Mitte üksnes seiklusjanust

Tiiu Speek

Caesar Kaljo, Kolm retke Põhja-Jäämerel ja talvitumine Jamali poolsaarel aastail 1918 ? 1921. Saaremaa Muuseumi toimetised 2, Kuressaare 2004. ?...on inimeste pürgimustes telgi,

mis ikka endistviisi, küll värve ja toone

muutes, ühtmoodi vaimustust tekitavad.

Pole raske arvata ? üks elu telgedest

on rännutee.?

Jüri Martin, ?Nabakirjad?

 

Ainukeseks eesti rahvusest Siberi ja Kaug-Ida tundjaks XIX sajandil on peetud Mihkel Fuhrmanni, Taimõri esmakirjeldaja Alexander Theodor Middendorffi teenrist preparaatorit. See vähene, mis tema elu kohta teada, pärineb kaudsetest allikatest. Sama kehtib Bellingshauseni, Krusensterni jt suurte baltisaksa maadeavastajate kohta, kelle saksa- ja venekeelsed reisikirjeldused seisavad tänini muuseumide ja raamatukogude hoidlates. Sel suvel Saaremaa muuseumi toimetisena ilmunud tagasihoidlik pehmes köites raamat on haruldane mitmes mõttes: tegemist on uue nimega eesti polaarajaloos, Kuressaarest pärit Caesar Kaljoga, kelle reisimärkmed on säilinud. ?Kolm retke? on tema seni avaldamata isiklik päevik Venemaa arktilistel aladel veedetud neljast noorpõlveaastast.

 

Iseõppijaks õnneliku juhuse läbi

Nähes oma silmaga esmakordselt Arhangelski sadamat, tunnistab Kaljo, et oli poisikesena põnevusega lugenud Nanseni, Brussilovi, Shackletoni, Sedovi, Amundseni jt päevikuid. ?Teadmine, et nüüd on mul avanenud võimalus seda ise kaasa teha, näis nii kui uskumatu.? Reisi Kaug-Põhja võlgneb Kaljo õnnelikule juhusele; 1918. aasta kevadel oli ta Kroonlinnas vabatahtlikuna astunud Punalaevastikku ja sõitnud merd mõne kuu kokana. Töötades samas linnas ?brandvaht?is? (sadama liiklusteenistuses), jõudsid ta kõrvu kuuldused Põhja-Jäämere hüdrograafiaekspeditsioonist, mille meeskonda vajati merenduse asjatundjaid. Aega viitmata sõitis ta Peterburi ja laskis end ekspeditsiooni staabis kirja panna ametisse, millest tal suurt aimu ei olnud. ?Te olete eestlane, siis on teil väljavaateid, kuna kapten Vilkitski eestlasi väga hindab,? öeldi talle üllatuseks. ?Arvasin, et tore seegi, aga ise mõtlesin, et paned mind kirja vanema signalistina, aga ma ei tunne seda ala üldse, välja arvatud lippudega veidi vehkimist, mida ma ajaviiteks brandvaht?is õppisin. Aga eks midagi ikka teha saab…?

Vajalikud oskused omandas Kaljo töö käigus, õppides käsiraamatutest ja oma abidelt. Hiljem käis ta ka ilmavaatleja ja fotograafi kursustel.

 

Merel ja maal

Neil, kes polaarmeres laevaga sõitnud ei ole, on vististi võimatu ette kujutada kõiki neid raskusi ja kannatusi, mida võõras peab kogema omal nahal. Peale reisiraskuste, ohtude ja jääolude on päris palju juttu hülge- ja morsajahist, mis tõi suurt vaheldust meelitapvasse töösse. Ära on märgitud kohtumised omapäraste ?nähtustega? nagu ?polaaröökullid?: ?kõik vandid, reeling ja kõik, kuhu aga mahtus olid neid linde täis./—/ Need olid väga ilusad linnud: üleni valged, umbes hanesuurused. Nad ei kartnud inimesi.?

Päris huvitav on lugeda, mis sai ühest teaduslikust ekspeditsioonist Oktoobrirevolutsioonile järgnenud võimuvahetuste keerises. Kui esimene ekspeditsioon augustis 1918 punalipu all Arhangelskis randus, olid Põhjas liitlaste toel võimu haaranud valged. Poliitilistele kirgedele vaatamata suhtuti uurimisreisi üllatavalt hästi. Meeskond sai mitmesugust varustust: mõõteriistu, erirõivastust, toiduaineid.

Arhangelskis elas tollal palju eestlasi. Tegutses isegi Eesti Selts. Meremeeste kõrval oli näiteks päevapiltnikke, kelle juures autor fotoasjandust õppis.

 

Kaks ekspeditsiooni

Põhja-Jäämere rannikualade tundmaõppimiseks ja Venemaa kohaloleku demonstreerimiseks organiseeriti Lenini ja Trotski isiklikul käsul kaks hüdrograafilist ekspeditsiooni nimeka polaaruurija Boriss Vilkitskiga eesotsas. Esimene neist toimus jäämurdjatel Taimõr ja Vaigat? 1928. aasta varasügisel. Vilkitskil oli auahne plaan läbida kolme aastaga kogu Kirdeväil Arhangelskist Vladisvostokini. Tuli uurida, millistes oludes pidid sõitma kaubalaevad. Teaduslike tööde kõrval oli vaja rajada uusi meteoroloogiajaamu, toimetada jaamadesse varustust ja mehi. Lisaks Kaljole kuulusid Taimõri meeskonda roolimees Johannes Jõgi (töötas hiljem Roomassaare sadama ülevaatajana ja abiellus Kaljo õe Almaga), pootsman Laidus (Muhust või Orissaarest), tuukrid Kala ja Luik (Narvast), radistid Rammul ja Berg (esimene neist Tallinnast). Hiline väljasõit (viibis võimuvahetuse tõttu kuu aega), halvad ilmaolud, vigane kaart ja liigne hasart nurjasid ettevõtmise. Jenissei lahes jooksis Vaigat? karile ja hukkus. Vigastada sai ka Taimõr.

Teine uurimisretk võeti ette septembris 1919 kurjakuulutava nimega mootorpurjekal Bednota, mille kapteniks oli lätlane Kēze. Seekord oli eemärk tagasihoidlikum: tuli varustada polaarasulaid, teaduslikke töid polnud ette nähtud. Seegi retk osutus äärmiselt raskeks, laeva kaotuse korral ähvardas meeskonda talvitus Novaja Zemljal. Tuuled ja hoovused aga kandsid neid saarest eemale ja kohalikud jäidki varustust ootama. Triiviti põhja polaarbarjääri poole. Kõik laevatekil kattus jääkoorikuga. ?Meeskond oli koguaeg märgade riietega, sest kuivatada polnud peale väikese kambüüsi kusagil.? Tohutute katsumuste hinnaga jõuti jäälõhkuja abil siiski kodusadamasse.

 

Amundsenit aitamas

Fridtjof Nanseni katset tungida laeval Põhja-Jäämere sügavusse kordas aastail 1918 ? 1924 Roald Amundsen. Nanseni nõuannete põhjal arvestas ta välja, et kui lasta laeval jäässe külmuda põhja pool Beringi väina, peaks triiv laeva põhjanaba alla kandma. Sel eesmärgil talvitus Amundsen Venemaa huvipiirkonnas kahel korral: T?eljuskini neeme ümbruses 1918.-19. aasta talvel ja Aioni saare (Uus-Siberi saarestik) läheduses 1919.-20. aasta talvel. Ebaõnnestunud triivi kordas Amundsen aastatel 1922 ? 1924. Vilkitski ekspeditsiooniga puutus ta vististi kokku enne esimest pealesunnitud talvitust Taimõri poolsaare lähedal. Norralane palus telegrammi teel ekspeditsioonilt abi. Päeviku naelaks ongi kahtlemata autori harukordne kohtumine Amundseniga. ?Amundsen oli keskmise kasvuga suure kullininaga karmide näojoontega mees. Riietatud lihtsalt, kuid polaaraladele otstarbekalt. /—/ Vahepeal oli messis võõrastele laud kaetud ja nad kutsuti lauda. Mina ja Jõgi palusime luba Amundseni laeva juurde päästetöödele kaasa minna, mida ka lubati…/—/ Pika puurimise peale sai kindlaks teha kõige nõrgema jää meie ja ?Maudi? vahel ning ?Taimõr? hakkas seda mööda ?Maudile? lähenema. Kui olime kõigest 50 meetrit ?Maudist? eemal, jää ?Maudi? juures korraga pragunes ja jääväli hakkas kahes suunas liikuma.

?Maud? tegi järsu nõksu ja sai oma õige asendi kätte. Ühtlasi oli ta sellega ka jääst vabastatud. /—/ kui messis oli juba tuju tõusnud, tegi Amundsen nalja, et meie ekspeditsioon tahab jääd murda kortikutega ja paraadvormidega.?

 

Hea elu Marrasales

Läbinud 1919.-20. aasta talvel hüdrometeoroloogia kursused, määrati Kaljo tööle Jamali poolsaare tippu Marrasale jaama, kus ta sai kogemusi elust polaarpäeva ja -öö ajal, tutvus tundra ja selle põliselanikega. Uurimisjaama jäi ta kolmeteistkümneks kuuks: 1920. aasta septembrist kuni 1921. aasta septembrini. Meeskond, mida Kaljo ise koostada aitas, oli seitsmeliikmeline: peale kolme venelase üks prantslane, üks norralanna ja kaks eestlast, Kaljo ise ja masinist Breithof.  Breithofi puhul sai määravaks see, et ta oli muusikamees, viskas nalja ja tundis hästi mootoreid, pealegi sai temaga emakeeles rääkida. See kaasmaalane ilmus laevale, hall mäkinto? seljas ja kaabu peas, ning oli endaga kodunt kaasa toonud ?hambaharjade, pasta ja maniküüririistade nessessääri?. Pärast kõiki vintsutusi ja ohte merel sarnanes elu kuival maal äsja remonditud avaras jaamas paradiisile. Igaüks sai  eraldi toas omaette olla ja tööd teha. Päevakavas oli kolm söögikorda ja kella viie tee. ?Ainukesed toiduained, mida meil ei olnud, olid must rukkileib ja värske kartul,? kirjutab Kaljo.

Jaamas palju muusikariistu ja meeskonnaliikmete poolt kaasa toodud soliidne raamatukogu, kus peale teadusliku kirjanduse ei puudunud reisikirjeldused, ilukirjandus, isegi joogade õpetus ning ?Brockhausi entsüklopeedia? ? 52 iluköites raamatut.?

Hea ülevaade on antud jaama asupaigast ja ümberkaudsest tundrast. ?Marrasale meteoroloogiajaam asub /—/ 69. põhjalaiusel. Jamali poolsaar asub Kara mere ja Obi jõe vahel. Kogu poolsaar on järvekestega ja mitte kõrgete kõrgustikkudega üle külvatud. Kogu poolsaarel ei leidu ühtki suuremat kivi. Taimestik on tavaline tundrarohi rikkalike tundralilledega. Leidub ka vaevakaske, mis roomab peenikeste niitidena rohu alt läbi, pistes siin-sääl kuni 50 cm pikkused pisikeste lehtedega kasvud päikese poole. Rikkalikult kasvab sääl murakaid ja ka seeni (pilvikuid); marjadest on veel hallikaid ja mõnes kohas kukemarju. Meie jaama asupaik on päris ranna lähedal madalas lohus, kõrgustikkudega ümber piiratud. Umbes 500 meetri kaugusel oli Marrasale jõgi /—/ Väga palju on väikesi järvi ja järvekesi. Suvel on sääl äraseletamatult palju merelinde. Kogu tundra on nende pesadest üle külvatud.?

Jaamast kütiti polaarrebaste kõrval ka jääkarusid, ehkki Vilkitski oli keelanud laevas neid meestel lasta. Iga mehe auasjaks oli endale kasukatäis nahku muretseda. Venelaste kombe kohaselt peeti köie otsas pruunkaru poega.

Kaljole oli pandud kohustus esitada ettekanne Jamali neenetsite kohta, keda ta kutsub venepäraselt ?samojeedideks?. Ta kirjendab nende käitumist külaskäikude ajal jaama, aga ei puuduta üldse seda, mida ta nägi nendega koos tehtud rännaku ajal tundras. 

 

Elvine

Jaama ainuke naine oli norralanna Elvine. Ta oli ühel laeval töötades Arhangelskisse sattunud ja seal vene koka Aleksandr Pavlovits Lvoviga abiellunud. Kaljoga samadel laevadel teeninud Lvov oli ?lühike paks mees, diplomeeritud kulinaar. Varem töötanud Peterburis prantsuse restoranis ?Cantan?.? Jamalile oli ta nõus sõitma vaid tingimusel, kui ?tal lubatakse kaasa võtta abikaasat, keda võiks määrata korrashoidja ametisse.? Taoline nõue tekitas sensatsiooni. ?Et aga siiani ei praktiseeritud jaamadesse naispersonali saatmist, siis tekkis ülemustega selles küsimuses terav vaidlus,? teatab Kaljo. ?Oldi kartusel, et ühel naisolendil võib terve aasta kõigest muust seltskonnast äralõigatult kuue mehe seas olles tekkida ebameeldivusi ja tülisid kogu meeskonna seas. Kuid me ei oletanud seda, kuna olime oma ja teiste peale kindlad /—/. Pika kauplemise peale nõustuti, mistõttu esimene naine ajaloos sattus polaarjaama talvituma.? Kui brittidel leidub naiste kohta enamasti mürgiseid sõnu ja  nende kaela aetakse meeste madal moraal ja ebaõnnestumised, suhtub Kaljo Elvinesse krambivabalt ja tänutundega. ?Peab ütlema, et ühe naisolevuse olemasolu andis meie elule väga palju head. Alati pidime end tema seltskonnas kõnes ja väljendustes kontrollima, alati olid toad korras ja puhtad?? Mida Elvine peale tubade koristamise ja toitude serveerimise tegi, pole teada. Ühelt fotolt võib välja lugeda, et ta käis koos teistega matkamas.

 

Kodune paik

Sellest päevast, kui Kaljo Valges meres Sosnovetsi saare lähedal polaarjoone ületas, õppis ta iga päevaga Põhja-Jäämere ja ranniku kohta midagi uut. See, millest ta enne oli osanud vaid põnevusega unistada, omandas kindlad piirjooned, muutus kursiks ja vahemaadeks, poolsaarteks ja saarteks, inimesteks, kelle elust ta sai mingi ettekujutuse, taimedeks ja loomadeks,  mille kuju ja värvi olid vorminud külm. Võib arvata, et talvitus Jamalil oli üks õnnelikumaid perioode Kaljo elus. ?Nüüd kus oli kätte jõudnud lahkumishetk, oli midagi kahjutunde sarnast südamel, ? tunnistab ta. ?Inimene on juba selline, et kui oled kusagil mõnda aega elanud, muutub see paik kuidagi koduseks ja sealt lahkumine muutub raskeks.? Koju iseseisvunud Eestisse saabus rändur augustis 1922.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming