Möödunud päevades ilutseda

Jan Kaus

Methise omaelulookirjutuse erinumbrist, omaeluloolise kirjanduse minevikust ja olevikust, selle võimalustest ja piiridest kõnelevad Leena Kurvet-Käosaar, Rutt Hinrikus ja Aare Pilv. Vestlust suunab Jan Kaus.        Methis nr 5-6, 2010. Omaelulookirjutus eesti kultuuriloos. Koostaja ja toimetaja Leena Kurvet-Käosaar. 249 lk.  Jan Kaus: Mis võiks olla Methise omaelulookirjutuse erinumbri kõige olulisem sisuline aspekt? Leena Kurvet-Käosaar: Nagu ma märgin ka numbri eessõnas, on tegu interdistsiplinaarse käsitlusega, mis tähendab ühtlasi ka mitmetahulisust ja -kihilisust, vaadeldakse nii käsikirjalisi kui avaldatud, nii tuntud kui ka tundmatuid tekste. Ma olen alati väitnud, et eesti kirjandusja  kultuuriloos pole omaelulookirjutuslikke tekste kirjutatud ja avaldatud sugugi vähem kui mujal, kuid võrreldes teiste maade kultuurija kirjanduslooga käsitletakse ja väärtustatakse meil omaelulookirjutust palju vähem. Methise omaelulookirjutuse erinumbri mõte on soodustada ja arendada just neid diskussioone, mis otsapidi haakuvad kirjandusega, kirjanduslooga.

J. K.: Kui sügava ülevaate annab Methise omaelulookirjutuse  erinumber omaeluloolise kirjanduse ajaloolisest arengust Eestis?

L. K.-K.: Täit ülevaadet ei anna ta kindlasti, kuna näiteks nõukogude aega pole siin peaaegu üldse käsitletud, milleks on omad põhjused.

J. K.: Millised põhjused?

Rutt Hinrikus: Mina vaatlesin omaelulookirjutuse varasemat osa kuni 1940. aastani (artiklis „Eesti autobiograafilise kirjutuse kujunemisest 18. sajandist Teise maailmasõjani” – J. K.).  Materjali on lihtsalt niivõrd palju, et seda ei ole mõtet pressida kokku ühte artiklisse, osa võib ju järgneda.

L. K.-K.: Ühest põhjusest, miks Teise maailmasõja järgsed mälestused vajaksid omaette käsitlust, kirjutab Jaan Kross oma raamatus „Omaeluloolisus ja alltekst”, kus ta arvutas kokku, kui palju omaeluloolisi lehekülgi avaldati nõukogude oludes ja paguluses – maht erineb mitu korda, kusjuures usutavuse ja sisulise  tõsiseltvõetavuse osas on erinevused veelgi suuremad. Kross kirjutab seal põhjalikult, kuidas nõukogude võim tundis küll ülisuurt huvi inimese eraelu vastu, inimese elu oli pidevalt fookuses, kuid kasutusele võeti mitmeid abinõusid, et see elu ei jõuaks kunagi raamatukaante vahele või et see läbiks nii ulatusliku tsensuuri, et sellest ei jääks suurt midagi järele. Seetõttu oligi omaelulookirjutuslikke tekste nõukogude ajal vähem. Aga see muidugi ei  tähenda, et need elulood, mis ilmusid, poleks väärt uurimist, pigem vastupidi.

R. H.: Nõukogude perioodi ei saa pealegi vaadata ühtsena, see kestis ju päris kaua. Tõsi, umbes 1956. aastani oli plats peaaegu tühi, seejärel õppisid voolujoonelisemad autorid mäletama õigesti ja pääsesid tsensori võrgusilmadest läbi. Vaatama peaks ka seda, mis jäi ilmumata või mida avaldamisvõimaluse nimel moonutati. Metsanurk, Tuglas, Alver jt olid  1950. aastate esimesel poolel täiesti keelatud kirjanikud … Metsanurga mälestuste teine osa avaldati alles 2005. aastal, vaatamata neljakümnendatel ilmunud alandavale patukahetsusele Loomingus. Tuglas tegi oma „Noorusmälestused” tublisti vaesemaks, et tsensuuri tingimuses trükki pääseda, ainult Alver ei painutanud end. Paljud ei hakanudki kirjutama. See teema on tegelikult nii lai, vähemalt ühe monograafia mahtu. 

L. K.-K.: Kui korraks ajaloolise perspektiivi juurde tagasi tulla, siis oli see Methise koostamisel tõesti üks eesmärk. Kindlasti tahtsin, et numbrist saaks väike pilguheit Eesti kultuuriloo algusse ja seal alguses seisvatele omaelulookirjutuslikele tekstidele. Põhipanuseks on siin just Rutt Hinrikuse ja Tiina Kirsi artiklid.

J. K.: Üks oluline rõhk Methise omaelulookirjutuse erinumbris on autobiograafia ja omaelulookirjutuse eristamine. Seda teemat käsitleb  ka Leena Kurvet-Käosaare sissejuhatav artikkel. Philippe Lejeune määratleb autobiograafiat kui „tagasivaatelist juttu proosas, mille esitab reaalne inimene oma eksistentsi kohta, kui ta asetab rõhu iseenda individuaalsele elule ning eelkõige isiksuse ajaloole” ja kui tekst ei vasta mõnele neist tunnustest, pole tegu mitte autobiograafia, vaid autobiograafia naaberžanride, näiteks memuaaride või päevikuga. Kas see tähendab, et omaelulookirjutus on lihtsalt  laiem mõiste, mis mahutab biograafia, reisikirja, päeviku?

L. K.-K.: Alustama peaks sellest, et Philippe Lejeune’i tekst on autobiograafiauuringute vallas – nüüd nimetatakse neid juba pigem omaelulookirjutuse uuringuteks, inglise keeles life-writing studies – üks kanoonilisi teoreetilisi käsitlusi. Teemat käsitledes oleks hea Lejeune’i tekstiga tuttav olla, isegi kui temaga ei nõustu. Tõsi küll, tänapäeval ei püüa enam  vist keegi tema skeeme üksüheselt järgida. Lisaks on huvitav, et kuigi Lejeune on läinud autobiograafiauuringute ajalukku kategooriliste ja dogmaatiliste hoiakutega, on tema uurimishuvid viinud teda kõikvõimalike tekstideni, mida ei saa nimetada selgelt või üheselt autobiograafiaks. Nii või teisiti laiendab ta seetõttu oma teostes järk-järgult autobiograafiat puudutavaid mõisteid ja selle protsessi algus on näha juba Methises ilmunud „Autobiograafilises  lepingus”. Kõige selgemalt eristatakse autobiograafilisi ja omaeluloolisi tekste tõesti nii, et lifewriting’u valdkonnas tegeldakse suurema hulga tekstidega, kindlasti mitte ainult ilukirjanduslike vormidega. Näiteks uuritakse igasuguseid igapäevaeluga seotud dokumente, isegi juriidilisi, meditsiinilisi jne. Life-writing näitab puhtalt kirjandusteaduslike piiride ületamist, mis rahvusvahelises plaanis märgib olulist  arengulist sammu ja tähendab, et see pole enam kirjandusteadlaste pärusmaa. Eestis on asjad teisiti, omaelulookirjutus pole kirjandusteaduses päriselt veel kanda kinnitanud.

R. H.: Loomulikult pole see vaid kirjandusteadlaste pärusmaa. Produktiivsed kasutajad on etnoloogid, folkloristid, ajaloolased, sotsioloogid jne. Kirjandusmuuseumi mälestuste kogu kasutavad kõige rohkem etnoloogia üliõpilased. Soomes tegid omaelulooliste tekstide  kasutamisega algust sotsioloogid jne …

J. K.: Omaeluloolisuse ja ilukirjanduse suhe on samuti hämar, problemaatiline. Omaelulookirjutuse apologeetide suunast võib väita (ja seda ka Methises tehakse), et nimetatud žanr on eesti kirjandusloos jäänud liiga marginaalseks. Saab aga väita, et ilukirjandust iseloomustab fiktsionaalsus (proosa) ja abstraktne kujundiloome (luule) – seega jääb konkreetsest elust lähtuv omaeluloolisus kirjanduse piirile või sellest  sootuks välja. Kuidas kommenteerite?

Aare Pilv: Mind huvitab see, et kui püütakse rääkida oma elust, seda kirja panna, sest kirjutav mina tunneb enda olevat kuidagi eriliselt elus, tal on eriline minevik ja identiteet, siis võib juhtuda, et n-ö tavalised eluloo kirjutamise viisid jäävad kitsaks, neist ei piisa ja siis tuleb esile see, et kunstile, fiktsioonile omased tehnikad annavad elulugu edasi palju efektsemalt. Lihtsustavalt öeldes võib väita, et n-ö  tavaline autobiograafia kui jutustus oma minevikust, aruanne juhtunust on üks väga kindel tekstimudel. Aga kui inimene mõtleb oma mineviku üle, selle üle, kes ta on, teeb ta seda endale eriomastes mustrites ja metafoorides. Kui ta aga suudab neid oma tihti sisemiselt vastuolulisi mustreid ja metafoore teadvustada ja sedakaudu kirja panna, siis osutub see tavaliselt väga huvitavaks. Kui aga tahta autobiograafilisusele ligi pääseda, tulekski vaadelda seda nendes  tekstides, mida enamasti peetakse fiktsiooniks, või mis asuvad fiktsiooni ja autobiograafia piiri peal, tekstides, mille autorid on kirjanikud. Sealt võib siis liikuda nende lugude juurde, mille autorid pole kirjanikud ega kunstnikud. Üks lisanüanss on siin veel see, et kui lähtuda vaateviisist, et ilukirjandus on teatav maailma kirjeldusviiside väljatöötamise „töökoda”, siis mingeid mõjukaid kirjanike autobiograafiaid võib uurida selles suhtes, milliseid enesekirjelduse  vahendeid on nad autobiograafilisse kirjutusse lisanud ja kuidas see nn tava-autobiograafiates väljendub. Aga see vajaks muidugi põhjalikumat uurimistööd.

J. K.: Ühe huvitava eristuse Methises leidsingi Aare Pilvelt, ta kirjutab seoses Madis Kõivuga: “mälestuste objektiivse taastamise kõrval või asemel tegeldakse siin mälestuste subjektiivse täpsuse otsingutega, püütakse edasi anda pigem mäletamist kui mälestusi”. Aga kas pole  mäletamine sees igas mälestuses – teadvustamatultki? Küsimus on siis vaid selles, kuivõrd, mil määral teadvustab mälestuste kirjutaja oma mäletamise mooduseid, tehnikaid.

A. P.: See ongi omaette küsimus, mida omaelulooliste tekstide juures uurida: kuivõrd mäletamist teadvustatakse? Loomulikult ei teadvustata kunagi kõike, kuid ka mitteteadvustamine on sama huvitav: mis siis jääb teadvustamata ja mida see tekstide sisus kaasa toob? See muidugi  viib tagasi juba teada asjade juurde.

J. K.: Nagu näiteks?

A. P.: Et elulugusid vaadates saab vaadata ka ajastu ja ideoloogia mudeleid, millised ühiskondliku ja kollektiivse mälu mudelid seal ilmnevad või kaasa mängivad.

J. K.: Jah, tõesti, Tiina Kirss kirjutab oma Methises ilmunud käsitluses, et „võiksime Kitzbergi „Tuuletallajat” autobiograafiliseks tüvitekstiks pidada eelkõige selle iseendast kaugemale  vaatavate kultuurilooliste intentsioonide tõttu, püüdlustes suhestada oma elulugu hõlmavamate narratiivide, suuremate lugudega”. Niisiis ilmneb Kirsi käsitlusest selgelt, et Kitzbergi „Tuuletallaja” ei käsitle mitte ainult kitsalt tema elu, vaid ka laiemalt ajastu kultuuri ja ajalugu tema ümber ja taga. Kas see võiks olla omaelulookirjutuse ideaal ja mil määral seda ideaali/mudelit tänapäeval järgitakse?

R. H.: See võiks olla ühe suuna ideaal. 

J. K.: Millise suuna?

R. H.: Ajaloolise, kultuuriloolise suuna, kus püütakse vaadata omaenda elu ja ajalugu koos, püüdes ilmselt olla samal ajal võimalikult objektiivne.

J. K.: Ja milline võiks olla teine suund?

R. H.: Selline, mis keskendub rohkem oma elule. Kõiv, Õnnepalu, Kaplinski. Siin keskendub inimene endale, tõukub pigem oma mäletamise viiside või täpsuse uurimisest. Ka suur osa luulest  on selgelt autobiograafiline.

J. K.: Sellest räägib Methises ka Maarja Hollo, kui ta kirjeldab „omaeluloolisi kujundeid” Bernard Kangro loomingus, tuginedes Paul de Mani määratlusele, mille kohaselt igasugune kujundikasutus on autobiograafiline. Siin võimendub mu meelest Kangro kui eksiilkirjaniku s(t)aatus: tema (nagu iga teise pagulaskirjaniku) dramaatiline elujoon võimendub tahtmatultki tema loomingus. Kirjutab ju Hollogi,  et just eksiilkirjaniku teoseid tõlgendades oleks lühinägelik „jätta tähelepanuta nende loomiskontekst ja autori biograafia”. Jah, isegi ju kirjaniku kehaline seisund võib avaldada tekstile mõju (näiteks Prousti astma ja tema lausete rütm, nende „hingamine”).

L. K.-K.: Kitzbergi küsimus on tegelikult ka laiema taustaga. See on kultuurikonteksti, ajaloolise arengu küsimus: kuidas tajutakse ühes kindlas ajastus enese isikut, omaenda „mina”,  mil määral inimene ennast hoomab, kuhu ennast asetab, kuivõrd ennast esile tõstab. Millises ajastus peetakse inimese „mina” üldse sedavõrd keskseks. Autobiograafia ajaloos seostatakse indiviidi esiletõusu hetke romantismi perioodiga. George Gusdorf seob oma raamatus „Autobiograafia tingimused ja piirid” autobiograafia kui tekstitüübi esiletõusu kindla ajaperioodi ja kultuurikontekstiga. Ka Kitzberg on pärit ühiskonnast, kus indiviid ei vastanda  ennast tingimata ühisele elurütmile, puudub selge, praegustele inimestele tavaline minatunnetus. Seega on võimalik, et „Tuuletallaja” pole nii välja kukkunud mitte tänu Kitzbergi sihilikule plaanile, vaid seetõttu, et Kitzbergi minatunnetus on kogukondlik, tema enda mõtted omasidki tähtsust üldisemas rütmis.

J. K.: Sedasi saab tõlgendada ka ju kaasaegset omaelulookirjutust, mis tõukub tihtipeale selgelt individualistlikest hoiakutest, mis üldisemas  ajaloolises kontekstis võivad paista kaunis triviaalsed, aga mis käiakse välja erakordsetena. Olete te tajunud sellist tendentsi praeguse omaelulookirjutuse juures?

R. H.: Praeguse puhul kindlasti. Aga läheksin Kitzbergi juurde tagasi. Kitzbergiga samal ajal kirjutas ju oma mälestused ka Anton Jürgenstein, kes põhjendab oma kirjutamist nii: „tahan möödunud päevades ilutseda”. Kui osa kirjutab tunnistuslikke, testimoniaalseid tekste, teised  aruandvaid tekste, siis on ka kolmas võimalus, et autor tahab meelde tuletada ja läbi elada uuesti seda, mis on olnud. Samas on Jürgenstein Kitzbergist rohkem aruandeline ja vähem lüüriline.

J. K.: Siiski, tundub, et väljend „möödunud päevades ilutsemine” iseloomustab antud juhul ajastut, sest Mihkel Raua mälestuste puhul võib öelda, et see on möödunud päevades koletsemine. Kuigi impulss on vist ikkagi sama. 

R. H.: Impulss on sama.

L. K.-K.: Minul on „Musta pori näkku” kohta oma arvamus, „ilutsemine” sobib siia päris hästi. Olin keskkooli ajal otsapidi punkar ja käisin otsapidi läbi mitmete inimestega, kellest Raud oma raamatus kirjutab. Mulle meenutab Raua raamat seda viisi, kuidas me punkaritena toimisime – oli soov näidata väljapoole ennast tülgastava, protestiva, okkalise ja ebameeldivana, valitses kood, mida välismaailm tõlgendas  ühel viisil, meie omavahel aga teistmoodi. Äkki on Raua raamatuski seda punkari koodi, just väljapoole koletsemist? Keegi pole seda raamatut sedasi tõlgendanud, kuid minule pakkus see äratundmist.

J. K.: Mind ennast on omaelulooliste tekstide puhul huvitanud aususe-küsimus. Omaelulooline kirjutus oleks justkui juba oma määratluse poolt siiram, vahetum, kuigi paljudes näiteks nõukogude aega kujutavates omaeluloolistes  tekstides paistab silma teatud sorti väljajättelisus, st valikuline ausus (mis on ehk juba oksüümoron).

A. P.: Minagi olen mõelnud sellele aususe küsimusele omaeluloolistes tekstides. Mida ausus siin ülepea tähendab? Ausus tuleb ju esile alati mingis kontekstis, ausus on mu meelest teatud suhe, ollakse millegi või kellegi suhtes aus, seega peab arvestama, kelle suhtes tahetakse aus olla.

J. K.: Aus iseenda vastu? 

A. P.: Mis mõttes? Tavaliselt ei kirjutata seda iseendale.

J. K.: Minu meelest ei peagi aususe aspekti rõhutama. Aga kui seda küsida, siis peab kaaluma, kui ausalt näeb teksti kirjutaja enda kohta selles kontekstis, mida ta kirjeldab. Küsimus ongi, kas ausust peaks ülepea ootama või eeldama?

A. P.: Kontekst muutub. Kirjutaja viibib oma kontekstis ja tunnebki, et on konteksti suhtes  aus. Hiljem, sattudes teise konteksti, millel on teistsugused punktid, mille järgi ausust mõõdetakse, võib ka muutuda tema aususe tähendus. Et kui on jäetud millestki rääkimata, ei käsitleta seda uues kontekstis enam aususena, sest aususe hindamise kriteeriumid on nihkunud, ausus on nüüd suhe teistsuguste punktide vahel.

L. K.-K.: Väga palju pole autobiograafiauuringutes räägitud mitte aususest ja tõest enesest, vaid just tõe rääkimise diskursusest, kuidas  tõe rääkimine mingis kultuuris käibib ja toimib. Olulisem sellest, kas autor räägib tõtt või valetab, on just see, kas tema kirjeldatu klapib ajastu tõemudelitega. Tõe ja aususe küsimus on ülepea äärmiselt komplitseeritud. On niivõrd palju aspekte, mille suhtes aus olla. Tõe rääkimise astmestik on niivõrd keeruline ja mitmetahuline, nii et mitte ühegi autobiograafilise teksti puhul pole selles osas võimalik saada täit selgust.  Aga omaelulooliste tekstide populaarsuse magnetiks on seesama aususe aspekt. Arvatakse, et omaeluloolisi tekste kirjutades laseb autor lugeja endale ligemale ja sedakaudu justkui ligemale ka tõele.

R. H.: Soome eluloouurimuse alusepanija I. P. Roos on tõdenud, et kuigi eluloo puhul on primaarne tekst ja kõik muu (mina, reaalsuse, tõe) võib seada küsimärgi alla, jääb midagi alles – nimelt elu väljaspool teksti: omaeluloolised  tekstid kaotaksid tähenduse, kui neil puuduks side eluga ja seega ka „tõega” …

J. K.: Nii et kujutletakse ja usutakse, et just omaelulooliste tekstide kirjutamisega on tõe ilmnemise võimalus suurem.

R. H.: Kui muinsuskaitse selts algatas 1988. aastal mälestuste kogumise ja inimesed hakkasid kirja panema mälestusi oma üleelamistest kõige dramaatilisematel aegadel, ajendas paljusid ikkagi asjaolu, et nad said rääkida ära  selle, mida varem ei saanud, selle, mis nendega toimus. Kirjutavat „mina” võeti selles kontekstis tihtipeale kui üht ühikut kollektiivsest „minast”, osana „meist”. Inimesed rääkisid selleks, et hakkaks kergem. Püüti rääkida ära niipalju tõtt, kui osati. Seesugune elulugu on midagi sootuks muud kui lasta oma elulugu ajakirjanikul kirjutada, kuna teistel on see juba olemas – siin pole esiplaanil enam tõde, vaid massimeedia ja äri. 

L. K.-K.: Mõlemal juhul võib öelda, et küsimus on rüüs, millesse tõde on rõivastatud. Elulugusid kirjutavad väga erinevad inimesed, kellel on erinev taust ja elukogemus, aga kui vaadata lugude narratiivset struktuuri, ülesehitust, kasutan kujundeid ja nende emotsionaalset ballasti, siis võib leida niivõrd palju seaduspärasid ja kattuvusi, et see pole ikkagi lihtne loojutustus, vaid lähtumine teadvustamatutest reeglitest ja normidest, mis ühiskonnas  käibivad või arvatakse käibel olevat. Kuulsuste elulugudes, mida lastakse ajakirjanikel valmis teha, toimub rüü valmistamine kui teadlik tekstiloome strateegia. Elulugude puhul tagab valitseva diskursuse järgimine selle, et lugu liidetakse kogukonnaga, et sellest saab osa eesti rahva lugudest, kuulsuste elulugude puhul otsitakse müügiedu panti. Kummagi puhul ei saa tõe aspektist mööda.

R. H.: Väga palju loetakse usuga, et nüüd saan  teada, kuidas asjad tegelikult on.

J. K.: Üldjoontes on elulood sarnased, detailid aga erinevad, erinevused avanevad nüanssides. Elulugudest tuntakse ära elu essents.

R. H.: I. P. Roos on ühes oma esinemises öelnud, et kui ta vaatab soome meeste elulugusid, siis paistab, et need on põhimõtteliselt igal ajal ja igas maanurgas üsna samasugused. Üleüldse korduvad iga inimese eluloos kindlad elemendid, millest elu ja ka elulugu koosneb. Elu sündmuste  korduvus liigendab eluloolist teksti.

J. K.: Rutt, te mainisite omaelulookirjutuse teraapilist aspekti. Äkki on ka nii, et omaelulooliste tekstide lugemisest saab toitu usk, et elu on just nimelt lugu, s.t mitte juhuslik liikumine, heidetus või ekslemine sünnist surmani, vaid miski, millest tekib ja moodustub teekond, millel on oma eesmärk. Kas see asjaolu võiks olla omaelulooliste tekstide suure populaarsuse põhjuseks? 

L. K.-K.: Konksuga küsimus! Autobiograafiauurijad on tähelepanu pööranud ka sellele, et oma elu ei pruugita üldse tajuda loona, või tajutakse seda loona alles siis, kui tekib soov või vajadus seda esitada või see kirja panna. Kõige lihtsam näide on kas või oma CV koostamine. Ka tänapäeval eksisteerib Eestis pisikesi kultuure, kus inimesed ei mõtle oma elust sugugi looliselt. Üks minu tuttav folklorist uuris ühte setu muinasjutuvestjat ja palus tollel jutustada  oma eluloo, mida muinasjutuvestja ei suutnud, sest ta ei näinud oma elu loolisena, ta kirjeldas folkloristile üksikuid episoode. Kui rääkida aga teraapilisest mõõtmest, siis oma elu loolistamine võib olla suure lohutava või lepitava toimega.

A. P.: Teraapiline aspekt on kindlasti oluline. Oma elu loostamine on ju narratiivi tekitamine ja narratiiv on omakorda väga korrastava jõuga. Et saada oma elu korda, tuleb teha sellest  narratiiv.

R. H.: Näen siin üht ohtu. Mäletate ehk filmi „Lendas üle käopesa” teraapilisi seansse, kus patsientidest pigistati välja kõikvõimalikke lookesi. Ühelt poolt võib oma elust rääkimine inimest aidata, kuid inimene ei pruugi tahta rääkida kogu tõde, vaid näha lihtsalt loo jutustamise kaudu oma minevikku pisut teises valguses kui varem. Siin on terve hulk traditsioonilisi kinniskujundeid.  Tihti võrreldakse oma elu teekonnaga. Väga palju räägitakse saatusest. Soome lingvist Leena Huima on kirjutanud, kuidas eesti naised on saatuse usku, sest nad räägivad, kui tähtis on nende elus saatus. See tuleneb vist natuke sellest, et eesti „saatus” ja soome „kohtalo” ei tähenda päris üht ja sama.

J. K.: Täpsustage.

R. H.: Mulle tundub, et eesti „saatus” pole ainult saatuslik sõna, vaid tähendab tihtipeale lihtsalt  elukäiku. Selle sõna tähendusvälja moodustavad nõrgem äär ja tugevam äär. Seda kasutatakse tihtipeale lihtsalt ühe fraasina.

A. P.: „Minu saatus on olnud selline.”

R. H.: Just nimelt, see tähendab, et „minu elu on olnud selline”, see ei tähenda üleloomuliku uskumist. Teine äär aga ilmneb näiteks fraasis „saatusest ei pääse”. Tihtipeale kasutatakse seda varianti seoses dramaatilisemate elulugude ja -juhtumitega. 

J. K.: Arvatavasti olete tajunud ka viimastel aastatel omaelulookirjutuse kasvavat populaarsust ja aktuaalsust, mingit pealetungi?

R. H.: Seda tajub igaüks.

J. K.: Mis on teie jaoks selle pealetungi kõige huvitavamad ja problemaatilisemad ilmingud või tahud?

L. K.-K.: Iseenesest on nähtus teretulnud. Problemaatiline on ilmuva hulk ja sellele reageeriv tõrjuv hoiak, nagu oleks tegu peatumatu ühtse  laviinina, mis matab kogu õige kirjanduse enda alla.

R. H.: Omaelulookirjutuse massiline levimine on iseenesest üks kirjanduse demokratiseerumise ehe näide.

A. P.: Otsedemokraatia kirjutamises.

R. H.: On olemas tuntud ütlus, et igaüks võib kirjutada oma elust ühe romaani. Veel kättesaadavam variant on see, kui ei hakka oma käsikirja üldse romaaniks vormimagi. 

L. K.-K.: Faktikirjanduse buumist hakati rääkima seoses 2008. aastal ilmunud raamatutega ja siis lähtuti hästi palju müügiedust. Just Mihkel Raua ja Mari Tarandi raamatu müügiedu asetas omaelulookirjutuse teema fookusesse. Pikemas plaanis, kui hakatakse tagantjärele vaatama tagasi, mis kirjanduses ja kultuuris sel ajastul toimus, pole see arvatavasti oluline tegur. Aga loomulikult polnud tegu mingi plahvatusega, millele oleks justkui eelnenud tükk  tühja maad. Juba 90ndate keskelt peale oli selgelt näha omaelulookirjutuslike teoste ilmumine tuntud autoritelt, kellele oli oluline esitada oma kirjutatu just sel kombel, moodsa elulookirjutusena. Esimeste seas näiteks Madis Kõiv. Iseseisvusaja ääre peal seisab ka Eeva Pargi „Tolm ja tuul”, mida mõistetakse pigem romaanina. Nii et tegu on pigem arenguga, mitte plahvatusega.

J. K.: Siia saaks lisada ka näiteks Tõnu Õnnepalu. 

A. P.: Oletan, et Õnnepalu on saanud mõjutusi Jaan Kaplinskilt, kes kirjutas sel kombel juba 80ndatel.

R. H.: Mina lisaksin siia Heino Kiige, kes alustas oma mälestuste kirjapanekut juba üsna ammu ja väga mastaapselt, kirjeldades oma raamatute saamislugu, tema tegevust sel taustal jne. Samuti kirjutavad heas klassikalises mõttes täpseid mälestusi Henn-Kaarel Hellat ja praegu Mihkel Mutt. 

J. K.: Mutt on asja tõesti keskendunult ja metoodiliselt ette võtnud.

R. H.: Jah, oma elu ilusti lõikudeks jaganud ning kirjutab seda üles hea detailitajuga. Mälestuste ja eluloo vahet on väga põhjalikult käsitlenud Ilmar Talve.

L. K.-K.: Muti puhul on märkimisväärne see, et ta on olnud üks nendest, kes astus väga ägedalt faktikirjanduse buumi vastu välja just seetõttu, et omaeluloolise teksti populaarsus põhineb  elust enesest pärineval lihtsusel, mille lugemisel ei pea pingutama. Iroonilise nükkena asus ta hiljem ise elulugu kirjutama. Võiks siis küsida, et kas ta tuleb vastu tänapäeva publiku võimetele ja soovidele?

R. H.: Mulle meeldib Mihkel Muti mälestusi lugeda, sest ta kirjutab võtmes „kes me oleme ja kust me tuleme” ja see tundub oluline. Ajalise tausta teadvustamine on kultuuriliselt ja sotsiaalselt oluline. 

J. K.: Isegi Jaan Krossi puhul tundub huvitav, et ta alustas selgelt fiktsionaalsete tekstidega, suurte romaanidega, mille objektid asusid ajalooliselt kaugel, ja siis, liikudes ajas üha lähemale, hakkas „Wikmani poistes” ja „Paigallennus” põimima üha selgemalt oma lugudesse omaeluloolisi aspekte.

R. H.: Kuigi eks see, et kirjanik lõpetab oma elutöö mälestuslike teostega või mälestustega, võib olla ka teatud kultuuriline imperatiiv. See,  et Hindrey alustas oma kirjanikuteed mälestustega, tuleneb sellest, et … ta oli Hindrey. Ka Ristikivi hakkas oma ajaloolises sarjas liikuma üha lähemale kaasajale, kuigi ei jõudnud nii lähedale, kui oleksid soovinud lugejad ja ehk ka ta ise. Lõpuks jäi temast maha suur päevik, mis oli siis tema elulookirjutuslik pärand. Viskas kirja pudelpostina lainetesse, jättis päeviku kogemata hävitamata ega saanudki teada, kas pudel korjati lainetest üles või mitte. 

J. K.: Korjati ja kuidas veel!

R. H.: Seda Ristikivi vist ka lootis.

L. K.-K.: Kui rääkida taasiseseisvusaja olulistest omaeluloolistest algupäranditest, siis just Krossi „Kalleid kaasteelisi” käsitleti kohe retseptsioonis monumentaalse klassikana, vaat et kogu eesti rahva loona. Tõesti, Kross on liikunud selgema ja otsesema omaeluloolisuse suunas, kuid ta pole loobunud seoses sellega oma lummavast kirjutamismeisterlikkusest.  „Kallites kaasteelistes” jutustab Kross ju oma elust tegelikult palju vähem kui teiste inimeste elust, vahendades valusaid ja teravaid küsimusi üksikisikute ja rahva saatusest huvitavate, sageli elegantse huumoriga lugusid jutustades. Olen isegi mõelnud, kas Kross püüdis äkki muu hulgas ka katsetada, kuidas rakendada oma meisterlikkust omaeluloolises tekstis. Loolisus ja selle nauditavus on seal igatahes tugevalt olemas, „eesti rahva eluloo”  mõõde kahtlemata ka.

J. K.: Tundub, et kirjanduse üha autobiograafilisemaks muutumisega võivad muutuda ka lugemismudelid, muutuda lugemise mõistmine. Kui Lejeune ütleb selgelt, et autori ja tegelase nime ühtsus välistab fiktsionaalsuse (ometi pole see alati nii), siis kas asi pole enam laiemgi: ka autorinimega mitteühilduvat minategelast kiputakse üha enam lugema kui autori „esindajat”, tema alter ego ja veel enamgi: autori kangelase  hoiakud kantakse üha sagedamini vaat et automaatselt üle autorile? Ühesõnaga: kas omaelulooliste tekstide olulisuse kasvuga võib muutuda ka tekstide lugemine, mõistmine?

L. K.-K.: Küsimust saab vaadata ka teistpidi: omaeluloolised tekstid mõjutavad inimese minapilti ja „mina” esitamist; seda, kuidas me ennast hoomame. Intensiivselt on esile tõusnud terviklik ja enamjaolt virtuaalne enese presenteerimise kultuur. 

A. P.: Probleem pole mitte niivõrd selles, et minategelane samastatakse autoriga, vaid selles, reaalse elu „minad” muutuvad üha enam tegelaskujudeks. See on seesama, mis rahvapärasel kujul avaldub reality show’des. See toob meelde hiljuti Vikerkaares ilmunud Raoul Eshelmani essee „Performatism ehk postmodernismi lõpp”. Eshelman näitab, et kui postmodernismis on subjekti ja selle väljastatud tähenduse vahel ikka distants, siis postmodernismi  järgses ühiskonnas ehk performatismis püütaksegi asju taandada autorile, põhiliseks tähenduseks saab autor ise. Oluline on olla ise ja spontaanne.

J. K.: Parafraseerides Barthes’i: Autori sünni hinnaks on Raamatu surm.

R. H.: Lisan veel ühe rakursi. Tegelikult jõuab avalikku sfääri vaid väike protsent kogu omaeluloolisest trükisõnast. Kes teab, kui palju on näiteks maakondlikult koondatud mälestuste  kogumikke? Siitsamast kirjandusmuuseumist võib leida tohutu hulga omaeluloolisi raamatuid, mis on sageli omakirjastuslikud. Mitte keegi ei kirjuta nendest ja nende puhul tekib küsimus, kes neid õieti loevad – ehk autori tuttavad? Omaelulooline kirjutus on nüüd vaat et üldrahvalik tegevus, mastaapides peaaegu hõlmamatu.

L. K.-K.: Siia võib lisada kogu virtuaalkeskkonna, bloginduse õitsengu. Mingitele põlvkondadele  on need oma elu elamiseks ja asjade ajamiseks väga olulised keskkonnad, täiesti uus olemisviis, kus on omaelulooline mõõde väga keskne.

A. P.: Näiteks Facebookis mängivad tohutult kaasa adressaadid. Info on suunatud hästi kiirele vastukajale. Tihti peetakse justkui avalikku märkmikku ja oodatakse sellele ülikiiret vastukaja, et kes klikib sõnale „meeldib”.

L. K.-K.: Varasematel aegadel oli omaelulooline  kirjutus rohkem seotud kutsumusega, näiteks Aino Kallase päevikutest tuleb välja suur soov ennast teostada ja raske teekond selleni. Tänapäeval aga on eneseteostus muutunud projektiks, enda teostamise üks vahendeid on enda teosestamine. Kindlasti aga pole seda kuidagi vaja hukka mõista.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming