks veel tõhusat tööd teha: kindlasti oleksid vajalikud ingliskeelsed tõlked eelistatavalt laia haardega kirjastuste väljaandel, paha ei tee ka tõlked teistesse keeltesse, iseäranis aga rootsi keelde. Minu soovitus oleks tagant tõugata Ene Mihkelsoni võimalusi – naiskirjanik, käsitleb ülimalt tundlikku ajajärku ja selle aastate taha ulatuvaid  järelmõjusid … Ei maksaks karta, et Mihkelsoni teosed on liiga keerulised. See väike hulk kirjandusgurmaane, kes üldse eesti kirjanduse vastu huvi tunda võib, on võimeline lugema ka keerulisi. Ja lihtsus pole kunagi olnud Nobeli auhinna eeltingimus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming