Mitte ainult kanepist …

Paavo Matsin

Et Vladimir Wiedemanni „Maagide kooli” näol on tegu ilukirjanduse ja dokumentalistika piiril balansseeriva teosega, tõestab eelkõige täiesti reaalsete ja muinasjutuliste-irreaalsete paikade ning tegelaste sujuv vaheldumine.        Vladimir Wiedemann, Maagide kool. Eesti okultne underground 1970–1980. Hotpress, 2009. 192 lk.  Vene või eesti kirjandus?  Vladimir Wiedemanni teos „Maagide kool”, mille lühendatud variant on tänaseks ilmunud eesti keeles kirjastuselt Hotpress, on raamat, mida ei saa käsitleda kui suletud tervikut. Proovides „Maagide kooli” kuidagi määratleda, võib kohe märkida, et eesti kirjanduse kontekstis on tegemist millegi vägagi erilaadse ja haruldasega. Kui võtame kas või ühe raamatus esineva teema – okultismi –, siis vene kirjanduses on ilukirjanduse ja okultismi  seosed, näiteks kirjanikud, kelle teosed olid okultismist mõjutatud, küllaltki tuntud teema ja autorid klassikuasendis. Eriti mõjutas okultism – defineerigem seda mõistet praegu lihtsalt kui „teadus peidetud jõududest maailmas” – vene kirjanikke XIX ja XX sajandi vahetusel. XX sajandi alguses kuuluvad selliste autorite hulka isegi nii tuntud kirjamehed nagu A. Belõi või V. Brjussov.

Seega tekib nii mitmeski mõttes küsimus, kas see raamat  kuulub peale selle, et on algselt kirjutatud vene keeles, ka muus plaanis palju loomulikumana hoopis vene kultuuriruumi? Okultistlikud mõjud on vene kirjanduses olnud oluline teema, eesti kirjanduses aga saab sellest alati midagi väga marginaalset, kõrvalist, halvamaigulist. Midagi sellist, millega vähemalt ühelgi klassikul küll pistmist ei tohiks olla. Iseloomuliku näite võib tuua intervjuust Jaan Krossiga, kus ajakirjaniku küsimusele „Kas te olete  vabamüürlane?”, vastab klassik: „Ei ole kunagi olnud. (Kross naerab, mõeldes sellele, mis võiks teda massoonidega ühendada.) Ühtepidi valgustatus ja tihti pimestatus. Ma olen muidugi mõnest vabamüürlasest kirjutanud. Teisest aspektist. Näiteks kindral Michelson oli ka vabamüürlane. Sellele aspektile ma ei ole tähelepanu pööranud. Tema vabamüürlusest olen ma mööda kirjutanud. Ei, vabamüürlus ei ole mind kuidagi otsesemalt puudutanud. Las  nad mängivad” (vt http://arhiiv.pohjarannik. ee/article.php?sid=6010, Põhjarannik 31. III 2005).

Seega kirjutas Kross küll Michelsoni sisemonolooge, kuid ei arvestanud nii tähenduslike mentaalsete faktidega, mida lugematu hulk pühitsetuid on pidanud oma elu olulisemateks sündmusteks. Arvan, et selline suhtumine on olnud eesti kirjanike hulgas üldisem. Pakun, et osaliselt tuleneb seesugune kõrvalevaatamine  luterlikust taustast, mis pole just eriti müstikalembeline. Selles mõttes on Wiedemanni „Maagide kool” eesti kontekstis midagi päris erilist, vene kirjanduses aga midagi, millel on pikad traditsioonid. Jättes kõrvale Ernst Enno teosoofilise luule, H. Reise vabariigi ajal ilmunud meediumiraamatu „Mediumism ja meediumid” (1934) ning Gunnar Aarma rohkem säravate loengutega sarnaneva kirjavara, täidab „Maagide kool” (ja  loodetavasti ka sama autori teised peagi eesti keeles ilmuvad raamatud) selgelt tühja koha eesti kirjanduses. Kuigi „Maagide kool” on kirjutatud vene keeles, kuulub see päris mitmes mõttes olulise teosena ikkagi ka eesti kirjanduse hulka (autor on olnud seotud Tallinnaga, palju kohalikke tegelasi, suhtumine Eestisse kui kodusse jne).

Wiedemanni bukett

Nii keerulist buketti nähtusi, kui kohtab „Maagide koolis”, näeb harva ja on päris keeruline analüüsida. Esmapilgul võib tekkida mitmeid takistusi. Võiks mõelda, et sellise teose käsitlemiseks peab ise olema droogimees, okultist, tundma joogat, valdama maagiat, tundma isiklike kogemuste kaudu advaita-vedantat jne, jne. Kuid see on vaid üks võimalus. Vene üks juhtivaid kirjandusteadlasi N. A. Bogomolov,  kes on uurinud okultismi ja kirjanduse seoseid, on öelnud oma põhjapanevas teoses „20. sajandi alguse vene kirjandus ja okultism”, et okultismi nagu iga teist ideoloogiat saab ja ka peab uurima ikka nii seest- kui ka väljastpoolt (kirjastus Novoje Liternaturnoje Obozrenije, 2000, lk 20). Bogomolovi seisukohad võiksid olla julgustuseks ka meie akadeemilistele kirjandusuurijatele, näiteks Mait Metsanurk oli vabamüürlane, aga sellest faktist tõukuvad  uurimused puuduvad ka vabas Eestis tänaseni.     

„Maagide kool” ajaloolises kontekstis

Kui lugeda „Maagide kooli” ja jälgida kogu seda kirevat teemade karusselli ja vägagi värvikat tegelaste galeriid (pealtnäha justkui lihtsad  süütud lillelapsed), tekivad paratamatud kõrvutused mitte ainult XX sajandi alguse vene kirjandusklassikutega, vaid ka inimestega, kes tegelesid erinevate okultistlike harrastustega Venemaal veel pärast Oktoobrirevolutsiooni. Ka siis püüeldi esoteeriliste väärtuste poole ilma institutsioonilistesse ordudesse kuulumata (vt Bogomolov „20. sajandi alguse vene kirjandus ja okultism”, lk 419). Üldse võiks öelda, et Venemaal on pärast 1822. aastat  vabamüürluse keelustamist mitmesugust okultset praktikat harrastatud (nagu ka hiljem Nõukogude Liidus) pigem väikestes ja suletud ringides. See olukord erineb väga läänes toimunust. Bogomolov on juhtinud tähelepanu asjaolule, et vene okultistide puhul tuleb alati püstitada küsimus, kas nad kuulusid mingisse ordusse või olid šarlatanid („20. sajandi alguse vene kirjandus ja okultism”, lk 16). Eks mingil kombel võib see küsimus kerkida ka „Maagide  kooli” tegelaste puhul, aga peab rõhutama, et see on antud tegevusele ilmselt iseloomulik igasugustes ametlikult keelatud keskkondades. Samas, Eesti hipide seas guruks peetud Ram Tamme kui rahvusvaheliste sidemetega õpetaja olemasolu tühistab kõik sellised probleemiasetused. Mõeldes ümberasumisele Indiasse, tuli see advaita-vedanta guru 1956. aastal läänest Eestisse ja jäi siin nii-öelda kotti,  kui võimud võtsid talt ÜRO apatriidi passi (vt teost: Śri Rama Michael Tamm, Kabala. Kodustrükk, 2001, lk 126). NSV Liidust pääses ta välja alles 1980ndatel Iisraeli viisaga ja siirdus USAsse, kuhu varsti järgnes ka osa teda Eestis austama hakanud õpilasi. Ta oli kahtlemata väljapaistev ja tunnustatud isik ka globaalsemas mõttes. Tegu oli uskumatu õnneloosiga kohalikele vaimsete kõrguste poole pürgijatele, kuigi Eestis ei õnnestunud tal loomulikult  midagi avaldada ja kogu õpetus käis kitsas ringis tema kodus. Muide, üks päris sarnane uskumatu seos XX sajandi esimese poole okultistlike tegelastega tuleb välja Wiedemanni ühes teises teoses (vt http://www.guzmanmedia. com/gm1/asia-cont.php4), kus keegi nõukogudeaegne Kesk-Aasia tegelane on kätte saanud kunagise kuulsa perioodilise kogumiku „Okultism ja jooga” mingi numbri, mis hakkas ilmuma 1933. aastal Belgradis ja ilmus hiljem  Bulgaarias ning Paraguais (vt „20. sajandi alguse vene kirjandus ja okultism”, lk 419). On täiesti hämmastav, kuidas mõned haruldased õpetuslikud materjalid või isikud ja nende teadmised võisid liikuda müstilisel kombel inimeselt inimesele ka nõukogude võimu tingimustes.       

Suhted võimudega

Omaette teema on selliste õpetuslike ja okultsete ringide läbisaamine need keelanud võimudega.  Vaevalt keegi „Maagide kooli” tegelastest oli 1970ndatel-80ndatel niivõrd naiivne nagu päris nõukogude võimu alguspäevadel, kust on teada juhtum, kuidas 1926. aastal vangistatud salaseltslane Astromov pöördus isiklikult Stalini poole, pakkudes talle kasutamiseks oma loodud salaseltside süsteemi. Tulemuseks oli loomulikult asumisele saatmine ja laiemad pogrommid kõikvõimalike okultsete liikumiste vastu (vt „20. sajandi alguse vene kirjandus  ja okultism”, lk 435). Kriminaliseerimine tõi kaasa põranda alla mineku ja marginaliseerumise. „Maagide koolis” on aga hoopis pöörane episood, kus 1970ndatel saab Tallinnas teoks koraani ja teiste islami materjalide paljundamine otse KGB peakorteris nende endi töötaja abil (lk 180)! Täiesti omaette ooper on ka okultsete või hipiringkondade suhted valitseva aparaadiga: hipparite hulgas oli kõrgel kohal vanemate lapsi, Kesk-Aasia komparteilased  suhtuvad kummalistesse ränduritesse vägagi sõbralikult ning moonikupraid võis lõigata isegi Lenini ausamba jalamilt partei keskkomitee peahoone eest (vt „Maagide kool”, lk 26). Kanepit tõmmati Moskva kohvikus ja Võidu väljakul, võimuesindajad-miilitsad aga ei taibanud veel midagi.   

Wiedemanni stiilist  Wiedemann on hästi hoogne, kogu raamat on jagatud lühikesteks peatükkideks. Mõned tekstikohad on eestikeelses tõlkes ka välja jäetud, näiteks kaugemate reiside kirjeldused nagu sõit Burjaatiasse ja budistliku kloostri külastus (vt originaalteksti Wiedemanni koduleheküljelt: http://www.guzmanmedia.com/ gm2/som02.php4). Ühelt poolt teeb see raamatu mõnusalt äkilisemaks, teiselt poolt võib jääda aga ilma selliste reisideta vale mulje  kohati vägagi vaimsetest hipidest. Just reisides astusid nad ilmselt välja hullumeelsest tavarutiinist (olmekeemia kasutamine, lihtsalt lonkimine ja vedelemine) ja olid rohkem meditatiivsed, süvenesid iseendasse ja vaimsetesse traditsioonidesse. Suurem huviline leiab ilmselt kiiresti üles ka autori kodulehekülje, kus teos pikemas vormis olemas. Täiesti reaalsete ja muinasjutuliste-irreaalsete paikade ning tegelaste sujuv vaheldumine ning fotod tõestavad, et tegu on omapärase, ilukirjanduse ja dokumentalistika piiril balansseeriva teosega. Loomulikult oleks huvitav lugeda sama ajastu ja tegelastega ka puhast romaanivarianti, sest siin on kõik iseloomulik olemas: armastus, seiklused, põnevad karakterid, tegelaste arenemine ja muutumine, korralik eksistentsiaalne plaan jne. Peaks mõtlema panema, et olulisi teoseid eesti marginaalsemast ajaloost kirjutavad praegu ridamisi pigem venelased (niisiis  Wiedemann okultsest underground’ist) või soomlased (kas või restoranide ja Viru hotelli ajalugu puudutavad raamatud). Olgem selliste kõrvaltvaadete eest siis siiralt tänulikud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming