Mitmekülgne eesti lastekirjandus

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija

   

Uurin hüljest ühest küljest:

Hüljes nagu ikka hüljes!

 

Ja kui vaatad teisest küljest –

Sealtki meenutab ta hüljest!

 

Astun kolmandasse külge –

Kelle sealt ma leian? – Hülge!

 

Saba pooltki uurin hüljest –

See  ei võta tükki küljest!

 

Nüüd on selge pilt mul küll: jess!

See on mitmekülgne hüljes!

 

Leelo Tungal, “Mitmekülgne hüljes” kogust “Lätikeelne jäätis” (2006)

 

Möödunud aasta lastekirjandusele pisukeselt distantsilt vaadates hakkab ennekõike silma mitmekülgsus, seda nii vanusegruppide, adressaadi soo kui ka hingelaadi poolest. Laienenud on teoste temaatika, mitmekesistunud autorite kirjutamislaad. Üha enam lähenevad lastekirjandus ja täiskasvanutele loodu, nii et õigupoolest võiks lastekirjanduse ka perekirjanduseks lugeda.

Tore, et üle mitme aasta on taas põhjust rääkida debütantidest. Kõige bravuurikamalt sisenes lastekirjandusilma Siiri Laidla, tal ilmus 2006. aastal koguni kolm teost. Edaspidiseid saavutusi võiks loota ka Kätlin Vainolalt, Marju Õunpuult ja Maarja Kangrolt.

2006. aastal ilmus eesti autoritelt ligi kuuskümmend lasteraamatut, neist oli luulekogusid 11 ja proosateoseid 46, trükivalgust nägid ka mõned näidendikogumikud. Lasteraamatute arv näikse olevat stabiliseerunud.

 

 

Luule

 

Varasemate aastatega võrreldes ilmus mainimisväärset värsket luulet suhteliselt palju. Vanameister Leelo Tungla uus kogu “Lätikeelne jäätis” pakub rõõmu kõigile, kes naudivad teravat sõnamängu, ootamatuid pöördeid ja värsistamise meisterlikkust. Kogu algab jõululuuletustega ning lõpeb suvetemaatikaga, vahepeale jäävad luuletused putukatest, õpetajatest ja laste ulakustest. Rohkelt on toredaid värsse ka riietusesemetest (“Sokid masinas”, “Labakinnas”). Kogu sümpaatseim luuletus on helgelt nukraid toone sisaldav “Etsile, muinasjutulisele inimesele”, mis pühendatud Edgar Valterile.

Ilmar Trulli autoriraamat “Musta kassi mumba” sarnaneb nii kujunduselt kui ka värsikeelelt tema eelmise koguga “Iseloomuga loom”. Trulli luules on jätkuvalt väga olulisel kohal vaimukus ja huumor, vormiliselt riim ja rütm, iga luuletus lõpeb puändiga. Seekordses kogus on ohtralt huvitavaid intertekstuaalseid vihjeid varasematele eestikeelsetele tekstidele (“Hiir tegi piimapudelist…”, “Vändra metsas Pärnumaal”, “Must põrand on minu toal“ jne) ning huvitavaid piltlike väljendite rakendusi (“Ukse hing”). Tõsisemad on ehk täiskasvanuelu kajastavad luuletused (“Lastekaitse”, “Üks töökas päev”).

Wimbergi  “Põngerjate laulud” põhineb telesaate “Tweenie-põngerjad” tarvis tõlgitud tekstidel. Nii nagu telesari on tõenäoliselt luulekogugi mõeldud ennekõike eelkooliealistele lastele. Kuna paljud neist luuletustest on ühtlasi ka laulutekstid, paistab tegu olevat äärmiselt meloodilise koguga, mida hea ette lugeda või laulda. Luuletused kirjeldavad laste igapäevaelu, nii nende mänge kui ka asjalikumaid toimetamisi (“Poeskäik”, “Löön teid kõiki särama”). Vahvad on ka Wimbergi loomaluuletused. Kogu on tsüklitesse jaotatud äärmiselt hästi, nii leiab otsitava kergesti üles.

Lasteluule uustulnuka, pseudonüümi Eino Muidugi taha varjuva Rein Tääkeri “Lõbus pere ütleb tere!” on käsitletav pereraamatuna, seda nii autorsuse kui ka adressaadi poolt vaadatuna. Kuigi raamatu kujundus on lastepärane ja omanäoline, on nii mõnigi tekst kirjutatud üle laste (“Kuidas ema ja isa tuttavaks said”, “Helena sünd” jpt). Ka riimide otsimisega võinuks rohkem vaeva näha.

Luule kordustrükkidest väärib esiletõstmist Ott Arderi koondkogu “Koer poiss”. Tore on andeka luuletaja loomingut ühtede kaante vahel näha, kuigi lapsi võib selline väärikas ja kogukas vorm eemalegi peletada. 

 

 

Proosa

 

Lasteproosa oli ka sel aastal lastekirjanduse mahukaim osa. Päris pisikeste laste eesti raamatumonopoli hoiab enda käes kirjastus Päike ja Pilv sarjaga “Hea eesti raamat heale eesti lapsele”. Möödunud aastaga võrreldes on edasiminek olnud märgatav. Eriti köitev on Anu Eriksoo ja Elina Sildre “Väike lumehelbeke”, lihtne lugu pilvest maale saabunud lumehelbele uue kodu leidmisest.

Heiki Vilepi köitvad ja humoorikad Liisulood on saanud järje “Liisu liivaaugus”.

Urmas Nemvaltsi uudisraamat erineb täiesti tema debüütteosest, 2000. aastal ilmunud poeetilisest muinasjutust “Trollilugu”. “Väikeste meeste jutud” koosneb viiest sõidukiteemalisest loost. Isikustatud ekskavaatorid ja tõstukid, teerullid ja buldooserid on küllap sümpaatsed igale poisile. Igas jutus on tore iva sees, otsesõnu moraali ei sõnastata aga kuskil. Tegevustik kulgeb nii, et halvasti käitunu oma teguviisi ise hukka mõistab.

Leelo Tungla tütarde Maarja ja Kirke Kangro “Puuviljadraakon” esindab Eestis suhteliselt haruldast pildiraamatutraditsiooni. Raamatus on suured värvilised illustratsioonid ja vägivallavaba lugu draakonist, kes armastab üle kõige puuvilju. Pildi ja teksti sümpaatset ühtsust kandev teos on tänu filosoofilisele alltekstile  loetav ka vanemas eas.

Tiina Kilksoni “Pisikese Peetri pikk pühapäev” on huvitav seetõttu, et kõik sõnad selles 35-leheküljelises raamatus algavad p-tähega, kusjuures raamat ise ei jätagi väga punnitatud muljet. Kirjeldatakse papa ja Peetri pühapäeva, kui käiakse piknikul ja Peipsil purjetamas.

Igal aastal on ilmunud ka lastele mõeldud mälestusteraamatuid. Enamasti pole need olnud kuigi õnnestunud. Hille Karmi “Väike vahva vanaema” alapealkirjaga “Lood lastele ja vanaemadele” on viimastel aastatel ilmunud mälestusteraamatuist parim. Kui sageli pole memuaaride autorid osanud end panna lapse rolli ega arvestada adressaadi vanusega, siis selle teose autori kohta seda öelda ei saa. Hille Karm ise ütleb eessõnas, et ta on lood enne kirjapanekut jutustanud oma lapselapsele. Muhedat ja sooja  paistab välja ka kirjapandud tekstist. Raamatu teemad on võetud autori enda lapsepõlvest, pajatatakse, kuidas halvast tujust jagu saada, mida teha kiusajaga, kuidas andestada ja väikestest asjadest rõõmu tunda. Iga lugu sisaldab ka moraali-iva, kuid teose kontekstis see ei häiri, pigem mõjub soojalt ja kaitsvalt; on tunne, et autor hoolib oma lugejast ja tahab, et tal hästi läheks. Häirivad aga teose pildid. Kuigi omapereraamatu idee on tore, oleks võinud ehk päris illustraatori teeneid kasutada.

Debütant Siiri Laidla “Sandra kevad ja suvi” toob kena täienduse realistlike väikelasteraamatute ritta. Enam ammu pole uudne temaatika, millest autor pajatab, küll aga on seekord liigse emotsionaalsuseta, kuid ometi soojalt osatud rääkida ema-tütre elust pärast isa lahkumist. Tore, et autor annab oskuslikult vihjeid ja laseb ka lugejal endal mõelda.

Kirjastuse Tänapäev sari “Minu esimene raamat”, mida lugejad võtvat juba kui kvaliteedimärki, sai täiendust viie raamatu võrra. Siiri Laidla “Apteegitont Aavi” põimib oskuslikult fantaasiailma ja realistliku elu, tuues apteegis tegutseva kummituse ja Sööbikust lahku läinud Pisiku laste igapäevaellu.

Kätlin Vainola “Ville” kirjeldab kuueaastase Ville argielu. Vaatamata rasketele oludele (Villet kasvatab vanaema) oskab peategelane lapsepõlve nautida.

Marju Õunpuu “Kuninganna Anni lood” on sümpaatsed lühijutud fantaasiarikka tüdruku päevasündmustest. Kadri Ilvese romantilised ja tundlikud illustratsioonid teevad raamatu nauditavaks ka silmale.

Kristiina Kassi  autoriraamatu “Samueli võlupadi” sündmuste alguspunkt on trafaretne: poiss leiab võlupadja, mille alla pandud raamat öö jooksul talle pähe jääb. Loomulikult aga ei kulge kõik nii õnnelikult, kui esialgu võiks arvata.

Kristiina Kassil ilmus sel aastal teinegi tore lasteraamat “Käru Kaarel”. Kassi tekste iseloomustab ajaviitekirjandusele omane lahe ja tõrgeteta jutustamisoskus, liigutakse sujuvalt ühelt sündmuselt teisele, nii et laps ei märka raamatut käestki panna. Põnevuse seisukohalt on kindlasti oma osa ka autori oskusel luua põnevaid karaktereid, eriti kõrvaltegelastena esinevaid täiskasvanuid.

 

 

Päkapikud ja narkootikumid

 

Ka möödunud aasta (nagu iga teisegi aasta) lõpus ilmus rohkelt teoseid, kus tegelasteks päkapikud.

Elsa Pelmase raamatu “Sussipäkapikk Siisi seiklused” peategelaseks on päkapikutüdruk, kes jääb vanaemaga Eestimaale, kui kõik teised päkapikud lähevad põhja päkapikkude kõige tähtsamat tööd, sussitööd tegema. Samal ajal kolib aga tallu elama noor perekond kolme lapsega. Kuna sussitöö vajab tegemist ja poisspäkapikke enam lähikonnas pole, tuleb Siisil ise hakkama saada. Teised möödunud aastal ilmunud päkapikulood ei suuda eelmainitule konkurentsi pakkuda.

Absurdi ja fantaasiat hindavale lugejale ilmutas Peeter Sauter lühijuttude kogumiku “Laiskade laste raamat”, mis moodustab mõnusa diloogia 2004. aastal ilmunud “Laste raamatutuga”, mille autoriks olid lisaks Peeter Sauterile ka tema lapsed. Teoste siduvaks teljeks ongi perekonna ühislooming. Tekst raamatu tagakaanel sedastab, et teise teose tarbeks ei viitsinud lapsed enam kirjanikud olla, mistõttu tuli isal üksi hakkama saada. Nagu esimeses raamatus, nii valitseb ka siin köitev ja ootamatu lapselik loogika, igapäevaasjadele vaadatakse uuest, värskest vaatepunktist. Esimene lugu võiks ühtlasi olla ka lasteautorite loojakreedoks. Kuigi kõik jutud moodustavad ühtlaselt tugeva terviku, jäävad eriliselt kõlama just täiskasvanuist pajatavad tekstid (“Ema põgeneb”, “Issi on ajalehes”, “Pisikene väsinud naine”). Raamatu viimane lugu “Arstid” kirjeldab aga ilmekalt meie tervishoiusüsteemi eripära. Alvar Jaaksoni illustratsioonid moodustavad tekstiga suurepärase ja sümpaatse koosluse.

Andrus Kiviräha “Leiutajateküla Lotte” esindab viimastel aastatel Eestis moodi läinud filmi ja raamatu paralleelset eksistentsi. Kiviräha lobe jutustamisstiil, humoorikus ja oskus väheste sõnadega luua sümpaatseid ja huvitavaid karakterid loob huvitavama terviku kui film. Ka on raamatu emotsionaalne laetus märksa suurem. Meeldib, et filmiga võrreldes tuleb rohkem esile Alberti sõbra otsimise liin, mis oli filmis vaid vihjetena antud. Ka muttidest pajatatakse pikemalt. Raamatus on iga tegelase iseloom selgelt välja toodud ning kui filmis häiris pidev hüppamine ühelt tegevusliinilt teisele, siis tekst annab aega süvenemiseks. Pealegi jätkub raamatut märksa kauemaks kui filmi. Ka illustratsioonid rahuldavad lapsi täiesti.

Mihkel Ulmani “Nukkude teatrit” võib nimetada aasta ilusaimaks lasteraamatuks, kuigi tõenäoliselt meeldib see teos nii piltide kui teksti poolest rohkem just lastevanematele. Autor räägib imeilusa lüürilise muinasjutu printsist, kes armub nukk Emmasse. Noorte õnnelikul tulevikul seisab aga ees nii mõnigi tõsine katsumus. Ebatraditsiooniline lõpp teeb teose eriliseks teiste kunstmuinasjuttude seas. Omaette väärtus on Jüri Mildebergi poeetilised pildid, mis toovad meid raamatu olustikule veelgi lähemale.

Kui lähiaastatel pole eelteismelistele poistele peaaegu midagi kirjutatud, siis 2006. aastal ilmunu hulgast võib antud alaliiki paigutada lausa kaks teost.

Vanameister Jaan Rannapil ilmus realistlik põnevusjutt “Roheline kindlus”, mis kirjeldab kahe poisi sündmusterohket suve. Rannapile omaselt on tegevusse haaratud ka kurjategijad. Kahjuks aga on “liigne” toimetamistöö ja trükikuradi trikid raamatu väärtust tublisti vähendanud.

Aidi Valliku seiklusjutt “Narkohollo ehk Florose vabastamine” on tõsisele temaatikale vaatamata humoorikas ja köitev teos. Muinasjutulises vormis jutustatakse 8–13aastastele lastele narkootikumidest, alates kanepist ja lõpetades valgete pulbritega. Peategelaseks on kümneaastane Mihkel, kes arvutimängu sattununa peab päästma planeet Florose asukad kurjast Narkohollost. Teose tegevustik kulgeb kiirelt, on rohkelt filmilikke ja arvutimängu-päraseid käike. Raamatu kujundus on ehk pisut liiga sünge, vastandudes sellega autori elurõõmsale ja optimistlikule jutustamislaadile.

 

 

Kõigest kaks noorteraamatut

 

Noorteraamatuid ilmus möödunud aastal vaid kaks. Diana Leesalu “Mängult on päriselt” pälvis noorsooromaanivõistlusel esikoha. Võrreldes debüütteosega “2 grammi hämaruseni” on autori uudisraamat märksa küpsem ja kontsentreeritum. “Mängult on päriselt” rabab oma karmuse ja otsekohesusega. Kasutatakse kahte peategelast, üliõpilasest õde ja tema põhikoolis käivat venda, et anda edasi realistlik ja kaasaegne lugu. Kirjanik näikse arutlevat, kas ja kuidas erineda massist, mida oleks õigem teha, kas muganeda või jääda iseendaks. Kui varasemates noorteraamatutes on õnnelik lõpp justkui kohustuslikuks tehtud, siis see teos, nagu sageli ka elu, seda ei paku. Raamatu kujunduses on kasutatud lavastatud fotosid ja arvutiaknaid, ka kaas sobib tekstiga suurepäraselt.

Siiri Laidla “Pärnaõietee” kuulub naiivsemate noorteraamatute kilda. Teose põhisündmustik keerleb 9. klassi tütarlapse Taimi ümber, vaadeldakse tema suhteid, nii eakaaslaste kui ka täiskasvanutega. Häirib mõningane süžeeline ebaühtlus ja rohked välja arendamata tegevusliinid. Jääb tunne, justkui oleks autor püüdnud kirjutada ühte ja ainsat, ideaalset teost, millesse kõik noorteprobleemid ära mahuvad. Paraku aga on see kaasa toonud teose eklektilisuse ja pinnapealsuse. Ometi näikse Laidlal olevat piisavalt sõnatundlikkust ja annet, et järgmised raamatud võiksid köitvamad tulla.

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et lastekirjandus tüüris ka 2006. aastal laineharjal. Loodetavasti jätkub tõus ka sel aastal.

 

Uuel aastal kõik on uus,

uuel aastal kõik on parem,

uued käbid kuusepuus,

hoopis etemad kui varem.

Ilmar Trull,  “2006”, kogust

“Musta kassi mumba” (2006)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming